II

Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.

„Mõtle!“ liikus iseenda käsk läbi uimase aju. „Ignoreeri oma nõbusid! Ära vihasta! Ära satu raevu! Mõtle!“

Olukord näis sellegipoolest lootusetu. Ta võiks küll taganeda, aga punakult oleks kaasa tulnud. Pikka maad ta niiviisi läbida ei jõuaks. Kodune loss oli väljaspool küsimust. Järsku leida mingi puu, tugev, kindel puu, mille otsa ronida?
Muidugi, iseasi, kui hästi ta uimase peaga ja kahe kinnise käega (sest sarvest lahti lasta ei saanud. See oli raske ja üks käsi pidi otsa suus hoidma, et raip sealt minema ei libiseks, nagu ta vahetevahel nagu kiuste tegema kippus, ja teine kaugemalt toetama.) ronida suudaks, on iseasi. Sellegipoolest piidles Guihen ümbruskonda, et sobivat puud leida.

Seal! Ilus vana jändrik tamm, paari üsna madala tugeva oksaga ja jämeda tüvega, mida isegi punakuldi määratu jõud üles juurida ei suudaks.

Ülesronimisega läheb tõenäoliselt raskeks ja võib-olla ärritab liikumine kulti piisavalt, et ta transist välja tuleks, aga midagi polnud teha. Guihen otsustas riskida. Aeglaselt roomas ta vana tamme poole, tundes kuklas punakuldi õõvastavat hingeõhku, kui see aeglaselt tema kannul sammus, aga siiski õnneks veel transsi jäi. Guihen sosistas mõttes kiire tänupalve esivanemaile ja metsahaldjaile, pööras puu jalamil end ringi ja vaatas seale uuesti näkku. Kult seisis temast umbes kahe jardi kaugusel, aga see vahemaa oli praktiliselt eimidagi, sest tema viha Guiheni ja sarve vastu oli nüüd juba täiesti selgelt näha.

Guihen oli oma arvestustega eksinud. Tamme madalaimad oksad olid umbes Guiheni lõua kõrgusel. Ühe käega ei jõua ta sarve puhudes end iialgi üles tõmmata. Tema huuled või käsi vääratab – ja lõpp tal ongi.

„Mõtle, raisk!“ sundis Guihen veel enne lõppu end, sest ta ei tahtnud kergelt alla anda. Ja ta mõtleski, ehkki kuldi põlevad silmad seda ülesannet lihtsamaks ei teinud.
“Oot! Ta vihkab nüüd mind ja sarve, jah? Aga huvitav, kumba ta rohkem vihkab? Järsku... järsku ta vihkab sarve rohkem? Ja siis, kui ta peaks valima, valiks ta sarve? Siis mina pääseks...“

Guihen teadis, et sama hästi, isegi tõenäolisemalt ründaks kult pigem teda kui sarve – tema on ju inimene, elus asi, parem vihata. Aga lootus see oli.

Guihen keskendus, haaras parema käega tammeoksast, jättes sarve hoidma vaid vasaku käe. Huulik võbises tema hammaste vahel ebameeldivalt.
Ühe ropsuga tõmbas Guihen sarve hambust ja heitis selle kaugele kurakätt.

Metssiga vaatas sarve trajektoori, siis Guihenit, kes oli peapööritusest, ehmatusest ja lootusest kulti mitte ärritada, veel paigale jäänud, ja tormas siis sinna, kuhu sarv oli lennanud.

Kähku tõmbas Guihen end oksale üles ja ronis võbisevi jalu ülespoole. Maailm näis pöörlevat. Punakult purustas taamal metsiku jõuga sarve, aga Guiheni jaoks oli see vaid tagaplaan. Tal jätkus tähelepanu vaid tammeokste- ja lehtede jaoks ja jalgade värisedes ülespoole ronimise tarvis. Hetkeks jäi ta vaatama lehetäid, kelle lepatriinu oli kinni püüdnud.
Punakuldi hoop vastu tammetüve tõi ta transist välja. Tamm oli jändrik, aga värises sellegipoolest pisut. Guiheni käed tõmbusid okste ümber kramplikult kinni. Ta vinnas end üles paremasse istumiskohta, ootas ühe hetke, sest veri kohises ikka veel kõrvus ja vaatepilt kõikus sedavõrd, nagu oleks tal toop märtsiõlut hinge all, ja tõi siis kuuldavale küll pisut kähiseva, kuid siiski võimsa hüüde.

„Appi!“

Punakult puskis tammetüve ja vaatas vahepeal teda oma pisikeste tigedate silmadega.

„Appi!“
Metssiga taipas vast nüüd, et tamme maha rammida ega üles juurida ta ei suuda, aga vihatud inimene ei saa ju ometi igavesti puu otsas istuma. Tamme all on talle aga muud toitu küll. Guihenil pani selline kassilik intelligentsus kõhu seest keerama, aga sellegipoolest oli tema järgmine appihüüd sama võimas kui eelmisedki.

Seejärel, leidnud, et kõvemini ta enam hetkel ei karju ja et kui keegi kuulis, siis kuulis, jäi ta puu otsa end koguma ja abi ootama.

See saabus umbes kümne minuti pärast.

Vennad Tucreanid, Julian ja Henry ja veel paar jahiõpilast sabas sörkimas, hiilisid kohale, igaühel paar varuodagi kaasas. Nad hiilisid ümber metssea parajatele positsioonidele. Sarvepuhumisega ei julgenud nad riskida. Loom, kes oli juba kord ebaõnnestunult lummatud, võis järgnevatele katsetele immuunne olla ja pealegi oli ta praegu niivõrd puu otsas istuvale Guihenile keskendunud, et teisi kütte peaaegu ei märganudki.

Ühe Tucreani (Guihen ei suutnud neil kunagi vahet teha) märguande peale tungisid mehed peale. See taktika polnud samuti ohutu, aga odad olid tugevad ja karastatud ja esivanemate altarilt õnnistuse saanud ja ühisrünnak tegi metssea jaoks tagasirünnaku raskeks. Vihase röhkimisega, veritsevate külgedega ja kõigest ühe silmaga põgenes punakult väljakult.

Guihen ronis aeglaselt puu otsast alla. Alles maa peal kokku varisedes tundis ta, kui nõrgaks ta jalad olid muutunud.

„Poiss, see metssiga tuleb kätte saada ja maha tappa, muidu ei saa sa siinkandis enam kunagi metsa minna,“ seletas üks Tucreanidest, „Me peame teda kohe jälitama hakkama. Leiad sa ise kodutee?“

„Jah, ma arvan küll,“ arvas Guihen. „Muuseas, ma tahaksin esitada ühe kaebuse...“

„Mitte praegu ja mitte mulle. Selleks on liiga kiire. Aga räägi seda oma isale, jah?“ vastas teine Tucrean. „Aga igastahes, mehed, läki!“

Jooksusammul kadus rühm väljakult.Guihen vaatas pisut ringi, nägi oma sarve purustatud jäänuseid, mähkis need oma särgipõue sisse ja hakkas aeglaselt kodu poole kõndima.