Guihen oli vait. See polnud mõttepaus. Pea oli mõteteist tühi ja tegelikult polnud ka eriti midagi tarka öelda.
Sellegipoolest: „Ma ei usu teid.“
„Mis mõtet oleks meil valetada?“ päris Juliani nägu teiselpool trelle. „Meil ei ole enam midagi kaotada ega võita. Meid hukatakse homme ja see ongi kõik.“
„Teil on võita minu surm.“
„Surmast pole surnuile palju kasu.“ vastas Julian. Tema hääl oli nüüd küllaltki argine, tuim ja väsinud. „Kättemaksul pole seda õiget mekki juures, kui sa kahtled sügavalt oma vihamehe süüs.“
Guihen kogus mõtteid. Tegelikult võisid Tucreanid võlurid olla küll, ta polnud lihtsalt varem neid võluritena kujutlenud. Aga nad polnud tõesti päris kohalikud – sündinud naaberhertsogkonnas, kus küll Cotraitide jahipidamistehnikaid tunti ja ka kasutati, aga mis oli ikkagi võõras ja kauge ja peale selle veel ka mere ääres ja tihedamalt asustatud.
Cotrait’de manu olid vennad tulnud kaheksa aastat tagasi. Kuna tuli välja, et võõramaa päritolust olid nad lausa suurepärased kütid, võtsid Guiheni vanaisa ja vanaonu nad algul tavaküttidena ja hiljem jahiõpetajatena tööle, kuna lapselapsed hakkasid jõudma ikka, kus neid jahioskustesse pühendama hakata tuli.
Võõralt maalt õpetajate hankimine tekitas mitmeiski Cotrait’de kaaskondlastes ja vasallides protesti – ennekõike oli vastu lossitark ja -õpetaja Tercero, kes samas ka ise väljamaalane oli. Ta ei seletanud oma vastalisust muuga, kui väitega, et Tucreanid talle lihtsalt isiklikul tasandil ei meeldinud, kuid ometi oli tema ebasõbralikkus kaksikute vastu selgelt näha. Loomulikult leidus ka tegelasi, kes oma ebasümpaatiat rohkem põhjendasid – näiteks Cotrait’de vasallid Flambian’d, kes uskusid, et sellist Cotrait’de jahikunsti, mille poolest hertsogkond kuulus on, ei saa võõramaalane lihtsalt saavutada. Pealegi ajab see esivanemate vaimud vihale ja Tucreanid ei õpetanud jahikunsti mitte ainult hertsogite lastele ja lastelastele, vaid ka mitmetele vasallipoegadele ja –tütardele, kes Cotrait’de juures mõne aasta kasulastena veetsid.
Vasallide ja teiste õpetajate vastuseisust ja vaenulikkusest hoolimata olid nad oma ametikohale jäänud ja seda juba aastaid pidanud. Aja jooksul paranesid nende sidemed rahvaga, kes neisse algul umbusuga suhtunud oli ja elu loksus tasakesi paika.
Guihen mäletas päeva, kui ta esmakordselt Tucreane näinud oli. Ta oli olnud kümneaastane ja pikast uisutamisretkest väsinud. Kodu poole jalutades oli ta märganud kahte täiesti sarnast meest, kes kõndisid temaga sama teed mööda. Ta oli püüdnud neile mitte silma jääda ja end pisut puude ja muu säärase taha peita, ent uudishimu tõttu ei tahtnud ta ka nendest väga kaugele jääda – identsed kaksikud oli juhtum, mida Guihen varem vaid korra näinud oli ja needki olid kolmeaastastena surnud.
Üks meestest oli teda sellegipoolest märganud.
Ta seisatas, pööras ringi ja osutas näpuga Guiheni poole: „Sina seal! Kus su vennad-õed on?“
„Kodus, hällides,“ vastas Guihen. Ta tuli mehe käeviipe peale peidust välja ja kõndis kaksikute juurde.
Üks neist laskus ühele põlvele ja vaatas talle uurivalt otsa.
“Sina oledki see kõrget sugu singel, jah?“ küsis ta.
„Jah,“ vastanud Guihen.
„Me läheme sinu vanaisa juurde,“ vastas püstiseisev vend. „Ma usun, et meil on ühine teekond.“
Võõrad mehed tundusid talle pisut võõrastavate ja hirmutavatena, aga kuna tee oli neil tõepoolest ühine, näis narr sammukiirust nii aeglaseks või kiireks teha, et ta kõndides meestest maha jääks või ette jõuaks.
