XVIII:Nägijad

Guihen

Guiheni tõi keldrisse üks keskmise väljanägemisega tüüp, kes oma väite järgi ka Nägija oli. Seal oli üsna lämbe ja ees ootasid juba neli teist inimest. Nad jälgisid teda hindava pilguga.

„Tervist.“ ütles ta pisut kohmetult.

Kõlasid üsnagi ilmetud „tered“.

„Mina olen Guihen Seul de Cotrait ja ma olen teie ringi uus liige, sest väidetavalt olen ma Nägija,“ ütles Guihen ja vaatas siis ringi.

Tedretähnide ja punaste juustega neiu.

Tähelepandamatu välimusega mees.

Valge naha ja juuste ning punaste silmadega mees, kelle oimukohale oli tätoveeritud šamaanitrumm.

Lühikeste valgete juustega kurb vana naine.

Ja kõige lõpuks, Guihenist tõenäoliselt vaid mõni aasta vanem noor mees ronkmustade sirgete juuste, kitsa ja kahvatu näoga.

„Jahhh,“ ütles ta aeglaselt, „Tegelikult vist ikka üsna kindlalt Nägija. Ma olen teid näinud.“

"Kus?" küsis ronkmustade juustega noor mees kiiresti. "Mis seisukorras? Mis meist saanud oli? Räägi!" ja, otsekui taibates, et tema käitumine oli ebaviisakas olnud, ütles, otsekui vabandavalt : "Mina olen Kullervo. Michelle. Nähtamatu. Johann. Padaemand," osutades üksteise järel ringi liikmetele. "Ma olen selle Nägijate ringi juht. Minu kohus on kõikide Nägijate nägemusi kõrgemale edasi kanda. Nägijate kohus on oma nägemused siin ära rääkida, mulle, aga ka teistele, sest nägemused mõjutavad üksteist. Nüüd oled sa ringi liige. Täida oma kohust. Räägi."

Ja Guihen rääkis, jättes välja kõik selle, kuidas see nägemus oli talle tulnud, rääkides ainult nägemuse sisust. Nemad ei pidanud kõike kohe teada saama. Hiljem tõenäoliselt saavad. Aga las praegu olla.

"Seega, sa nägid kuidas meie üle mõisteti kohut, aga Kullervot ei olnud seal?" küsis Padaemand.

"Jah," vastas Guihen.

Padaemand vangutas pead.

"Tundub, et see oli kohus kõigi Nägijate üle. Isegi mina olin seal ja mu pojad olid kohtumõistjate seas. Aga Kullervot ei olnud." Vana naine jäi vait.

Antud vaikus jäi tükiks ajaks õhku rippuma. Peale vaikuse oli seal veel midagi rusuvat. Guihen oli kehv telepaat, aga ta aimas, et kõigi peades kummitas küsimus: "Kus on Kullervo?"ja tundus, et tõenäoliselt pole puudumise põhjus kuigi positiivse loomusega.

"Igatahes," katkestas Michelle vaikuse, "puudugu Kullervo mis põhjustel tahes, tuleks ehk sellised üldisemad asjad ära rääkida.

Kümme sekundit vaikust.

„Sul, Johann, oli üks nägemus saarte kohta,“ ütles Kullervo. „Sa ütlesid, et sul oli algselt mingi aimdus ja sa pidid selle kallal tööd tegema“

Johann oli tätoveeringuga albiino.

„Ja-ja-ja-ja-jah,“ kokutas ta, „Te-te-tehniliselt nagu küll...“

„Johann on kuradi andekas Nägija,“ sosistas Michelle Guihenile kõrva „aga muudel aladel on tal raskusi. Näiteks kingapaelade sidumisel. Või rääkimisel.“

„...- se-see ju-juhtus saartel. Ülestõ-tõ-ülestõus. Ko-kodusõda. Jä-jälle.“

„Kes olid juhid?“

„Se-selleni mul tungida ei õnnestunud. Mi-midagi varjas pildi ära. Ma ür-ür-üritasin läbi tungida, kasutasin eri sorti nippe ja tungisin läbi Dahri madaliku, aga mingi väli varjestas juhtide näod ära, tu-tundub kuidagi kahtlane, aga võib-olla nad kasutasid mingisuguste maagide abi.“

„Varjatud maagid,“ ohkas Kullervo.

„?“ tegi Guihen.

„Noh, sa ju tead,“ alustas Kullervo rääkimist, „et iga hertsogi kohus on välja uurida, kas ja kui palju on tema hertsogkonnas maagilise talendiga inimesi ja kes nood on.

Tolle jaoks on harilikult olemas spetsiaalsed teadmamehed, kes ande ära tunnevad.“

Johann vaatas enda ette ja kõikus edasi-tagasi. Kuidas täpselt olid teadmamehed tema ande ära tundnud? Miks ta selline on?

„Igatahes, hertsogid peavad nondest inimestest kuningatele teada andma ja nonde soovi korral ka mõned inimesed kuninga teenistusse loovutama. Nii peab olema. Aga kui mingitel hertsogitel on plaan mitte alluda, luua iseseisev grupp või ise valitsevaks dünastiaks saada, siis nad otse loomulikult noid inimesi ei loovuta.“

Padaemand vaatas Kullervot oma kurbade silmadega. Mida ta näinud oli, et ta alati nii kurb oli?

„Või noh, võivad loovutada ka, kes neid nii hästi tunneb. Kuninglikesse arhiividesse noist mingit jälge ei jää ja nad jäävad meie jaoks varjatuks. Sellest ka siis selline termin. Muide, kuningad on kõik Nägijad enda teenistusse kutsunud. Kõik Nägijad teenivad kuningaid“

Michelle kergitas kulmu, naeratas irooniliselt ja vaatas Kullervole silma. Mida see tähendama?

„Või noh, selline on meie ametlik arvamus. Mõnedel meie seast on teooriaid teatava rahvajutu kohta – noh, tead küll, Kakskümmend Üks ja nii edasi – iseenesest ebausutav ja nii edasi – aga põhimõtteliselt idee, et Kahekümne Ühel on võimeid, mida harilikud teadmamehed ja talendikütid üles leida ei suuda, või et, noh, nad on mässuliste hertsogitega liidus või nii. Igatahes, me ei ole täna siin, et rääkida Kahekümne Ühest, kuivõrd võluv teema too ka poleks.“

Kas Kullervo hääles on kahtlust? Kas ta pole päris kindel selles, mida ta räägib?

„Niisiis. Saared. Kodusõda. Keegi varjab ära liidrite nägusid. Me ei tea, kes see on.“

Jaa.

„Me võiks võtta ühendust mingite muude kuninga teenistuses olevate võluritega,“ ütles Michelle. „Ma arvan, et keegi suudaks ikka abi pakkuda. Kas või mingid kohalikud agendid.“

Padaemand vangutas pead.

„Meie käsutuses on enamus kuningate artefakte ja meie ring ei saa ikkagi asja uurimisega hakkama.“ Enamus? Seega siis rohkem kui üks? Rohkem kui kaks? Kust nad niipalju saanud on?

„Pealegi on teised ringid üsnagi võimetud. Saartel on arvestavatest tegijatest ainult Konaturo kolmikud ja ma olen peaaegu kindel, et neid kahtlustatakse ja nad on ise valve all. Ja antud varjatud maagid on neile täiesti märkamatuks jäänud – iseenesest imelik fakt, arvestades, et tegelikult on nad siiski väga head teadmamehed. Võib-olla on nood maagid saartel tõesti Kahekümne Ühe seast – kui nad ikka saartel on.“

„Sa arvad, et reeturlus on hiilinud juba saartest laiemale alale?“ küsis Kullervo.

„Täiesti võimalik,“ ütles Padaemand. „Näiteks Rauametsas pole meie positsioon kunagi tugev olnud. Nad on saartele üsna lähedal, sinna võiksid mingid maagid end peita küll. Või siis Cotrait. Tucreanidel läks terve igavik, enne kui nad Guiheni siin üles leidsid. Käpardid. Ma ei imestaks, kui neil oleks teisigi jõude kahe silma vahele jäänud.“

Kui Tucreanid on käpardid, siis kes on oskajad?

„Kõik see on muidugi väga armas ja julgustav, aga kas sul, kuidas seda nüüd öelda, positiivseid plaane ka on?“ küsis Kullervo.

„Lihtne,“ vastas Padaemand. „Artefaktid.Kasutame neid kõiki.“

„Artefaktid on ohtlikud,“ protesteeris Michelle.

„Sinu Kullervo kasutab kana küll iga päev, tõenäoliselt vaatamaks, ega sa kedagi teist endale ei hangi.“

Michelle punastas. Ilusasti muide. Kuidagi tuttav tuli samas ette.

„Mul on kana kasutamiseks põhjuseid olnud,“ ütles Kullervo. „Pealegi, see pole nii ohtlik.“

„Mis siis saab, kui sa lähed kuhugi, kus sa kana enam üles ei leia, ah?“ küsis Michelle. „Iga artefakt on ohtlik.“
“Ma usun, et kodusõja vaos lämmatamine on riski väärt.“ ütles Padaemand.

„Ma ei usu, et meil too asi vaos lämmatada õnnestub,“ vastas Kullervo.

Kullervo, sa tõesti varjad midagi.

„Aga ma olen ikkagi artefaktide kasutamise poolt,“ jätkas ta. „Me peaks ehk hääletama. Või on veel mingeid sõnavõtte või ideid? Ei? No selge. Need, kes on kõikide käesolevate artefaktide kasutamise poolt antud asja lahendamise juures, tõstku käsi.“
Padaemanda ja Kullervo käed olid üleval. Michelle’i omad olid kindlalt tema ees; ta pigistas üsna tugevasti ühega teist. Johann tõstis ka käe.

„Ma arvan, e-et see võib päris lõbus olla.“

„Kolm häält kuuest?“ küsis Michelle. „See ei ole piisav.“ Ta vaatas Guihenile silma ja Guihenile näis, nagu oleks ta mõttes kuulnud hääleta vastu. Ja ta ei tõstnud kätt.

„Ma oleks nõus artefaktide kasutamisega, aga mitte päris kohe, kuna üks meie seast on veel kogenematu ja pealegi vajab selline asi vaimset eelhäälestamist,“ ütles Nähtamatu.

Kurat, ma unustasin ta täitsa ära.

„Nii et kui te nõustute kasutama artefakte nii umbes kolme päeva pärast, hääletan ma poolt.“

„Nõus,“ ütles Kullervo ja Nähtamatu käsi tõusis.

„Seega, kolme päeva pärast kasutame me kõiki artefakte uuesti, et koguda informatsiooni mässu üle saartel. Kas kellelgil on veel mingeid päevakorrapunkte üles tõsta? Ei? Sel juhul kuulutan ma tänase Nägijate ringi kokkutuleku lõppenuks.“

XVI: Laeval

Guihen

Sedamööda, kuidas pargas mööda jõge lõuna poole sõitis, muutus ka ilm palavamaks ja sääsed, kes jõel elutsesid, rohkearvulisemaks.

Sellest hoolimata leidis Guihen, et alusel oli üsnagi mugav. Käes oli kesksügis, septembri lõpp, mis palavust tasakaalustas, kuigi niivõrd lõunas ei olnud ilm nõnda karge, nagu Guihen oli jõudnud suve lõpuks igatsema hakata – mõnes mõttes selline valesuvi häiris Guiheni aga teisalt pakkus päike talle sellegipoolest rõõmu.

