XVIII:Nägijad

Guihen

Guiheni tõi keldrisse üks keskmise väljanägemisega tüüp, kes oma väite järgi ka Nägija oli. Seal oli üsna lämbe ja ees ootasid juba neli teist inimest. Nad jälgisid teda hindava pilguga.

„Tervist.“ ütles ta pisut kohmetult.

Kõlasid üsnagi ilmetud „tered“.

„Mina olen Guihen Seul de Cotrait ja ma olen teie ringi uus liige, sest väidetavalt olen ma Nägija,“ ütles Guihen ja vaatas siis ringi.

Tedretähnide ja punaste juustega neiu.

Tähelepandamatu välimusega mees.

Valge naha ja juuste ning punaste silmadega mees, kelle oimukohale oli tätoveeritud šamaanitrumm.

Lühikeste valgete juustega kurb vana naine.

Ja kõige lõpuks, Guihenist tõenäoliselt vaid mõni aasta vanem noor mees ronkmustade sirgete juuste, kitsa ja kahvatu näoga.

„Jahhh,“ ütles ta aeglaselt, „Tegelikult vist ikka üsna kindlalt Nägija. Ma olen teid näinud.“

"Kus?" küsis ronkmustade juustega noor mees kiiresti. "Mis seisukorras? Mis meist saanud oli? Räägi!" ja, otsekui taibates, et tema käitumine oli ebaviisakas olnud, ütles, otsekui vabandavalt : "Mina olen Kullervo. Michelle. Nähtamatu. Johann. Padaemand," osutades üksteise järel ringi liikmetele. "Ma olen selle Nägijate ringi juht. Minu kohus on kõikide Nägijate nägemusi kõrgemale edasi kanda. Nägijate kohus on oma nägemused siin ära rääkida, mulle, aga ka teistele, sest nägemused mõjutavad üksteist. Nüüd oled sa ringi liige. Täida oma kohust. Räägi."

Ja Guihen rääkis, jättes välja kõik selle, kuidas see nägemus oli talle tulnud, rääkides ainult nägemuse sisust. Nemad ei pidanud kõike kohe teada saama. Hiljem tõenäoliselt saavad. Aga las praegu olla.

"Seega, sa nägid kuidas meie üle mõisteti kohut, aga Kullervot ei olnud seal?" küsis Padaemand.

"Jah," vastas Guihen.

Padaemand vangutas pead.

"Tundub, et see oli kohus kõigi Nägijate üle. Isegi mina olin seal ja mu pojad olid kohtumõistjate seas. Aga Kullervot ei olnud." Vana naine jäi vait.

Antud vaikus jäi tükiks ajaks õhku rippuma. Peale vaikuse oli seal veel midagi rusuvat. Guihen oli kehv telepaat, aga ta aimas, et kõigi peades kummitas küsimus: "Kus on Kullervo?"ja tundus, et tõenäoliselt pole puudumise põhjus kuigi positiivse loomusega.

"Igatahes," katkestas Michelle vaikuse, "puudugu Kullervo mis põhjustel tahes, tuleks ehk sellised üldisemad asjad ära rääkida.

Kümme sekundit vaikust.

„Sul, Johann, oli üks nägemus saarte kohta,“ ütles Kullervo. „Sa ütlesid, et sul oli algselt mingi aimdus ja sa pidid selle kallal tööd tegema“

Johann oli tätoveeringuga albiino.

„Ja-ja-ja-ja-jah,“ kokutas ta, „Te-te-tehniliselt nagu küll...“

„Johann on kuradi andekas Nägija,“ sosistas Michelle Guihenile kõrva „aga muudel aladel on tal raskusi. Näiteks kingapaelade sidumisel. Või rääkimisel.“

„...- se-see ju-juhtus saartel. Ülestõ-tõ-ülestõus. Ko-kodusõda. Jä-jälle.“

„Kes olid juhid?“

„Se-selleni mul tungida ei õnnestunud. Mi-midagi varjas pildi ära. Ma ür-ür-üritasin läbi tungida, kasutasin eri sorti nippe ja tungisin läbi Dahri madaliku, aga mingi väli varjestas juhtide näod ära, tu-tundub kuidagi kahtlane, aga võib-olla nad kasutasid mingisuguste maagide abi.“

„Varjatud maagid,“ ohkas Kullervo.

„?“ tegi Guihen.

„Noh, sa ju tead,“ alustas Kullervo rääkimist, „et iga hertsogi kohus on välja uurida, kas ja kui palju on tema hertsogkonnas maagilise talendiga inimesi ja kes nood on.

Tolle jaoks on harilikult olemas spetsiaalsed teadmamehed, kes ande ära tunnevad.“

Johann vaatas enda ette ja kõikus edasi-tagasi. Kuidas täpselt olid teadmamehed tema ande ära tundnud? Miks ta selline on?

„Igatahes, hertsogid peavad nondest inimestest kuningatele teada andma ja nonde soovi korral ka mõned inimesed kuninga teenistusse loovutama. Nii peab olema. Aga kui mingitel hertsogitel on plaan mitte alluda, luua iseseisev grupp või ise valitsevaks dünastiaks saada, siis nad otse loomulikult noid inimesi ei loovuta.“

Padaemand vaatas Kullervot oma kurbade silmadega. Mida ta näinud oli, et ta alati nii kurb oli?

