III: Kohtumõistmine

„Räägi!“

Ja Guihen rääkis.

„Hmmmh,“ ümises, Louise, Guiheni tädi. „Karm süüdistus, ütleksin ma. Ja tõendeid ei ole, jah?“

„Ma kardan, et mitte,“ vastas Guihen. „Aga võib-olla nägid Tucreanid minu nõbude jälgi?“ Lootus oli tegelikult tühine. Tucreanid olid rohkem punakuldile kui nõbude nõrkadele jälgedele keskendunud. Aga mine tea. Äkki nägid.

„Me ootame,“ lausus Guiheni isa vaikselt. „Mis sa arvad, kui palju aega neil tagasijõudmiseks läheb?“

„Umbes pool tundi?“ vastas Guihen, „Ma ei tea, kui kaua neil selle kuldiga aega läheb.“

„Kui ta ellu jääb,“ kostis isa mõtlikult, „on sul verivaenlane. Senimaani, kuni üks teist sureb. Ja võib-olla isegi kauem.“ Ta ei täpsustanud, kas ta mõtles kulti või nõbusid ja Guihen ei julgenud küsida.

Umbes tunni aja pärast saabusid jahilised koju. Näis, et jaht oli õnnestunud. Kamba peale olid nad kuldi kinni püüdnud, tapnud ja tükeldanud ja kandsid selle nüüd lossi.

Neil ei lastud isegi riideid vahetada. Veriste jahiriietega kutsuti nad kõik ametituppa. Louise vaatas sellele pisut kõõrdi. Ilmselt võis see toa sisustust rikkuda, aga praegu oli tähtsamaidki küsimusi. Selle tunni aja sees oli ta mõttes võtnud ühendust Francois’ga, Henry ja Juliani isaga, kes praegu nende vürstkonda pealinnas esindas. Ta tundis, kuidas Francois läbi tema ja Jacquesi silme läbi seda kõike jälgis.

Kõik algas formaalselt.

„Mina, Guihen Seul de Cotrait, vürst Jacquesi poeg, süüdistan teid, Henry ja Juliani Cotrait’st, vürst Francois de Cotraiti poegi, minu tahtlikus tapmiskatses,“ alustas Guihen. Ta oli otsustanud rääkida niivõrd vähe, kui võimalik, ja loota, et nõod kogemata midagi säärast räägivad, mida nad teada ei tohiks, „Ma süüdistan teid mind teadlikult ja ilma mingi abikatseta punakuldi meelevalda jätmises. Auväärt Cotrait vürstid ja vürstinna, ma süüdistan Henryd ja Juliani minu tahtlikus tapmiskatses ja ma soovin enese, perekonna ja vürstkonna kaitseks ning õigluse nimel, et neid selle teo eest karistataks. Kas te võtate mu süüdistuse vastu?“

Tema isa ja tädi laususid nagu ühest suust: „Me võtame su süüdistuse vastu. Henry ja Julian de Cotrait, vürst Francois de Cotraiti pojad, mida on teil enda kaitseks öelda?“ Guihen ei sallinud sääraseid trikke ja üleüldse kõike, mis rõhutas koossündinutele nii loomulikku sidet, aga praegu säilitas külma ja ametliku näo.

Julian köhatas ja alustas: „Ma eitan meie vastu esitatud süüdistusi. Palun luba kõnelda asjust nii, nagu need toimusid.“

„Teil on see luba,“ vastas Jacques.