Viimast ei saanud öelda Emile’ kohta, kes oma ülbe suhtumise ja rahutusega talle pidevalt närvidele käis. Ta oli seda teinud ka juba kodus, kus asjalood olid olnud kuus korda hullemad, (veel viis tüütut kaheteistkümneaastast) aga miskipärast oli Guihen irratsionaalselt uskunud, et pealinn on võimeline Emile’i parandama – asjatu lootus. Poiss oli ikka sama suur tüütus nagu koduski. Ja mõelda veel, et säärane peab ühel õnnetul päeval nende hertsogkonda juhtima hakkama. Guihen raputas pead ja tõstis tekil istudes paberiköite uuesti silme ette – talle oli kaasa pandud mõned koopiad mõnedest tekstidest pealinna ajaloost ja geograafiast ja peale selle veel mõni maagiast, kuid neid viimaseid hoidis ta salajas ja nõnda avalikult ei lugenud.

Pargas kandis peale nende kahe veel ka mõningasi kaupu, teenreid, meeskonda, tavareisijaid ja muud sarnast rahvast– Guihen oli üsna kindel, et mõned neist olid meeskonna hulka sokutanud Tucreanid ja ilmselt nad hoidsid tal silma peal ja hoolitsesid muude oluliste asjade eest, mida talle polnud määratud teada, kuid seda, kes need olid, Guihen ei teadnud, ega osanud ka väga hästi arvata, sest need võisid olla ka hiljem peale tulnud reisijad –Tucreanid olid ju ikkagi kuningate mehed ja ilmselt leidus kuninga mehi ka muudes hertsogkondades.

„Ilus ilm täna,“ kuulis Guihen tervitust.

„Tõepoolest, ilus ilm. “ vastas Guihen ja vaatas üles. Rääkija oli lühikeste heledate juuste ja siniste silmadega mees.

„Kas tohib teie kõrvale istuda?“

„Miks ka mitte.“ Tutvuste soetamisest võis kasu olla. Muidugi oli võimalik, et ta oli kuningate või Kahekümne Ühe mees või hoopiski mingi tavaline lurjus, aga jõuad sa siis kõiki kahtlustada?

„Minu nimi on John Macklebury,“ tutvustas mees end. „Ma olen ühe Scarborough väikeaadliku noorem poeg ja ma sõidan pealinna.“

„Konkreetne,“ mõtles Guihen. „Ei ühtki sõna teemal, mis asjus ta pealinna sõidab. Kas küsida või mitte? Vahest ehk hiljem.“
“Mina olen Guihen Seul de Cotrait. Juhtum on analoogne, ainult selle väikese erinevusega, et ma olen hertsogi vanem poeg, kes tõenäoselt ei päri kunagi, sest ma olen singel.“
Nii, nüüd sai see välja öeldud. Mis näo meie sõber Scarborough’st singli peale teeb?

„Te olete oma hertsogkonnas ilmselt samasugune erand kui mina enda omas,“ sõnas Macklebury naeratades. „Teie hertsogkonnas on mitmikud tavalised, singlid, nagu Teie, aga haruldased. Scarborough’s on singlid tavalised, kuid kaksikud, nagu seda oleme mina oma õega, üsna haruldased.“
Õigus küll. Scarborough’s elasid singlid. Ja oli just tema õnn kohtuda ainsa mitmikuga, et tal tingimata poleks rääkida kellegagi, kes oleks tema moodi.

„Teate, mitmikud on Scarborough’s üsna kurja kuulsusega,“ jätkas Macklebury heatujuliselt. „Ma olen kuulnud, et seda on ka singlid mujal.“

„Tõsi ta on,“ vastas Guihen. Ent omaenda raskest elust rääkimine ei näinud small talk i, milles Guihen sugugi osav polnud, sest tal oli kasutada vaid ühe inimese intellekt, juurde käivat.

„Ma oletan, et ka Kakskümmend Üks on teil siis kohe eriti halva kuulsusega, kui mitmikud teil nii ebapopulaarsed on?“ küsis Guihen, ise pisut naerdes, et võõras arvaks, et Guihen selle küsimusega poolenisti nalja teeb.

„Vastupidi,“ sõnas mõne meetri kaugusel seisev heleda peaga naine. Ilmselt Johni õde, sest mitmikutel oli kombeks pidada end täieõiguslikuks osaliseks vestlusest, kus üks nende vendadest-õdedest osa võttis.

„Tegelikult on Kakskümmend Üks Scarborough’s üsnagi populaarsed,“ jätkas neiu. „Me oleme selline tagurpidi-hertsogkond. Linnud lendaksid meil kah, kõht ülespidi ja puud kasvaksid, ladvad mullas ja juured taeva poole, kui vaid saaksid.“

„Kui huvitav. Minu nimi on Guihen Seul de Cotrait, muide,“ juhtis Guihen neiu tähelepanu asjaolule, et ta polnud end tutvustanud. Ta teadis Guiheni nime oma venna mõtteid pealt kuulates, kuid vähemalt Scarborough’s kasvanud mitmikud võiksid sellistele tühistele detailidele tähelepanu pöörata.

Neiu punastas. Ta tegi seda hästi – lausa nii hästi, et lust vaadata. Põsed ja kõrvad õhetasid peaaegu veripunaselt.

„Vabandust. Mina olen Jane Macklebury, Johni kaksikõde,“ sõnas ta pilku maha heites. „Halb komme. Mõnikord juhtub. Vabandust.“
“Ei ole hullu, ei ole hullu.“ ütles Guihen ise vabandavalt. Tal polnud teadnud, et Jane’ile see vääratus niivõrd piinlikkust valmistab. „Sa rääkisid niisiis Kahekümne Ühest. Miks teie rahvale see niivõrd meeldib?“
“Hmjah, tead, nad on ikkagi kohalikud ju,“ sai tüdruk oma enesekindluse tagasi, „Ja tead, meil Scarborough’s ei armastata ülejäänud kuningriiki just väga. Nad on ju ikkagi erinevad, meie jaoks kasvavad nende puud, juured taevas.“ Jane itsitas.

„Nii et kohalikud kangelased?“ küsis Guihen lõbustatult. „Aga mis sellesse puutub, et nad jutu järgi kõiki hertsoge niitidest tõmbavad?“ Jutul oli tahtmatult pisut folkloorne maik. Tegu oli ju siiski legendiga.

„Aga mis saaks Scarborough rahval olla selle vastu, kui nende mehed ja naised kogu ülejäänud kuningriiki kontrollivad?“ küsis neiu silma pilgutades. „Pealegi veel ühtselt, sest vennad ju vendadega ei sõdi!“
Guihen pahvatas naerma ja Jane koos temaga.
“Väga õige!“ kiitis Guihen naerdes takka. „Tõepoolest.“

„Mida sa muuseas sina pealinna tegema lähed?“ küsis Jane. „Kui see just saladus pole, muidugi.“

„Selles lugu on küll, jah, et see on saladus,“ sõnas Guihen kergelt irvitades. „Mina olen selline pikk salapärane võõras...“

„Ei, tegelikult pole saladus ühti. Üsna igav amet on mul – ma lähen arhiividesse tööle.“

„Ooo, aga ma arvan, et ka sealt võib midagi huvitavat leida,“ sõnas Jane naerdes.

„Mina ise lähen aga niisama omamoodi lõbureisile, kuigi sellel on ka väike arhiveeriv väärtus. Ma kogun nimelt muinasjutte.“

„Kas tõesti?“ küsis Guihen. „Sulle meeldivad muinasjutud? Kui omapärane.“
Jane noogutas. „Ma võin sulle ka mõne rääkida. Kui sa tahad, muidugi.“

„No miks mitte. Laevasõit on just paras koht ja aeg muinaslugude rääkimiseks.“

Jane istus tema juurde tekile maha, suunas pilgu kaugustesse ja hakkas rääkima.

„Elas-oli kord...“

XIII

Guihen

„Teed soovid?“ küsis keegi pimeduse lõppedes.

Silmade avamine põhjustas aga valulaine, mis algas silmadest, peegeldus kolbalt tagasi, liikus siis rindkeret mööda allapoole ja lõppes jalgades, et sealt siis omakorda tagurpidises järjekorras naasta.

„Aaah!“ tegi Guihen, aga silmad jäid lahti.

Virgumine andis muidugi valudele hoopis uue tähenduse – näis, nagu valutaks ta kogu üle keha, aga peale valutamise suutis Guihen ka muid asju teha.
Näiteks küsida: „Kus ma olen?“

„Ühes metsamajas,“ vastas hääl. „Ära muretse, ma olen sõbralik ja ei tee kahju.“

Guihen pööras pead hääle suunas. Rääkija oli vanemapoolne hallikate juuste ja punasekirjut pearätti ning metsarohelist ürpi kandev naine. Tema nägu oli kortsuline ja nähaolevad juuksed hallid, kuid ta naeratas ja tema erivärvi silmad sädelesid noorusliku, justkui ebamaise säraga.

„Kes sa oled?“ päris Guihen.

„Mina olen... nõid ja mu nimi on Rhea,“ vastas naine pärast pisukest pausi. „Ja sina oled Guihen Seul de Cotrait, Jacquesi poeg. Vürstipoeg. Ja Nägija.“

Guihen oli tükk aega vait. Tuba oli küllaltki väike, ent hubane. Laelauad olid punased. Ei tea, kas puit ise oli punane või oli see värvitud?

„Ma oletan, et sa tead piisavalt, et mulle seletada, mis toimub,“ ütles Guihen siis vaikselt, „Kas pole tõsi?“ ja tõstis pead, oiatas aga siis ja lasi sel uuesti langeda.

Rhea noogutas.

„Ma usun küll. Aga kõike ma seletada ei mõista ega saa.“

Guihen silmitses lage. Viimase ööpäeva sündmuste pöörase kuhjumise taktis tekkis tal soov tempot pisut maha võtta.

„Mis minuga juhtus?“

„Sa said Talvejõel viga. Punakuldi vaim ründas sind, aga sa paiskusid õnnekombel jõelt välja. Ma leidsin su teadvusetult ja vigastatult jõe ääres lamamas ja et sa verest tühjaks ei jookseks, panin ma su jalale sidemed, rohud ja loitsud ümber ja tõin su siis oma koju. Ma tunnen lossirahvast küllaltki hästi ja tean, kes on kes.

„Kuidas sa mind tassida jõudsid?“ päris Guihen. Juba tavalist inimest on raske kanda, aga nõia vanust ja Guiheni isegi singli kohta suurt kasvu arvestades näis ta kandmine päris vägiteona.

Rhea itsitas.

„Ma olen nõid, Guihen. Ja küllaltki tugev, kuigi see võib-olla välja ei paista. Nõiad ongi tugevamad kui tavalised inimesed. Pealegi oli mul abiline.“

Guihen suutis vaevu karjatust maha suruda, kui keegi talle sõrmega ribidesse torkas, nägi aga seejärel torkajat ja siis ta enam seda ei suutnud.

Olend oli väike nagu imik ja groteskset hallikat värvi õhukese nahaga, mille alt oli näha musti veresooni. Üks silm oli must ja teine valge, kogu liha oli aga ära kuivanud ja järel oli vaid luu ja nahk. Ta vaatas uudishimuliku näoga Guihenit.

