Kakskümmend üks

Kakskümmend üks.

Kes nad on, kust nad tulevad, mida nad tahavad ja mis neist saama peab?

Nagu rahvajuttudega ikka, päris täpselt ei tea, aga midagi ikka räägitakse.

Nagu kõik teavad, on kakskümmend üks vürstlikku-kuninglikku suguvõsa pärit maa- ja taevajumala ühinemisest. Maaema jäi rasedaks ja tõi ilmale kakskümmend üks last, kellest said tulevased suguvõsadele alusepanijad. Lihtrahvas sündis metsa-, mäe-, mere- ja kurat teab millliste vaimude ühendustest veel, kuid ükski lihtrahva ega ka kõrge soo seast pole seni suutnud sünnitada kahtekümment ja üht last.

Ühe erandiga.

Scarborough’s elas üks singlist naine nimega Mary-Jane, kes oli tuntud kui üle linna lits ja liiderdaja. Liiderdas seni, kuni juhtus see, mis juhtuma pidi – tüdruk jäi käima peale. Selle peale lõksusid linna klatšimooride keeled eriti vilkalt, kuna tüdruku ilu mitmeid abielumehi oma võrku püüdnud oli ja eks kahjurõõm ikka see kõige suurem rõõm ole.

Aeg läks.

Üheksa kuu pärast oli kogu linna üllatus suur, kui selgus, et neiu kahekümnele lapsele elu andnud oli. Kuid ema teadis, et mitte kõik tema lapsed sündinud pole, sest igal lapsel oli vasaku kõrva all rodu sünnimärke, mis moodustasid ringi, mille keskel oli täpike. Kokku oli sünnimärke igal lapsel kakskümmend üks. Ja nii oligi - kahe päeva pärast sündis veel viimane laps - tibatilluke, kuid tugev tüdruk.

Räägitakse, et Mary-Jane olevat nõid - või olevat tal vähemalt metsavaimude seas sugulasi, sest kõigest hoolimata õnnestus tal kõik kakskümmend ja üks maimu ära toita ja katta ja hoolitseda. Räägiti, et sageli puhunud tüdruku maja ümber tuuleiilid, mis mõningail hetkil justkui vanemaid naisi meenutanud oleks.

See andis aga kurjadele keeltele veel hoogu juurde. Linnas käies juhtus sageli, et laste emale solgipang aknast pähe valati, või et keegi talle „kogemata“ jala ette pani.

Kui lapsed aga kasvasid, hakkas aga nendega, kes nende ema kiusasid, õnnetusi juhtuma, ja mida suuremaks lapsed kasvasid, seda julmemaks need õnnetused muutusid. Neid otse loomulikult kahtlustati, aga kuidas sa nii suure karja vastu lähed ja isegi kui piisavalt suur kamp mehi kokku saadi, olid Kakskümmend Üks vilkad ära jooksma ja peaaegu jäljetult kaduma, kodunt neid igatahes ei leitud.

Kogukond ei teadnud, mida selliste needustega teha ja ründas siis nõrgimat lüli- laste ema. Ja mida rohkem naist kiusati, seda julmemaks läksid lapsed, mis omakorda õli tulle valas.

Lugu lõppes siis, kui Mary-Jane’i turuplatsil hooraks ja nõiaks sõimanud mehe maja öösel süüdati ja kui ta oma vendade, õdede ja nende abikaasade ja lastega surnuks põles. See ajas linnakodanikud lõplikult marru.

Mary-Jane’i maja pandi põlema ja ta püüti kinni, kui ta põgeneda üritas, kuigi see vaevaliseks osutus, sest majast tormas välja mitmeid Mary-Jane’le sarnanevaid naisi, kes kinnipüüdmisel tuuleks pudenesid. Kuid linnakodanikke oli palju ja lõpuks õnnestus õnnetu naine kinni püüda. Äkitselt puhkenud vihmavalingu tõttu ei suudetud teda põletada. Poomine ebaõnnestus samuti, kuna köied kippusid katkema, võllased murduma ja poojad äkitselt haihtuma.

Lõpuks võeti haljast rauast mõõk ja selle vastu ei suutnud lapsed enam midagi teha ja nii löödi Mary-Jane’l pea maha.

Lapsed aga põgenesid linnast metsadesse ja siis, kui nad olid piisavalt kasvanud, liikus igaüks neist eri hertsogkonda ja igaühest sai vägev nõid või võlur. Nad kontrollisid telgitaguseid ja mõjutasid hertsogeid nagu hüpiknukke, ilma et hertsogid nendest üleüldse teadlikud oleks olnud ja tegid palju muud kurja.