Metsatee polnud kuigi pikk, aga selle läbimise jooksul olid Tucreanilt temalt juba mitmeid asju pärinud ja teada saanud – näiteks seda, et kuigi Guiheni ema polnud pärit Scarborough hertsogkonnast, mille hertsogid ja ka vähem rahvas olid tuntud selle üle, et peaaegu kõik neist olid singlid ja et Guiheni ema suguvõsas oli viimane singel üksteist põlve tagasi esinenud, kuid sellegipoolest oli sünnitus talle surmavaks osutunud ja palju muud, aga tegelikult Guihen sellest tuulisest talveõhtust palju ei mäletanudki.
Aga ta mäletas ühe venna uurivat pilku, mis tema näo kõiki detaili (vahest rohkemgi?) registreeris. See oli tõesti olnud piisavalt kummaline, et nõia silmina näida – vendade pilgud olid sügavad – muidugi, sellises situatsioonis võiks mälus kestahes võlurina näida.
Guihen raputas end mälestusest välja.
„Ütleme, et nad on võlurid,“ ütles ta, „Mis siis?“
„Võta seda infot kui... surija teenet.“ vastas Julian. „Mulle meeldib mõte, et sa mulle võlgu jääd, singel.“
Guihen ei saanud aru. Ta tajus lausa füüsiliselt, kuidas tema mõtted soikusid ja märgini ei jõudnud ja ilmselget ei taibanud. Ta kahtlustas, et oma osa oli selles ka tänases nägemuses, mis vestluses kaksikutega oli küll tagaplaanile nihkunud, ent ootas aeglaselt, kuid kindlalt oma järjekorda.
„Ma ei saa aru, mida see tähendab,“ pomises Guihen pead raputades. „Andesta.“
Julian sai tema sõnast nähtavasti teisiti aru, sest ta vaatas talle otsa ja ütles: „Ma ei tea, miks ma seda teen, aga sul on meie andestus, sest, noh, ma usun pigem Tucreanide võluriksolemist kui sinu pettust. Ma ei oska seda seletada. Võib-olla oled ka sina võlur.“
“Pudel jäi Tucreani peale pidama,“ pomises Guihen endamisi, taibates, „Mitte sinu peale, aga Tucrean seisis sinu selja taga.“
Ta raputas uuesti pead, üritades sellest kõigest sotti saada. Siis ta tajus.
„Andke mulle andeks,“ sosistas ta.
„Liiga hilja. Julian juba andis sulle meie mõlema nimel andeks,“ ütles Henry konginurgast.
„Aga võib-olla saaksid sa midagi teha.“ jätkas ta pisut mõtliku alatooniga, „Sest vaata, me võime sulle rääkida, kus on trumm. Võib-olla sa saaksid selle ära tuua ja äkki me saaksime selle abil põgeneda?“
“Sellises seisukorras? Nii uimasena? Ma kukun läbi. Ma jään vahele. Mind ei säästeta.“ oleks Guihen tahtnud küsida, aga ei suutnud omaenda hirmu ja hämarat olekut väljendada.
„Kuule, äkki oleks parem, kui ma tuleksin teile Talvejõele järgi ja päästaks teid vabaks? See peaks ju sama hea olema, kas pole? Sest vaimud jäävad teil mõlemal ju alles, eks?“
“Ma ei ole praegu selles niiväga kindel,“ ütles Julian ja irvitas siis mõrult „Ja pealegi meeldib mulle mu keha.“
Guihen ohkas jälle. Ta tundis end väsinuna, nagu poleks ta kaks ööd järjest maganud, aga ta oli kaksikutele ju ometi võlgu ja mis on väsimus inimese elu kõrval?
Või oot? Ega see olnud mingi kaksikute viimane kaval plaan Guihen endaga hauda kaasa tõmmata või ise välja pääseda ja Guihenile ära teha?
See oli risk ja Guihen tajus seda, aga tegelikult ta enam eriti ei uskunud, et kaksikud midagi sellist teha tahaksid. Saagu mis saab, aga ta ei jõudnud enam kahtlustada.
„Hea küll,“ vastas ta. „Kus see trumm täpsemalt on?“
No comments:
Post a Comment