„Mi..kes see on?“ küsis Guihen. Olend oli teda ehmatanud, aga ei näinud vaenulik välja, kuigi kurat seda sellise asja puhul teab. Külmajudinad jooksid vaadates ikka läbi selgroo.

„See on minu õde,“ vastas Rhea. „Tema aitaski mul sind tassida. Kuigi kerge polnud see sellegipoolest, aga ma nägin, mida sa olid jõele kirjutanud ja mul ei jäänud muud üle.“
“Mida ma siis kirjutasin?“ Päris kummaline oli säärastesse asjadesse nõnda stoiliselt suhtuda, sest uudishimu oli tegelikult päris suur, aga Guihen lausa tajus oma hääle tuimust. „Ja miks ma nii uimane olen?“

„Kui sa ise seda ei lugenud, ei saa mina seda sulle rääkida. Valiku neid mitte lugeda tegid sa enne juba ise ja see valik oli sinu oma. Mul on vaja see ise meeles pidada ja kui ma räägiks, siis ma unustaks. Pealegi“ – Rhea naeratas – „ongi vahest parem, kui sa ei tea, mis saatusel sinuga plaanis on. Magad rahulikumalt.

Aga uimasuse asjus – salvid ja rohud ja loitsud, millega ma sind ravinud olen, võivad sind tõepoolest uimaseks teha, aga see-eest leevendavad nad valu.“

„Hah!“ norsatas Guihen, „Leevendavad!“ kuigi valu oli nüüd juba täiesti talutav.

Ruumi sugenes mõneks ajaks taas vaikus.

„Kas sa tead midagi Kahekümne Ühest ja Tucreanidest?“ küsis siis Guihen „Ja kas sa räägid neist mulle?“

„Tean? Seda küll. Räägin? Iseasi,“ vastas Rhea. „Aga kui sa seda soovid, siis võin ma seda teha. Aga mitte kõike. Sest osa peab jääma ka mulle.“

„Räägi,“ ütles Guihen, „Palun.“

„Tucreanid on võlurid,“ rääkis Rhea „Väga osavad ja mitmekülgsed. Ma ei usu, et nad ühelgi alal võrratud oleksid, aga nad mõistavad paljusid maagialiike. Ja nad on kuninga mehed. Ma usun, et su isa, onu ja tädi ning vanaisa teab sellest.“

„Ja Kakskümmend Üks?“ küsis Guihen.

„Kas sa legendi tead?“ küsis Rhea vastu.

„Jah.“ vastas Guihen.

„Legend on enamjaolt tõsi. Ja nad on ka siin. Rohkem ma neist ei räägi.“

„Miks?“ päris Guihen.

„Sest see osa jääb juba mulle.“

„Kust sa seda kõike tead?“

„Kõige lihtsam vastus oleks see, et ma olen nõid,“ vastas Rhea pärast pisikest mõttepausi.

„Selles on päris kenake kogus tõtt. Aga mitte päris. Mul olid kaksikud lapsed, poeg ja tütar. Mõlemad Nägijad. Nagu sinagi. Väga osavad. Ja nad mõlemad viidi pealinna. Seal otsitakse Nägijaid ja muid võlureid tikutulega taga. Sind viiakse kah niikuinii ära.
Tütar on surnud, aga poeg on veel elus ja teeb pealinnas karjääri. Kui sa teda näed, tervita teda minu poolt. Nimi on Kullervo. Isa järgi.“

Isa kohta Guihen eriti küsida ei söandanud, tundus väheke liiga isiklik teema olevat.

Selle asemel küsis ta selle kohta, miks Rhea talle nii palju räägib.
“Tead, sa oled mulle nüüd võlgu, tahad või mitte,“ vastas Rhea muiates. „Ehk siis, räägi mulle seda, mida sa näinud oled.“

Guihen ei teadnud, kas trummist rääkida või mitte. Ühest küljest oli ta tõesti Rheale võlgu ja ta oli talle ka palju seletanud, samas oli trumm perekonnasaladus. Aga võib-olla teadis ta sellest niikuinii ja vaatas, kui palju Guihen teda usaldas. Ta ju teadis Tucreanide ja Kahekümne Ühe kohta päris palju ja ehk teadis ka trummi kohta.

Ehk räägib ta nõnda ääri-veeri ja siis jutu käigus vaatab, kas räägib trummist täpsemalt või ei.

Guihen alustas pudelikeerutamise ajal saadud nägemusest, sest varasemast nõid juba teadis.

„See vana ühesilmne naine oli tõenäoliselt Padaemand, meie kuningate ema,“ ütles nõid pärast väikest mõttepausi, „Ma ei saa aru, miks tema enese pojad tema üle kohut mõista lasevad. See näib segane, aga ma ei tunne ka kuningakoja poliitikat. Ta on muuseas ka Nägija, nii et võib-olla puudutab see otsus Nägijaid, sest sina olid ka seal ringis ja sina oled ka Nägija. Ainult sel juhul“- nõid peatus korra –„Miks seal Kullervot ei olnud?“

„Ehk oli ta see mees, kes silmatorkamatuks jäi,“ pakkus Guihen. „Ma tõesti ei mäleta tema kohta midagi.“

„Ei, Kullervol sellist oskust ei olnud,“ vastas nõid ja jäi vait.

Nõia ütlus näis pisut segasena, ent Guihen ei tahtnud ka rohkem küsida.

„Mis suga pärast pudelikeerutamist juhtus?“ küsis Rhea.

„Julian ja Henry mõisteti süüdi ja nad tapeti täna hommikul.“ Naljakas oli seda kõike nõnda neutraalselt rääkida, aga ilmselt oli see nõnda rohtudest ja Guiheni näole ilmus tahtmatu ilme selle väikese absurdsuse üle.

„Aga vahepeal?“ küsis Rhea.

„Vahepeal kutsusid nad mu alla ja rääkisid, et Tucreanid on võlurid. Ja peale selle rääkisid nad veel seda, et, noh tead, sellest et seal nad olid vangikongis ja...kurat!“Guihen ei suutnud juhtumit trummiga üldse sõnadesse panna. Kõik olulised sõnad olid ununenud.

„Mis nad siis rääkisid?“ päris Rhea.
“Ma ei tea,“ valetas Guihen. See oli kõige lihtsam. See kuramuse vanamoor ei pidanud ka kõike teada saama.

„Kui sa nõnda arvad,“ vastas Rhea lakooniliselt.

Ruumi sigines vaikus.

„Teed soovid?“ küsis nõid.

„Jah, palun,“ vastas poiss.

Vana naine võttis suure teekannu, mis kogu aeg sealsamas laual seisnud oli ja täitis kaks kannu kõrval asetsevat kruusi.

„Ma kardan, et see on pisut ära jahtunud,“ ütles ta üht kruusi Guihenile ulatades.

„Aitäh,“ vastas too ja rüüpas. „Täiesti paras.“ Tee oli kange ja naljaka maitsega ja pigem leige kui soe, aga Guihenile see maik meeldis.

Ta tõusis istukile, et korralikult teed juua saaks ja tegi valugrimassi.

„Kunas ma jälle normaalselt liikuda saan?“ küsis Guihen murelikult. See vigastus võis tal terve sügise ära rikkuda.

„Ma ei tea,“ vastas nõid. „Iga vigastus on ise loomuga, nagu ka iga loits, mis seda ravib. Aga ma arvan, et homme hommikuks saad sa ise püstijalu kepi toel koju minna.“

Guihen kergitas kulmu. Muidugi, põhilised valutegijad olid vaid muhud ja marrastused, kuid kuldi kihv oli päris sügavale jalga tunginud. Aga Rhea oli nõid.

„Ma olen sulle palju tänu võlgu,“ ütles Guihen, „See, mis ma rääkisin, oli vaevu tasu sinult saadud info eest, kui sedagi. Ütle, mida sa minust tahad?“

Rhea naeratas nukralt.

„Ma võiks ütelda, et mu tegu polnud omakasupüüdlik ja tuli lihtsast headusest, aga siis ma valetaksin.“

Nõia hääl muutus tungivaks sosinaks, mis oli ometigi selgem kui ta tavaline kõne.

„Palun, kui sa vähegi saad, ära tapa Kullervot. Palun, ära tee seda.“

Guihenile koitis midagi.

„Kas sa seda nägidki minu uisujälgedes? Et ma tapan Kullervo?“

Rhea jäi vait. Guihen kuulis tema kõrisõlme jõnksatust.
“Mul on vaja välja minna,“ pomises vana naine vastuseks ning siis, kui Guihen nägi nõia siluetti varasügisesesse päikeselisse pärastlõunasse astumas, mõistis ta, kui habras Rhea tegelikult oli.

XI: Return of the Pig

Guihen vaatas, kuidas loom tema poole tormas.

Mida? Ta pidi ju surnud olema?

Tardunult jälgis Guihen, kuidas kuldi massiivne keha tema poole tormas, veri silmas klompunud, karvastik mudane ja verine, ent sellegipoolest tugev ja kiire. Liiga kiire.

Kult haihtus äkitselt jõelt ja ilmus otse Guiheni ette, nii, et ta vaevu reageerida jõudis ja vasakule astus – mis oli viga, sest nähtavasti oli kult just sedasama plaaninud ja nii tormas pool tonni metslooma täiskiirusel Guiheni poole ja ta ei jõudnudki eest astuda...

...ja kult ei olnudki teda pikali paisanud – ta tormas tema poole ja Guihenil oli veel aega nägemust mõistmaks enne kui ta viimasel hetkel paremale astus ja kult temast mööda vihises.

Udus polnud näha midagi muud peale kuldi, isegi mitte jõge– ja veidral kombel paistis metssiga väga selgelt. Too pööras end ringi ja sörkis nüüd Guiheni juurde, otsustades seda viga enam mitte teha. Tal pole vaja joosta, et Guihen tappa. Ka paigal seistes saab ta poisist jagu.

„Mida teha?“ jõudis Guihen mõelda, aga juba jõudis temani järgmine nägemus, edastades reaalsust vaid sekundi võrra ja Guihen täitis nähtud korraldusi masinlikult, higi laubal, lootes, et pimesi tehtud liigutused teda tõepoolest kaitsevad.

Kui nägemus lahtus, oli tema ja kuldi vahel umbes kümme meetrit – aga üleüldse – see loom pidi surnud olema.

Ongi. Aga see on vaim. Vihane vaim. Talvejõel juhtub kummalisi asju – tead ju küll.

Tean küll, teine mina. Aga mida ma teen?

Mine jõelt välja.

Hea nõuanne. Aga kus oli jõgi? Suunataju oli sassis.Guihen liikus mõned sammud vasakule, uisud püsisid õnneks hästi jalas, õnneks polnud ta veel kukkunud, aga kes teab, kauaks veel.

Uisud? Oot-oot.

Raud. Teritatud raud.

Vaimudele raud ei meeldinud.

Punakult oli ähvardavalt ligidale jõudnud. Aga seekord liikus Guihen talle vastu ja keeras viimasel hetkel ära, tõstis vasema jala ja tegi sellega kaare, mis kuldi kärssa tabas ja tundis samas, kuidas kuldi kihv tema säärt kriimustas ja siis lendas ta pikali.