„Mina ja Henry, minu vend ja koossündinu, olime erinevates metsa osades jahil. Härrased Tucrainid olid meid kõiki eraldi lähetanud. Meie pidime pidama sidet Guihen Seuliga, kuid meie pingutustest hoolimata, side meie ja Seuli vahel katkes. Omavahel suutsime hästi sidet pidada ja tajusime ka vendi Tucreane. Me ei leidnud saaki ja kuna jahiaeg hakkas läbi saama, saime kokku ja naasime Tucreanide juurde. Siis kuulsime Seuli appihüüet ja tormasime tema juurde. Ta istus tammepuu otsas, mille all seisis punakult, mille ta oli ilmselt ebaõnnestunult lummutanud. Me ründasime siga odadega ja loom põgenes seepeale ja pärast väikest pausi me jätkasime jälitamisega. Ma usun, et Seul ei suutnud lihtsalt meieni oma mõtetega jõuda ja esitas selle kaebuse kadedusest, et ta on sündinud üksi ja ei valda mõtete sidumise võimet. Lubage täheldada, et Seul oli kaotanud jahisarve, mis oli meie regaalia ja vapimärgi vähem teisik. See peaks näitama tema suhtumist meie perekonda ja meie kohtuvõimu, mis võib seletada, miks ta säärase asjatu kaebuse on teinud. Ma tänan enda ärakuulamise eest.“

„Kas, sul, Guihen Seul de Cotrait, on selle tunnistuse kohta midagi öelda?“ küsisid kohtumõistjad.

„Jah, on küll,“ vastas Guihen. „Esiteks, Julian ja Henry kuulsid minu abihüüdu ja tulid kohale, ent lahkusid sündmuspaigalt kulti kordagi vigastamata. Nad rääkisid natuke valjusti omavahel, aga kulti nad ei rünnanud, hoolimata sellest, et too korralikult lummutatud oli. Julian isegi kuses minu silme all, aga ei tema ega Henry ei teinud vähimatki katset mind päästa. Suutsin ise sarve ohverdades oma elu päästa puu otsa ronimise läbi."

Isa ja tädi noogutasid ühes taktis. Ilmselt oli selleks hetkeks nende ja pealinnas viibiva Francois' mõistused ajutiselt üheks sulanud.

"Kas kellelgi pealtnägijaist on juhtunu kohta mingeid kommentaare?" küsisid nad unisonis.

Üks vendadest Tucreanidest köhatas rituaalselt.

"Palun luba rääkida," kostis ta kohtu poole pöördudes.

"Luba antud, räägi!"

"Mina, Paul Tucrean, tahan tunnistada seda, et täheldasin enne kuldi ja puu, mille otsas Guihen Seul de Cotrait istus, juurde jõudmist maas kahte paari jalajälgi, mis sealtsamast kohast lahkusid. Jäljed olid värsked ja ma usun, et tegu võis olla Henry ja Juliani jälgedega, kuid ma pole selles kindel."
Kõigi tähelepanu püsis tunnistajal, kuid Guihen nägi silmanurgast Henry ja Juliani hämmeldunud nägusid. Ilmselt polnud nad oodanud, et Tucreanid kiiruga jälgi jõuavad vaadata.

Jacques, Francois ja Louise mõtlesid veidi.

"See ei ole kahjuks piisav tõendus. Me teeme ettepaneku kasutada otsuse langetamiseks pudelit. Kas sina, Guihen Seul de Cotrait, oled nõus?"
"Jah," vastas ta. Tal oli ju ometi õigus. Šansid on tema kasuks. Vaimud ei valeta.
"Kas teie, Julian ja Henry de Cotrait'id, olete nõus?" küsiti nüüd tema nõbudelt.
"Jah." Nõod näisid olevat küll pisut närvis, kuid samas üsnagi enesekindlad.

Vürst Jacques avas kapi ja võttis sealt välja ühe veinipudeli. Pudel oli avamata ja kohalikku päritolu ja veinivaim oli ilmselt ikka veel seal sees.

Guihen, Henry ja Julian istusid maha, moodustades ringi. Vürst asetas ringi keskpunkti veinipudeli ja ütles selge kõlava häälega: "Veinivaim, mõista õigust nende isikute üle, kes siin on rääkinud ja osuta selle peale, kes on selles protsessis süüdlane ehk rääkinud kõige rohkem valet. In vino veritas!" lisas ta loitsu lõppu pealinnakeelse vormeli.
"In vino veritas," pomisesid Guihen, Julian ja Henry üheskoos.
Ja pudel pandi keerlema.