Silmist lõi valuvahk läbi ja Guihen jõudis hetkeks imestada, miks ta veel elus on, aga kuldi poolt purskas mingit musta vedelikku, otsekui tinti, ja kastis ta märjaks. Jalg tuikas ja haav tegi valu, aga ometi suutis Guihenend kuidagi püsti ajada. Jalad vabisesid haavast ja saadud hoobist - jää oli kõva – aga silmad olid liigagi selged. Kult ise oli ka segaduses – tinti voolas ta kärsast ja ta näis pisut segaduses olevat.

Siis virutas Guihen talle uuesti.

Metssiga taganes. Guihen mitte – mõned asjad tuleb lihtsalt ära lõpetada.

Kolmas löök. Siga kaotas nüüd teise silma, pööras otsa ringi ja pistis ajama. Guihen üritas talle järgneda, aga kult oli isegi haavatuna Guihenist kiirem – ja pealegi oli ka Guihen haavatud ja šokis.

Metssea põgenemissuund oli talle enam-vähem öelnud, kus oli jõgi ja kus mitte. Guihen uisutas jõe äärde, et näha, kuhu poole ta minema peab ja võttis siis vastva suuna.

Nüüd peab ta oma kiirust alla võtma - ta on veel võitlusest nõrk.

Kummalisel kombel näis talle, nagu jätaksid ta uisud jõele jälgi – mustad tindijäljed Talvejõe valgel jääl.

„Varesejalad“ irvitas ta mõttes ja sõitis edasi, vaatamata, mida tema jalad kirjutanud olid.

Seepärast ei vaadanudki ta tagasi enne kui nägemuse pärast, aga siis oli juba liiga hilja eest hoida. Guihen tõstis veel enesekaitseks jala ja uisutera tungis küll sügavale kuldi ajju, aga samas paiskas hoop ta kaugele eemale ja Guihen ei jõudnudki enam lennates midagi mõelda.

Ja siis tuli pimedus.

X: Vestlus

Talvejõe külmust võis isegi läbi uiskude tunda. Guihen ei uskunud, et Henry väga kaugele jõudnud oli. Talvejõgi tuli põhjast, tegi väikese tiiru ja läks siis põhja tagasi. Guihen oli praegu jõe ühel kõige lõunapoolsemaist osadest. Jõelt tõusis pisut auru, sest ümberringi oli suvi, aga Talvejõgi oli külm nagu ikka.
Ja Guihen asus teele. Varsti läheb külmemaks, aga praegu on veel ümberringi soe.

Kuused ja kõrged metsikud põõsad kihutasid mööda jõeääri mööda. Guihen oli kiiresti alustanud. Kaua ta seda tempot ülal hoida ei jõua, aga ehk jõuab ta enne Henryni.

Mets oli senimaani veel tuttav ja jalad mäletasid teekäänakuid lausa instinktiivselt ja Guiheni mõtted liikusid üsna varsti muudele teemadele.

Kõigepealt see trumm. Nii et me oleme siis tegelikult kuningatega liidus, kas pole?

See näib tõesti nii olevat. Aga kes tahab seda kõrvaldada?

Guihenile viirastusid hetkeks kakskümmend üks jalajälge tolmus ja trummihleid.

Kakskümmend üks, kes muu?

See tähendab, et neil on siin läheduses agent. Huvitav, kes?

Võimalusi on. Tegelikult võib ta olla kestahes, kes siin ilma venna või õeta on .

Või isegi mitte seda. Neid võib siin mitu olla.
Guihenile meenus Henry ja Juliani jutt Tucreanidest.

Huvitav, kas nemad?
Võimalik, aga kindel olla ei tasuks. Mulle tundub, et nad on kuninga mehed. Kakskümmend üks ilmselt ei ole.
Olgu Kakskümne ühe esindaja kes tahes, aga neil on nüüd igastahes trumm. Veel üks regaalia. Kuuldavasti on nad hakanud kadunud regaaliaid koguma.

Hüpoteetiliselt rääkides, mis siis saab, kui neil kõik regaaliad on?

Ma ei tea. Ja ma ei taha ka teada.

Jõe kohal hõljuv aur ei kadunud kuhugi. Pigem hakkas see uduks tihenema. Guihen tõrjus kõik mõtted Kahekümne ühest hetkel tagaplaanile. Udusse kerkis aeglaselt pudel ja selle ümber istuvad kujud.

Keda ma pudeli keerutamise ajal nägin?

Ja veel tähtsam, kuidas?

No ilmselt oli tegu mingi maagiaga. Aga kuidas? Kes selle korraldas?

Vaata tõele näkku, Guihen. Sa oled võlur.

Ja need inimesed?

Ilmselt näen ma tulevikku. Ja see tähendab, et me läheme kunagi kuningakotta.

Võib-olla. Mina sinu asemel ei usaldaks nägemusi nii väga.

Ma olengi sina.

Tõsi. Guihen, jälle räägid sa iseendaga.

Ja isegi iseendaga rääkides tunnen ma end heidikuna.
Singli saatus, pole midagi teha. Kelle muuga sa ikka räägid?

Uttu kerkis verise silmaga punase kuldi kuju.

Huvitav, kuidas see punakuldi asi korraldati.

Tucreanid oskavad ilmselt kuju muuta, kuidas muidu?

See tähendab, et nad on väga tugevad, kas pole?

Põhimõtteliselt küll.
Nii et nad võivad Kahekümne Ühe seast olla küll?

Põhimõtteliselt küll. Aga see võib-olla ka mingi erivõime. Kas sa pole mitte lugenud üht...

Aga rohkem Guihen iseendaga rääkida ei jõudnud, sest uttu tõusnud kuldi kuju tormas, pea ees tema poole.

IX: Hukkamine

Guihen

Kohe, kui ta oli püsti tõusnud, tunnetas Guihen läbi kaela tungivat kiiret valulainet ja siis kadus pilt hetkeks ära. Pea tuikas.

Ah nõnda see siis ongi, kui sugulane sureb.

Eelkõige tunnetasid inimese surma muidugi ta koossündinud, muud õed-vennad, vanemad ja lapsed, aga ka kaugemad sugulased said oma jao. Guihenil oli ka varem sugulasi surnud, aga kunagi polnud see nõnda äkiline olnud ja seda, et keegi suri, sai ta alles hiljem teada.

Ta poleks praegu Henry nahas tahtnud olla. Juliani nahas ka mitte, aga Henry kaela langes see kõik kuidagi raskemini – kestis kauem.

Niisiis.

Juliani ta enam ei päästa. Keha tähendab. Vaimuna elab ta venna peas edasi, aga see tundus Guihenile ühe kuradi kehva variandina.

Henry võib ta veel päästa. Muidugi mitte kohe. Talvejõe ääres on liialt palju rahvast. Aga mõne tunni pärast küll.

Aga nüüd ta läheb ja vaatab vendade hukkamist vähemalt pealtki. Nad on selle ära teeninud, kui ta ka muud ei suuda.

*

Veitre väljak oli tühi, kui keset väljakut seisev hukkamispakk välja arvata. Arvata oli. Kõik olid liikunud edasi järgmisele lõbustusele – Henry Talvejõele aheldamise juurde. Verine pakk keset väljakut mõjus suure ja häirivana. Guihen ruttas peaaegu põgenedes edasi, et sellelt õõvastavalt väljakult pääseda; ometi näis väljakul veedetud aeg talle pikana. Tempot aeglustas ta alles metsa vahel, kui tema ja väljaku vahel oli juba hea tükk kuusemetsa, aga kõnnini ta oma tempot aeglustada siiski ei suutnud. Pea oli pisut uimane ja kui Guihen neid radu juba aastaid tallanud poleks, oleks hargnevad rajad ta selles olukorras kindlalt teelt eksitanud, aga teed olid tuttavad ja nii kuulis ta juba mõne aja pärast Talvejõe kriginat ja selle ääres seisva rahva kära. Guihen tegi viimase spurdi ja jõudis kohale parajasti siis, kui Henry’d Talvejõele kinnitati. Seda, mis toimus, polnud raske näha, sest rahvahulk oli küllaltki hõre ja jõgi oli täna kiire ning et sellega sammu pidada, tuli kas jõele endale astuda või siis kaldal kaasa joosta. Üldiselt eelistati viimast, Guihen astus aga jääle.

Kõigepealt löödi Henry jalalabad jämedate terasklambrite ja raske sepahaamriga jää külge kinni. Talvejõest õhkuv külm tungis läbi Guiheni õhukeste saabaste ja pani ta varbad külmetama. Guihen judistas end tahtmatult.

Siis jõudis järg Henry käte külge. Ta lamas lõdvalt jääl ega pannud ei teo ega sõnaga vastu. Klambrid olid sama jämedad ja seekord, kui klambrid kinni löödi, kuulis Guihen vaikset niuksatust ja nägi, kuidas Henry järsku krampi tõmbus. Muidugi. Randmed olid veel põletushaavadest verised ja tundlikud. Aga Henry ei karjunud ega teinud muud häält, ilmselt trotsist. Ta vaatas ka Guiheni poole, aga too ei osanud Henry pilgust midagi välja lugeda.

Siis järgnes veel klamber ümber rindkere, aga timukas (sepp?) ei lahkunud veel jäält. Justkui kõigele krooniks asetati Henry kõrvale tema venna laip ja eemaldatud pea. Siis astus sepp ja kõik muud jäält maha ja vaatas, kuidas vennad eemalduvad.

Hukkamistseremoonia oli toimunud selges vaikuses; hetkest, mil esimene klamber löödi, vaibus kogu kära ja hukatav saadeti ära vaikides.

Kui vennad olid vaateväljast kadunud, hakkas rahvahulk jällegi kohisema, natuke üksteistele midagi rääkima ja muud sarnast.

Pealtvaatajaid oli umbes kakskümmend ja nad olid kas perekond, vasall-aadlikud või kõrgemad tegelased lossist. Pööbel puudus. Ilmselt polnud Francois, poiste isa, tahtnud, et tema poegade surm iga matsi õlletoobrijutuks saaks. Süüdi võisid nad olla, aga vähemalt oli nende lõpp väärikas. Guiheni peast käis läbi ka mõte, et ehk oli see nii seepärast, et ta oli singel ja et singli tapmiskatse ei ole ju ometi nii tõsine asi, et mõrvareid täismahus karistada tuleks, aga siis peletas ta selle mõtte minema. Vennad polnud teda tappa üritanud, nad olid ohvrid, mitte süüdi.
Ja siis muidugi veel see trumm. Ja need jäljed. Ja Kakskümmend Üks. Ja see kuradima nägemus. Viimasel ajal oli liiga palju juhtunud, et ta kõige üle järele mõelda oleks jõudnud. Ja ega ta praegugi ei jõua. Ta peab leidma uisud ja Henryle järgi kihutama. Peale seda jõuab ta ehk mõtelda. Ehk. Loodetavasti. Võib-olla. Aega on vähe ja puha.

Ah, kuradile see kõik.

Ja Guihen pistis jälle jooksma.

VII: Trumm

Kaks treppi alla, koridorist minna vasakule kuni neljanda ukseni, mis pisut kulunud on, uuesti alla, paremale, mitte mõtelda lõhnale, mitte mõtelda rõskusele, mõtelda ainult juhtnööridele, mitte mõtelda äraeksimisele, kindlasti mitte mõtelda sellele, et kui ta ei leia seda trummi, seda kuradi Eltresside trummi, lüüakse Julianil pea maha ja see on tema süü, tema enese süü, mõtelda ainult juhtnööridele, mitte mõtelda sellele, ega keegi teda ei jälgi ja et kui jälgib, siis lüüakse ka temal pea maha, sest ta teab nüüd Seda saladust, mida ta õigupoolest teada ei tohiks...

Stopp!
Guihen seisatas ja vaatas ringi. Kõik oli vaikne, kuid isegi laternavalguses on lossipõhi küllaltki pime ja nurgataguseid pole näha. Nurgataguseid aga oli. Guihen ei kujutanud ette, miks peab lossipõhi, kus niikuinii keegi ei ela, ja ilmselt pole ka kunagi elanud, niivõrd sügav ja segase põhiplaaniga olema. Siinviibimine tegi närviliseks.

Ta hoidis hinge kinni ja kuulatas pingsalt. Ei mingit heli. Siis kompis ta ähmaselt selle riismega vaimusidemest, mis singlitele vahest nagu mõnituseks antud oli aga ka sellega ei tundnud ta midagi.

Talle näis, et keegi jälgib teda. Mitte selja tagant, aga kusagilt ukseavast, või jälitades, või üleüldse kuidagi kaudselt, võib-olla miski võlukunstiga.

Raisk! Ta on lõksus!

See on raudselt mingi Juliani ja Henry lõks. Teadsid, et tema, Guihen läheb õnge ja läheb seda kuradi trummi vahtima ja isegi proovima seda kasutada, ja nüüd tema lähebki nagu viimane loll ja jääb vahele Tucreanidele või oma isale ja kompaniile või Kahekümne Ühele või üleüldse kuratteabkellele, just nii nagu vennaksed tahtsid, tahtsid mitte üksi surra, tõmmata tema, Guihen hauda kaasa, et oleks lõbus ja kuradi kuradi kuradi kurat...

Guihen pidas mõttelõnga kinni, tõmbas hinge, raputas pead ja üritas maha rahuneda.

Nii ei tohi mõtelda. See kõik on... paranoia. Sellel pole mingit põhja all. Keegi ei jälgi teda. Kõik on korras.

Aga sellegipoolest tundis ta end närvilisena.

Ta tuletas edasisi juhtnööre meelde ja kõndis edasi, niipaljukest, kui ta neid mäletas.

Kui ta kohale jõudis, polnud seal muidugi midagi. Lihtsalt üks järjekordne ruum, pisut tolmunud tuba, Eltresside maagilisest trummist üsnagi tühi.

Tolmust rääkides...

Guihen langetas laternat. Põrandal olid jäljed. Ilmselt mitte mõne minuti vanused, aga üldiselt jäljed aastaid ka ei kesta – tõenäoliselt oli keegi siin hiljuti olnud – teadnud, et Julian ja Henry teavad trummi asukohta ja siis selle ära viinud. Loogika. Puhas loogika. Tema ise teeks ilmselt samamoodi.

Aga ainult et ilmselt ei kõnniks tema ringiratast. Jäljed siin põrandal käisid. Sissetulevaid ega väljuvaid jälgi polnud.

(Hrm.)

Guihen oleks nagu midagi kuulnud. Ta tõstis laterna ja pea, et selle allikat näha või kuulda.

Siis uuesti.

(Hrmm.)

Seekord oli Guihen heli olemasolus kindel. Meenutas pisut trummilööki. Tõenäoliselt oligi. Eltresside trumm. Kasutatakse tema vastu.

(Hrmmm!)

Uuesti. Guihen juba tundis endal trummilöökide uinutavat raskust, aga midagi oli temas siiski veel selget.

Löögid muutusid kiiremaks.

(Hrmmmm! Hrmmmm!)

Siis veel kiiremaks.

(Hrmmmm! Hrmmmm! Hrmmmm!)

Guihen istus maha. (Hrmmmm! Hrmmmm! Hrmmmm!) Pea oli raske. (Hrmmmm! Hrmmm! Hrmmmm! ) Uinak oleks väga teretulnud. (Hrmmmm! Hrmmmm!)

Trumm aeglustus, aga tema heli oli sügavam. (Hrmmmmmm!)

Midagi oli nendes jälgedes veel kummalist. (Hrmmmmmmmmm!)

Näis, nagu poleks need inimese jäljed, neis oli midagi väga valesti. (Hrmmmmmmmmmmm!!)

Guiheni pea hakkas juba rinnale vajuma, aga siis ta nägi.
Jäljed olid sümmeetrilised, nad polnud ei vasakud ega paremad.

(Hrmmmmmmmmmmmmmmmmm!!!)

Ja neid oli ringis paaritu arv.

Kakskümmend üks, kui täpne olla.

(HrmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmMMMMMMMMMMMMM...

Ja Guihen jäi magama.

Tema unenäod olid kiired, vägivaldsed ja kummalised, täis segaste värvide ebakõla, ja sedavõrd, kuidas aeg möödus, kiirenes nende hägu, kuigi nende rütm jäi ikka truuks tema südamelöökidele.

Ärgates ei mäletanud ta neist enam midagi.

Ta lebas väljas, lossi kõrval.
Hommik oli jahe, kuid karge ja puhas. Kusagilt kaugelt, metsade kohalt kostus rabapistriku kile hääl.

Guihen tõusis püsti. Õhk oli väga selge.

Ja siis kires kukk.

Käes oli koidik.

Juliani ja Henryd viidi hukkamisele.

VI: Mulle ennusta, ma niikuinii ei usu

Guihen oli vait. See polnud mõttepaus. Pea oli mõteteist tühi ja tegelikult polnud ka eriti midagi tarka öelda.

Sellegipoolest: „Ma ei usu teid.“

„Mis mõtet oleks meil valetada?“ päris Juliani nägu teiselpool trelle. „Meil ei ole enam midagi kaotada ega võita. Meid hukatakse homme ja see ongi kõik.“

„Teil on võita minu surm.“

„Surmast pole surnuile palju kasu.“ vastas Julian. Tema hääl oli nüüd küllaltki argine, tuim ja väsinud. „Kättemaksul pole seda õiget mekki juures, kui sa kahtled sügavalt oma vihamehe süüs.“

Guihen kogus mõtteid. Tegelikult võisid Tucreanid võlurid olla küll, ta polnud lihtsalt varem neid võluritena kujutlenud. Aga nad polnud tõesti päris kohalikud – sündinud naaberhertsogkonnas, kus küll Cotraitide jahipidamistehnikaid tunti ja ka kasutati, aga mis oli ikkagi võõras ja kauge ja peale selle veel ka mere ääres ja tihedamalt asustatud.

Cotrait’de manu olid vennad tulnud kaheksa aastat tagasi. Kuna tuli välja, et võõramaa päritolust olid nad lausa suurepärased kütid, võtsid Guiheni vanaisa ja vanaonu nad algul tavaküttidena ja hiljem jahiõpetajatena tööle, kuna lapselapsed hakkasid jõudma ikka, kus neid jahioskustesse pühendama hakata tuli.

Võõralt maalt õpetajate hankimine tekitas mitmeiski Cotrait’de kaaskondlastes ja vasallides protesti – ennekõike oli vastu lossitark ja -õpetaja Tercero, kes samas ka ise väljamaalane oli. Ta ei seletanud oma vastalisust muuga, kui väitega, et Tucreanid talle lihtsalt isiklikul tasandil ei meeldinud, kuid ometi oli tema ebasõbralikkus kaksikute vastu selgelt näha. Loomulikult leidus ka tegelasi, kes oma ebasümpaatiat rohkem põhjendasid – näiteks Cotrait’de vasallid Flambian’d, kes uskusid, et sellist Cotrait’de jahikunsti, mille poolest hertsogkond kuulus on, ei saa võõramaalane lihtsalt saavutada. Pealegi ajab see esivanemate vaimud vihale ja Tucreanid ei õpetanud jahikunsti mitte ainult hertsogite lastele ja lastelastele, vaid ka mitmetele vasallipoegadele ja –tütardele, kes Cotrait’de juures mõne aasta kasulastena veetsid.
Vasallide ja teiste õpetajate vastuseisust ja vaenulikkusest hoolimata olid nad oma ametikohale jäänud ja seda juba aastaid pidanud. Aja jooksul paranesid nende sidemed rahvaga, kes neisse algul umbusuga suhtunud oli ja elu loksus tasakesi paika.

Guihen mäletas päeva, kui ta esmakordselt Tucreane näinud oli. Ta oli olnud kümneaastane ja pikast uisutamisretkest väsinud. Kodu poole jalutades oli ta märganud kahte täiesti sarnast meest, kes kõndisid temaga sama teed mööda. Ta oli püüdnud neile mitte silma jääda ja end pisut puude ja muu säärase taha peita, ent uudishimu tõttu ei tahtnud ta ka nendest väga kaugele jääda – identsed kaksikud oli juhtum, mida Guihen varem vaid korra näinud oli ja needki olid kolmeaastastena surnud.

Üks meestest oli teda sellegipoolest märganud.

Ta seisatas, pööras ringi ja osutas näpuga Guiheni poole: „Sina seal! Kus su vennad-õed on?“

„Kodus, hällides,“ vastas Guihen. Ta tuli mehe käeviipe peale peidust välja ja kõndis kaksikute juurde.

Üks neist laskus ühele põlvele ja vaatas talle uurivalt otsa.
“Sina oledki see kõrget sugu singel, jah?“ küsis ta.

„Jah,“ vastanud Guihen.

„Me läheme sinu vanaisa juurde,“ vastas püstiseisev vend. „Ma usun, et meil on ühine teekond.“

Võõrad mehed tundusid talle pisut võõrastavate ja hirmutavatena, aga kuna tee oli neil tõepoolest ühine, näis narr sammukiirust nii aeglaseks või kiireks teha, et ta kõndides meestest maha jääks või ette jõuaks.

Metsatee polnud kuigi pikk, aga selle läbimise jooksul olid Tucreanilt temalt juba mitmeid asju pärinud ja teada saanud – näiteks seda, et kuigi Guiheni ema polnud pärit Scarborough hertsogkonnast, mille hertsogid ja ka vähem rahvas olid tuntud selle üle, et peaaegu kõik neist olid singlid ja et Guiheni ema suguvõsas oli viimane singel üksteist põlve tagasi esinenud, kuid sellegipoolest oli sünnitus talle surmavaks osutunud ja palju muud, aga tegelikult Guihen sellest tuulisest talveõhtust palju ei mäletanudki.

Aga ta mäletas ühe venna uurivat pilku, mis tema näo kõiki detaili (vahest rohkemgi?) registreeris. See oli tõesti olnud piisavalt kummaline, et nõia silmina näida – vendade pilgud olid sügavad – muidugi, sellises situatsioonis võiks mälus kestahes võlurina näida.

Guihen raputas end mälestusest välja.

„Ütleme, et nad on võlurid,“ ütles ta, „Mis siis?“

„Võta seda infot kui... surija teenet.“ vastas Julian. „Mulle meeldib mõte, et sa mulle võlgu jääd, singel.“

Guihen ei saanud aru. Ta tajus lausa füüsiliselt, kuidas tema mõtted soikusid ja märgini ei jõudnud ja ilmselget ei taibanud. Ta kahtlustas, et oma osa oli selles ka tänases nägemuses, mis vestluses kaksikutega oli küll tagaplaanile nihkunud, ent ootas aeglaselt, kuid kindlalt oma järjekorda.

„Ma ei saa aru, mida see tähendab,“ pomises Guihen pead raputades. „Andesta.“

Julian sai tema sõnast nähtavasti teisiti aru, sest ta vaatas talle otsa ja ütles: „Ma ei tea, miks ma seda teen, aga sul on meie andestus, sest, noh, ma usun pigem Tucreanide võluriksolemist kui sinu pettust. Ma ei oska seda seletada. Võib-olla oled ka sina võlur.“
“Pudel jäi Tucreani peale pidama,“ pomises Guihen endamisi, taibates, „Mitte sinu peale, aga Tucrean seisis sinu selja taga.“
Ta raputas uuesti pead, üritades sellest kõigest sotti saada. Siis ta tajus.

„Andke mulle andeks,“ sosistas ta.

„Liiga hilja. Julian juba andis sulle meie mõlema nimel andeks,“ ütles Henry konginurgast.

„Aga võib-olla saaksid sa midagi teha.“ jätkas ta pisut mõtliku alatooniga, „Sest vaata, me võime sulle rääkida, kus on trumm. Võib-olla sa saaksid selle ära tuua ja äkki me saaksime selle abil põgeneda?“
“Sellises seisukorras? Nii uimasena? Ma kukun läbi. Ma jään vahele. Mind ei säästeta.“ oleks Guihen tahtnud küsida, aga ei suutnud omaenda hirmu ja hämarat olekut väljendada.

„Kuule, äkki oleks parem, kui ma tuleksin teile Talvejõele järgi ja päästaks teid vabaks? See peaks ju sama hea olema, kas pole? Sest vaimud jäävad teil mõlemal ju alles, eks?“
“Ma ei ole praegu selles niiväga kindel,“ ütles Julian ja irvitas siis mõrult „Ja pealegi meeldib mulle mu keha.“

Guihen ohkas jälle. Ta tundis end väsinuna, nagu poleks ta kaks ööd järjest maganud, aga ta oli kaksikutele ju ometi võlgu ja mis on väsimus inimese elu kõrval?
Või oot? Ega see olnud mingi kaksikute viimane kaval plaan Guihen endaga hauda kaasa tõmmata või ise välja pääseda ja Guihenile ära teha?
See oli risk ja Guihen tajus seda, aga tegelikult ta enam eriti ei uskunud, et kaksikud midagi sellist teha tahaksid. Saagu mis saab, aga ta ei jõudnud enam kahtlustada.

„Hea küll,“ vastas ta. „Kus see trumm täpsemalt on?“

Ja vennad juhatasid talle teed.

IV: Otsus

Guihen jälgis üksisilmi pudelit. Näis olevat hea aastakäik, ehkki seda tormikiirusel pöörlevalt pudelilt välja lugeda ei saanud; ta oli pudelit lihtsalt enne keerlemapanekut vaadanud. Tema meelekohtadel kumises, Guihen oleks tahtnud neid pisut hõõruda, ent praeguse olulise protsessi juures ei saanud seda teha – seda võiduks näha kui lugupidamatust kohtuvõimu vastu.
Guihen tõstis korraks pilgu, et oma nõbude ilmeid näha - ja kohkus hoopiski, kui nägi, et pudeli ümber istusid täiesti võõrad kujud.
Esimene neist oli kahe pika patsiga punaste juustega suurt kasvu noor naine. Naise põski katsid tedretähed, aga need pigem kaunistasid kui rikkusid tema väljanägemist. Naise pilk püsis hoolega pudelil, kuid Guihen nägi hetkelist kõrvalpilku enda poole ja talle näis, et selles oli etteheidet.
Teine oli täiesti valge naha ja juustega ga ja punaste silmadega keskealine mees. Tema meelekohal ilutses keeruline ja peen šamaanitrummi kujutav tätoveering. Guihen mõtles korra, kas tegu võib olla mingi võõra häbimärgiga, ent need põletati harilikult rannetele mitte ei tätoveeritud oimukohale ja seega oli tõenäoliselt tegu esindusfiguuriga. Mehe nägu oli rahulik, ent aeg-ajalt näris ta pisut oma huult. Tema pilk ei eksinud kordagi pudelilt.
Kolmas mees oli niivõrd harilik, niivõrd silmatorkamatu, et Guiheni pilk liikus kohe edasi järgmisele.
See oli ühe silmaga – ta kandis silmaklappi – vana naine. Tema juuksed olid lühikesed, ent mitte niivõrd, et seda võiks varga või häbistatud naise soenguks pidada. Tema ei jäginud pudelit. Ta vaatas otse Guihenile silma. Ta oli väga, väga väsinud. Guihen teadis seda. Praeguseks hakkas ta juba peaaegu mäletama, kes need inimesed on ja kuidas need temaga seotud on. Ta hakkas kartma hetke, kui pudel seisma jääb.
Aga pudel keerles veel.
Mingi kauge kolmekordne meeshääl kuulutas midagi ametlikul häälel. Guihen ei kuulnud mida, kuid vaatas üles ja teadis, et need kolm olid kuningad.
Siis jäi pudel seisma. Guihen tundis kohtuotsuse konteläbiraputavat jõnksatust.
Guihen vaatas alla, et näha, kelle peal see oli peatunud.
Pudel ei osutanud konkreetselt küll kellegi peale, aga kõige lähemal oli ta Julianile.
Poiss vahtis jahmunud silmi pudelit ja kõik teised Juliani.
„Oh, kurat küll,“ sosistas ta.
Louise vaatas pudelit ja teadustas siis selge häälega: „Pudel on määranud süüdlaseks Juliani Cotrait’ st, Cotrait hertsogi Francois poja. Kohus läheb nüüd arutama kohtuaja süü ja vastavate karistuste asjus.“
Seda kohus tõepoolest tegi – kohturuumi kõrval oli veel mingi väiksem ruum, kuhu Louise ja Jacques läksid, ühe Tucreani veel miskipärast kaasa võttes.
„Me ei teinud ju seda,“ kähises Julian nõrgal häälel peale kohtu lahkumist. „Guihen, miks sa niiviisi tegid?“
“Julian, paraku on veinivaim otsustanud, et õigus on Guihenil, mitte sinul ja su vennal,“ vastas ruumijäänud Tucrean, kes nüüd Juliani taga seisis. Mina ei saa pead anda sinu süü eest, aga ma nägin jälgi ja veinivaim näib ka teie süüd uskuvat.“
„Sina ei anna jah pead,“ torkas Julian selle peale, „aga mina annan küll. Saad sa aru? Mul lüüakse selle kuradi jama pärast pea maha. Persse küll, ma ütlen. Persse, raisk!“ Ta võttis pea oma käte vahele ja toetas küünarnukid põlvedele, ise samal ajal sosinal vandudes.
„Sina elad vähemalt Henrys edasi,“ sai Guihen nüüd keele suhu tagasi, sest kohtuotsus ja nägemuse kummalisus oli ta päris tükiks ajaks sõnatuks võtnud. Ta otsustas selle üle siis mõelda, kui ta on üksi ja hetkel praegusele kohtuotsusele keskenduda. „Aga mina? Kui singel sureb, siis on kõik, kaputt, krõška, the end, mõistad? Mina ei ela oma kuradi vendades edasi.“
“Ja selles on sul ka vedanud,“ ironiseeris Julian, pea ikka veel käte vahel. Hoolimata olukorra raskusest tõmbus Guiheni huul hetkeks ülespoole kõveraks. Tema kaheteistaastased kuuikutest poolvennad- ja õed olid tõesti üks talumatu nuhtlus.
„Arvad sa, et see on mingi elamisväärne elu, mis Henry’d ja mind ees ootab? Ilmselt ta märgistatakse, saadetakse hertsogkonnast välja ja kuulutatakse lindpriiks. Üks ütlemata sitt elu. Ja kõik sinu pärast, värdjas. Oled nüüd õnnelik?“
Henry istus vaikides oma venna kõrval. Ta oli näost valge ja näis sama väsinuna kui Julian.
Guihenil hakkas sel hetkel nõbudest isegi pisut kahju, aga nemad olid ta äärepealt maha tapnud. Söögu ise oma suppi, mille nad olid täiesti ise kokku keetnud. Ta tõusis püsti.
„Jah, ma olen õnnelik! Õnnelik, et sinusugused hõimtapjad lõpuks oma otsa leiavad. Te olete selle ise ära teeninud ja ärge tehke nägu, et ei ole! See. On. Teie. Enda. Süü!“
Kuid see näis Juliani jaoks juba liig. Kiiresti nagu kättemaks oli ta rätsepistest taas püsti tõusnud, nuga peos ja ainult mingi kummalise aimuse abil suutis Guihen tema käsivarrest kinni haarata, et oma kõri poole suunduvat nuga kinni pidada.
„Kurat, kui mind juba üles puuakse, siis juba mõrva eest, mida ma olen sooritanud,“ lõrises Julian samal ajal nuga Guiheni kõrile lähemale surudes. Aga juba oli juures Tucrean, kes samuti Juliani käsivarrest haaras ja noa peost välja väänas.
„Rahu, ainult rahu,“ pomises ta sealjuures. „Sellel ei ole praegu mingit mõtet.“
Ja siis naasid kõrvaltoast auväärt tiitliomanikud ja teine Tucrean.
„Me oleme oma otsuse langetanud,“ teadustas Jacques. „Julian de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotraiti poeg on määratud süüdi ja surma mõrvakatse eest. Otsus viiakse läbi homme, koidikul, Veitre’ väljakul pea maharaiumise läbi.“
„Peale selle oleme me leidnud,“ jätkas Louise, „et süüdlast aitas tema kuriteos temaga peaaegu võrdsel määral tema vend ja kaassündinu Henry de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotrait poeg. Tema karistuseks saab olema häbimärgistamine ja pagendus. Pagendus viiakse ellu süüdlase Talvejõele kinnitamise ja minemakandmise laskmise läbi. See toimub kohe pärast Julian de Cotrait hukkamist. Kohus on oma otsuse teinud. Istung on lõppenud.“

III: Kohtumõistmine

„Räägi!“

Ja Guihen rääkis.

„Hmmmh,“ ümises, Louise, Guiheni tädi. „Karm süüdistus, ütleksin ma. Ja tõendeid ei ole, jah?“

„Ma kardan, et mitte,“ vastas Guihen. „Aga võib-olla nägid Tucreanid minu nõbude jälgi?“ Lootus oli tegelikult tühine. Tucreanid olid rohkem punakuldile kui nõbude nõrkadele jälgedele keskendunud. Aga mine tea. Äkki nägid.

„Me ootame,“ lausus Guiheni isa vaikselt. „Mis sa arvad, kui palju aega neil tagasijõudmiseks läheb?“

„Umbes pool tundi?“ vastas Guihen, „Ma ei tea, kui kaua neil selle kuldiga aega läheb.“

„Kui ta ellu jääb,“ kostis isa mõtlikult, „on sul verivaenlane. Senimaani, kuni üks teist sureb. Ja võib-olla isegi kauem.“ Ta ei täpsustanud, kas ta mõtles kulti või nõbusid ja Guihen ei julgenud küsida.

Umbes tunni aja pärast saabusid jahilised koju. Näis, et jaht oli õnnestunud. Kamba peale olid nad kuldi kinni püüdnud, tapnud ja tükeldanud ja kandsid selle nüüd lossi.

Neil ei lastud isegi riideid vahetada. Veriste jahiriietega kutsuti nad kõik ametituppa. Louise vaatas sellele pisut kõõrdi. Ilmselt võis see toa sisustust rikkuda, aga praegu oli tähtsamaidki küsimusi. Selle tunni aja sees oli ta mõttes võtnud ühendust Francois’ga, Henry ja Juliani isaga, kes praegu nende vürstkonda pealinnas esindas. Ta tundis, kuidas Francois läbi tema ja Jacquesi silme läbi seda kõike jälgis.

Kõik algas formaalselt.

„Mina, Guihen Seul de Cotrait, vürst Jacquesi poeg, süüdistan teid, Henry ja Juliani Cotrait’st, vürst Francois de Cotraiti poegi, minu tahtlikus tapmiskatses,“ alustas Guihen. Ta oli otsustanud rääkida niivõrd vähe, kui võimalik, ja loota, et nõod kogemata midagi säärast räägivad, mida nad teada ei tohiks, „Ma süüdistan teid mind teadlikult ja ilma mingi abikatseta punakuldi meelevalda jätmises. Auväärt Cotrait vürstid ja vürstinna, ma süüdistan Henryd ja Juliani minu tahtlikus tapmiskatses ja ma soovin enese, perekonna ja vürstkonna kaitseks ning õigluse nimel, et neid selle teo eest karistataks. Kas te võtate mu süüdistuse vastu?“

Tema isa ja tädi laususid nagu ühest suust: „Me võtame su süüdistuse vastu. Henry ja Julian de Cotrait, vürst Francois de Cotraiti pojad, mida on teil enda kaitseks öelda?“ Guihen ei sallinud sääraseid trikke ja üleüldse kõike, mis rõhutas koossündinutele nii loomulikku sidet, aga praegu säilitas külma ja ametliku näo.

Julian köhatas ja alustas: „Ma eitan meie vastu esitatud süüdistusi. Palun luba kõnelda asjust nii, nagu need toimusid.“

„Teil on see luba,“ vastas Jacques.

„Mina ja Henry, minu vend ja koossündinu, olime erinevates metsa osades jahil. Härrased Tucrainid olid meid kõiki eraldi lähetanud. Meie pidime pidama sidet Guihen Seuliga, kuid meie pingutustest hoolimata, side meie ja Seuli vahel katkes. Omavahel suutsime hästi sidet pidada ja tajusime ka vendi Tucreane. Me ei leidnud saaki ja kuna jahiaeg hakkas läbi saama, saime kokku ja naasime Tucreanide juurde. Siis kuulsime Seuli appihüüet ja tormasime tema juurde. Ta istus tammepuu otsas, mille all seisis punakult, mille ta oli ilmselt ebaõnnestunult lummutanud. Me ründasime siga odadega ja loom põgenes seepeale ja pärast väikest pausi me jätkasime jälitamisega. Ma usun, et Seul ei suutnud lihtsalt meieni oma mõtetega jõuda ja esitas selle kaebuse kadedusest, et ta on sündinud üksi ja ei valda mõtete sidumise võimet. Lubage täheldada, et Seul oli kaotanud jahisarve, mis oli meie regaalia ja vapimärgi vähem teisik. See peaks näitama tema suhtumist meie perekonda ja meie kohtuvõimu, mis võib seletada, miks ta säärase asjatu kaebuse on teinud. Ma tänan enda ärakuulamise eest.“

„Kas, sul, Guihen Seul de Cotrait, on selle tunnistuse kohta midagi öelda?“ küsisid kohtumõistjad.

„Jah, on küll,“ vastas Guihen. „Esiteks, Julian ja Henry kuulsid minu abihüüdu ja tulid kohale, ent lahkusid sündmuspaigalt kulti kordagi vigastamata. Nad rääkisid natuke valjusti omavahel, aga kulti nad ei rünnanud, hoolimata sellest, et too korralikult lummutatud oli. Julian isegi kuses minu silme all, aga ei tema ega Henry ei teinud vähimatki katset mind päästa. Suutsin ise sarve ohverdades oma elu päästa puu otsa ronimise läbi."

Isa ja tädi noogutasid ühes taktis. Ilmselt oli selleks hetkeks nende ja pealinnas viibiva Francois' mõistused ajutiselt üheks sulanud.

"Kas kellelgi pealtnägijaist on juhtunu kohta mingeid kommentaare?" küsisid nad unisonis.

Üks vendadest Tucreanidest köhatas rituaalselt.

"Palun luba rääkida," kostis ta kohtu poole pöördudes.

"Luba antud, räägi!"

"Mina, Paul Tucrean, tahan tunnistada seda, et täheldasin enne kuldi ja puu, mille otsas Guihen Seul de Cotrait istus, juurde jõudmist maas kahte paari jalajälgi, mis sealtsamast kohast lahkusid. Jäljed olid värsked ja ma usun, et tegu võis olla Henry ja Juliani jälgedega, kuid ma pole selles kindel."
Kõigi tähelepanu püsis tunnistajal, kuid Guihen nägi silmanurgast Henry ja Juliani hämmeldunud nägusid. Ilmselt polnud nad oodanud, et Tucreanid kiiruga jälgi jõuavad vaadata.

Jacques, Francois ja Louise mõtlesid veidi.

"See ei ole kahjuks piisav tõendus. Me teeme ettepaneku kasutada otsuse langetamiseks pudelit. Kas sina, Guihen Seul de Cotrait, oled nõus?"
"Jah," vastas ta. Tal oli ju ometi õigus. Šansid on tema kasuks. Vaimud ei valeta.
"Kas teie, Julian ja Henry de Cotrait'id, olete nõus?" küsiti nüüd tema nõbudelt.
"Jah." Nõod näisid olevat küll pisut närvis, kuid samas üsnagi enesekindlad.

Vürst Jacques avas kapi ja võttis sealt välja ühe veinipudeli. Pudel oli avamata ja kohalikku päritolu ja veinivaim oli ilmselt ikka veel seal sees.

Guihen, Henry ja Julian istusid maha, moodustades ringi. Vürst asetas ringi keskpunkti veinipudeli ja ütles selge kõlava häälega: "Veinivaim, mõista õigust nende isikute üle, kes siin on rääkinud ja osuta selle peale, kes on selles protsessis süüdlane ehk rääkinud kõige rohkem valet. In vino veritas!" lisas ta loitsu lõppu pealinnakeelse vormeli.
"In vino veritas," pomisesid Guihen, Julian ja Henry üheskoos.
Ja pudel pandi keerlema.

II

Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.

„Mõtle!“ liikus iseenda käsk läbi uimase aju. „Ignoreeri oma nõbusid! Ära vihasta! Ära satu raevu! Mõtle!“

Olukord näis sellegipoolest lootusetu. Ta võiks küll taganeda, aga punakult oleks kaasa tulnud. Pikka maad ta niiviisi läbida ei jõuaks. Kodune loss oli väljaspool küsimust. Järsku leida mingi puu, tugev, kindel puu, mille otsa ronida?
Muidugi, iseasi, kui hästi ta uimase peaga ja kahe kinnise käega (sest sarvest lahti lasta ei saanud. See oli raske ja üks käsi pidi otsa suus hoidma, et raip sealt minema ei libiseks, nagu ta vahetevahel nagu kiuste tegema kippus, ja teine kaugemalt toetama.) ronida suudaks, on iseasi. Sellegipoolest piidles Guihen ümbruskonda, et sobivat puud leida.

Seal! Ilus vana jändrik tamm, paari üsna madala tugeva oksaga ja jämeda tüvega, mida isegi punakuldi määratu jõud üles juurida ei suudaks.

Ülesronimisega läheb tõenäoliselt raskeks ja võib-olla ärritab liikumine kulti piisavalt, et ta transist välja tuleks, aga midagi polnud teha. Guihen otsustas riskida. Aeglaselt roomas ta vana tamme poole, tundes kuklas punakuldi õõvastavat hingeõhku, kui see aeglaselt tema kannul sammus, aga siiski õnneks veel transsi jäi. Guihen sosistas mõttes kiire tänupalve esivanemaile ja metsahaldjaile, pööras puu jalamil end ringi ja vaatas seale uuesti näkku. Kult seisis temast umbes kahe jardi kaugusel, aga see vahemaa oli praktiliselt eimidagi, sest tema viha Guiheni ja sarve vastu oli nüüd juba täiesti selgelt näha.

Guihen oli oma arvestustega eksinud. Tamme madalaimad oksad olid umbes Guiheni lõua kõrgusel. Ühe käega ei jõua ta sarve puhudes end iialgi üles tõmmata. Tema huuled või käsi vääratab – ja lõpp tal ongi.

„Mõtle, raisk!“ sundis Guihen veel enne lõppu end, sest ta ei tahtnud kergelt alla anda. Ja ta mõtleski, ehkki kuldi põlevad silmad seda ülesannet lihtsamaks ei teinud.
“Oot! Ta vihkab nüüd mind ja sarve, jah? Aga huvitav, kumba ta rohkem vihkab? Järsku... järsku ta vihkab sarve rohkem? Ja siis, kui ta peaks valima, valiks ta sarve? Siis mina pääseks...“

Guihen teadis, et sama hästi, isegi tõenäolisemalt ründaks kult pigem teda kui sarve – tema on ju inimene, elus asi, parem vihata. Aga lootus see oli.

Guihen keskendus, haaras parema käega tammeoksast, jättes sarve hoidma vaid vasaku käe. Huulik võbises tema hammaste vahel ebameeldivalt.
Ühe ropsuga tõmbas Guihen sarve hambust ja heitis selle kaugele kurakätt.

Metssiga vaatas sarve trajektoori, siis Guihenit, kes oli peapööritusest, ehmatusest ja lootusest kulti mitte ärritada, veel paigale jäänud, ja tormas siis sinna, kuhu sarv oli lennanud.

Kähku tõmbas Guihen end oksale üles ja ronis võbisevi jalu ülespoole. Maailm näis pöörlevat. Punakult purustas taamal metsiku jõuga sarve, aga Guiheni jaoks oli see vaid tagaplaan. Tal jätkus tähelepanu vaid tammeokste- ja lehtede jaoks ja jalgade värisedes ülespoole ronimise tarvis. Hetkeks jäi ta vaatama lehetäid, kelle lepatriinu oli kinni püüdnud.
Punakuldi hoop vastu tammetüve tõi ta transist välja. Tamm oli jändrik, aga värises sellegipoolest pisut. Guiheni käed tõmbusid okste ümber kramplikult kinni. Ta vinnas end üles paremasse istumiskohta, ootas ühe hetke, sest veri kohises ikka veel kõrvus ja vaatepilt kõikus sedavõrd, nagu oleks tal toop märtsiõlut hinge all, ja tõi siis kuuldavale küll pisut kähiseva, kuid siiski võimsa hüüde.

„Appi!“

Punakult puskis tammetüve ja vaatas vahepeal teda oma pisikeste tigedate silmadega.

„Appi!“
Metssiga taipas vast nüüd, et tamme maha rammida ega üles juurida ta ei suuda, aga vihatud inimene ei saa ju ometi igavesti puu otsas istuma. Tamme all on talle aga muud toitu küll. Guihenil pani selline kassilik intelligentsus kõhu seest keerama, aga sellegipoolest oli tema järgmine appihüüd sama võimas kui eelmisedki.

Seejärel, leidnud, et kõvemini ta enam hetkel ei karju ja et kui keegi kuulis, siis kuulis, jäi ta puu otsa end koguma ja abi ootama.

See saabus umbes kümne minuti pärast.

Vennad Tucreanid, Julian ja Henry ja veel paar jahiõpilast sabas sörkimas, hiilisid kohale, igaühel paar varuodagi kaasas. Nad hiilisid ümber metssea parajatele positsioonidele. Sarvepuhumisega ei julgenud nad riskida. Loom, kes oli juba kord ebaõnnestunult lummatud, võis järgnevatele katsetele immuunne olla ja pealegi oli ta praegu niivõrd puu otsas istuvale Guihenile keskendunud, et teisi kütte peaaegu ei märganudki.

Ühe Tucreani (Guihen ei suutnud neil kunagi vahet teha) märguande peale tungisid mehed peale. See taktika polnud samuti ohutu, aga odad olid tugevad ja karastatud ja esivanemate altarilt õnnistuse saanud ja ühisrünnak tegi metssea jaoks tagasirünnaku raskeks. Vihase röhkimisega, veritsevate külgedega ja kõigest ühe silmaga põgenes punakult väljakult.

Guihen ronis aeglaselt puu otsast alla. Alles maa peal kokku varisedes tundis ta, kui nõrgaks ta jalad olid muutunud.

„Poiss, see metssiga tuleb kätte saada ja maha tappa, muidu ei saa sa siinkandis enam kunagi metsa minna,“ seletas üks Tucreanidest, „Me peame teda kohe jälitama hakkama. Leiad sa ise kodutee?“

„Jah, ma arvan küll,“ arvas Guihen. „Muuseas, ma tahaksin esitada ühe kaebuse...“

„Mitte praegu ja mitte mulle. Selleks on liiga kiire. Aga räägi seda oma isale, jah?“ vastas teine Tucrean. „Aga igastahes, mehed, läki!“

Jooksusammul kadus rühm väljakult.Guihen vaatas pisut ringi, nägi oma sarve purustatud jäänuseid, mähkis need oma särgipõue sisse ja hakkas aeglaselt kodu poole kõndima.

I: Jaht

Singel kuningas ei võta peaaegu kunagi tihi.


Cotrait' ide loss asub keset metsa. Lossi juurest väljuvad mitmed teed ja rajad, aga nad kõik on väänlevad ja kitsad ja metselajate ja röövlite tõttu üsnagi ohtlikud. Mets elab. Mets täidab peaaegu kogu Cotrait'ide valdused, kui välja arvata sootasandikud, üksikud põllud, (sest vürstkond ostab peaaegu kogu leivavilja sisse ja elab põhiliselt jahist) järved ja arvukad laiad jõed, mida mööda kogu vajalik transport toimub.
Cotrait'il on alati palju vürste olnud. Jaht on vanade traditsioonide kohaselt ohtlik ja ega jaht ainuke tapja pole. Eksimised, haigused, nälg, poliitika, sõjad ja kohalikud lahingud ning külm talv nõuavad palju ohvreid ja mitme vürstiga on olukord tunduvalt stabiilsem. Üksik vürst on mõeldamatu.
Guihen Seul de Cotrait teadis seda. Ta oli juba ammusest ajast aimanud, et ühel ilusal päeval leiavad tema mingi astme nõod põhjuse tema ärasaatmiseks, kas kuhugile kaugele mingit ametit õppima või mingisugusele temast kaks korda vanemale lesele või ülejäänule meheks või leiavad mingi muu vahendi temast lahtisaamiseks. Tõenäoliselt saadetakse ta ära mingisugusesse põllupidajate vürstkonda, kus tema jahioskustest vaevalt et mingit kasu on.
Sellegipoolest õppis ta koos teiste vürstide lastelaste ja lastega jahikunsti. Nende õpetajaiks olid vennad Tucraine'd, identsed kaksikud, mitte küll väga sagedane, aga samas tuntud ja arusaadav nähtus. Tucraine'd jäid Guiheniga harva rahule. Ta oli kehv jahimees, ükskõik kuidas ta ka ei püüdnud. Jaht nõudis mitme inimese pidevat, peaaegu telepaatilist koostööd ja Guihen ei suutnud kunagi oma jahipartneritega piisavalt kiiresti suhelda.
Guihen oli nimelt singel. Üksi sündinud laps, mis oli kogu vürstkonna piires imeasi. Harilikult sündisid lapsed ikka koos, kaksikutevõi kolmikutena, harvem ka nelikute või viisikutena. Singlid olid haruldus ja seda pigem sõna negatiivses mõttes. Koos sündinud lapsed tajusid ikka üksteist. Omavahelist telepaatiat õpetati, aga harilikult oli see ühe pesakonna puhul pigem oskuste lihvimine ja poleerimine, kui tõeline õpetamine. Guiheni puhul mitte. Guihenit oli selles valdkonnas aastaid eri õpetajate poolt koolitatud, aga kus midagi ei ole, sealt ei võta surm ka, nagu üks tema õpetaja oli öelnud ja nii vabastati Guihen neist tundidest.
Jahiõpetajad olid Guiheni võimetusest hoolimata kannatlikumad.
Täna olid nad Guiheni ja tema kaks jahikaaslast, tema kaksikutest nõod, eraldi saaki otsima saatnud, et nad leiu korral üksteist kutsuksid.
Mõningase ringiuitamise järel kuuliski Guihen oma selja taga oleva sarapuusalu tagant mingit krõpsu.
Ta tõstis ettevaatlikult jahipasuna ja puhus. Sellest ei tulnud mingit kuuldavat heli, aga Guihen teadis, et suurtarvaste sarvedest tehtud maagilised jahipillid ongi sellised. Aeg möödus. Guihen jätkas puhumist. Siis kostis põõsastest raginat ja Guiheni ees seisis rebasekarva hiiglaslik metskult. Ta vaatas Guihenile võlutult ja samas vihaselt silma. Kuuldamatu sarvehüüd oli ta kohale toonud ja paigale naelutanud, aga see oli ka tema ainukene ahel ja kohe, kui Guihen väsib ega jõua enam tsirkulaarselt hingates puhuda, saab ta selle naeruväärse inimese oma sõrgade alla tallata ja vihatud sarve väikesteks tükkideks purustada.
Guihen keskendus mõttes oma jahikaaslastele, oma onu kaksikutest poegadele. Ta tajus ähmaselt nende mõtteid ja asupaika, aga eduka sõnumi saatmine oli raske. Samas ei tohtinud kuuldamatu sarvehääl katkeda. Guihen pani nüüd oma nõbude asukoha täpselt paika ja saatis neile mõtte: "Mina olen siin! Punakult!" See oli väsitav ja nii kuradi ebaõiglane. Miks tuli mõtteside koossündinutele nii kergesti kätte?
Kulus umbes minuti jagu aega ja siis nägi Guihen kergendusega võsastikust, punakuldi tagant välja rühkivaid kaksikuid. Julian oli pikk ja kõhn ning heledapäine ja Henry lühike, tüse ning pruunide juustega, aga ometi oli esimesest hetkest näha, et nad on vennad. Mõlematel olid käes pikad lintidega ehitud raudodad, mis olid esivanemate altaril jahiks erilise õnnistuse saanud.

Kummalisel kombel ei torganud Julian kohe oma oda punakuldi külje sisse, vaid võttis selle kätte, uuris tippu ja proovis sõrmega teravust. Oli terav küll, aga sõrm verd jooksma ei hakanud.
"Sina esimesena, kallis vend," ütles Julian näiliselt hajameelselt oma relva uurides ja puhastades.
Henry näole ilmus rõõmus, kuid parastav irve.
"Oh, mis sa nüüd," vastas ta tehtud viisakusega, "Sina kuulsid ju Seuli hüüdu esimesena ja ma arvan, et esimese löögi au peaks jääma sulle. Eksju, Seul?"
Guiheni põlved värisesid, kui ta hirmunult pead noogutas. Nõod kiusasid teda aeg-ajalt ikka, aga hetkel oli ta puhumisest ja sõnumi saatmisest väga väsinud ja ei jõudnud enam kaua pillihüüdu jätkata ja kui nõod nüüd kohe varsti ei löö, siis on temaga lõpp. Loomad vihkasid alati sarvega kutsumist ja kui nad ellu jäid, oli sarvepuhuja nende igavene vaenlane.
"Noo, ma ei tea nüüd," vastas Julian odaotsa edasi uurides. "Tegu on ikkagi suure auga. Äkki pakume Seulile esimese löögi au? Tema selle kuldi ju leidis."
Seda, et sarvepuhuja ei jõuaks tõenäoliselt iialgi samaaegselt sarve puhuda ja odaga lüüa, teadsid kõik kolm.
Guiheni pea hakkas ringi käima. Aeglaselt vajus ta põlvili, aga sarvehüüd kestis edasi.
"Hmm, näib et meie palavalt armastatud nõbu hakkab ära väsima," irvitas Henry, "Või on ta hoopis sellest suurest aust meelitatud? Mida sina arvad, Julian? Need singlid ei suuda ju kunagi oma mõtteid muidu kui suu või pliiatsi abil väljendada ja näib et käed ja suu on tal kinni. Mine võta nüüd kinni, mida tema arvab."
"Singlid on tüütud," kostis Julian, torkas oma oda maasse, kõndis lähima puu juurde, pööras selja ja kuses häälekalt. "Kuidas peaksime me aru saama, mida nad mõtlevad? Võib-olla oleks parem, kui otsus jääks tema enda õlule? Mul hakkab siin varsti igav. Läheks äkki ära koju ja jätaks Seuli siia mõtisklema."

Guihen teadis nüüd, et see ei ole enam nali või kius. Nõod olid otsustanud ta ära tappa. Seda oleks kerge lasta õnnetusena paista. Ta ei taibanud küll nende motiive, sest vaevalt et tema singlina mingi vürstipretendent oleks, aga võib-olla pidasid nad teda lihtsalt üheks tüütuseks ja lahtiseks otsaks. Võib-olla ei tahtnud nad lihtsalt koos temaga jahti pidada. Võib-olla tapsid nad lihtsalt tapmislõbust, olles omaenda nutikusest joobnud? Kurat teab. Võib-olla oli mingi metsvaim neile tapmismõtte kõrvu sosistanud?

Julian lõpetas kusemise, kohmitses natuke püksipaeltega ja pöördus tagasi Guiheni ja Henry poole.
"Kuule, Seul," alustas ta näiliselt sõbraliku tooniga, "Saad ju aru küll, et me natuke pelgame punakulti odadega torkida, äkki ärkab veel üles ja ründab sind ja see oleks ju küll väga paha, eks?"
"Me läheme kutsume Tucraine'd, eks?" ütles Henry sama sõbralikult "Siis on kõik turvaline, jah. Pea siis senini vastu."
Vennad keerasid selja, võtsid odad selga ja lahkusid väljakult.
Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.