„Või noh, võivad loovutada ka, kes neid nii hästi tunneb. Kuninglikesse arhiividesse noist mingit jälge ei jää ja nad jäävad meie jaoks varjatuks. Sellest ka siis selline termin. Muide, kuningad on kõik Nägijad enda teenistusse kutsunud. Kõik Nägijad teenivad kuningaid“

Michelle kergitas kulmu, naeratas irooniliselt ja vaatas Kullervole silma. Mida see tähendama?

„Või noh, selline on meie ametlik arvamus. Mõnedel meie seast on teooriaid teatava rahvajutu kohta – noh, tead küll, Kakskümmend Üks ja nii edasi – iseenesest ebausutav ja nii edasi – aga põhimõtteliselt idee, et Kahekümne Ühel on võimeid, mida harilikud teadmamehed ja talendikütid üles leida ei suuda, või et, noh, nad on mässuliste hertsogitega liidus või nii. Igatahes, me ei ole täna siin, et rääkida Kahekümne Ühest, kuivõrd võluv teema too ka poleks.“

Kas Kullervo hääles on kahtlust? Kas ta pole päris kindel selles, mida ta räägib?

„Niisiis. Saared. Kodusõda. Keegi varjab ära liidrite nägusid. Me ei tea, kes see on.“

Jaa.

„Me võiks võtta ühendust mingite muude kuninga teenistuses olevate võluritega,“ ütles Michelle. „Ma arvan, et keegi suudaks ikka abi pakkuda. Kas või mingid kohalikud agendid.“

Padaemand vangutas pead.

„Meie käsutuses on enamus kuningate artefakte ja meie ring ei saa ikkagi asja uurimisega hakkama.“ Enamus? Seega siis rohkem kui üks? Rohkem kui kaks? Kust nad niipalju saanud on?

„Pealegi on teised ringid üsnagi võimetud. Saartel on arvestavatest tegijatest ainult Konaturo kolmikud ja ma olen peaaegu kindel, et neid kahtlustatakse ja nad on ise valve all. Ja antud varjatud maagid on neile täiesti märkamatuks jäänud – iseenesest imelik fakt, arvestades, et tegelikult on nad siiski väga head teadmamehed. Võib-olla on nood maagid saartel tõesti Kahekümne Ühe seast – kui nad ikka saartel on.“

„Sa arvad, et reeturlus on hiilinud juba saartest laiemale alale?“ küsis Kullervo.

„Täiesti võimalik,“ ütles Padaemand. „Näiteks Rauametsas pole meie positsioon kunagi tugev olnud. Nad on saartele üsna lähedal, sinna võiksid mingid maagid end peita küll. Või siis Cotrait. Tucreanidel läks terve igavik, enne kui nad Guiheni siin üles leidsid. Käpardid. Ma ei imestaks, kui neil oleks teisigi jõude kahe silma vahele jäänud.“

Kui Tucreanid on käpardid, siis kes on oskajad?

„Kõik see on muidugi väga armas ja julgustav, aga kas sul, kuidas seda nüüd öelda, positiivseid plaane ka on?“ küsis Kullervo.

„Lihtne,“ vastas Padaemand. „Artefaktid.Kasutame neid kõiki.“

„Artefaktid on ohtlikud,“ protesteeris Michelle.

„Sinu Kullervo kasutab kana küll iga päev, tõenäoliselt vaatamaks, ega sa kedagi teist endale ei hangi.“

Michelle punastas. Ilusasti muide. Kuidagi tuttav tuli samas ette.

„Mul on kana kasutamiseks põhjuseid olnud,“ ütles Kullervo. „Pealegi, see pole nii ohtlik.“

„Mis siis saab, kui sa lähed kuhugi, kus sa kana enam üles ei leia, ah?“ küsis Michelle. „Iga artefakt on ohtlik.“
“Ma usun, et kodusõja vaos lämmatamine on riski väärt.“ ütles Padaemand.

„Ma ei usu, et meil too asi vaos lämmatada õnnestub,“ vastas Kullervo.

Kullervo, sa tõesti varjad midagi.

„Aga ma olen ikkagi artefaktide kasutamise poolt,“ jätkas ta. „Me peaks ehk hääletama. Või on veel mingeid sõnavõtte või ideid? Ei? No selge. Need, kes on kõikide käesolevate artefaktide kasutamise poolt antud asja lahendamise juures, tõstku käsi.“
Padaemanda ja Kullervo käed olid üleval. Michelle’i omad olid kindlalt tema ees; ta pigistas üsna tugevasti ühega teist. Johann tõstis ka käe.

„Ma arvan, e-et see võib päris lõbus olla.“

„Kolm häält kuuest?“ küsis Michelle. „See ei ole piisav.“ Ta vaatas Guihenile silma ja Guihenile näis, nagu oleks ta mõttes kuulnud hääleta vastu. Ja ta ei tõstnud kätt.

„Ma oleks nõus artefaktide kasutamisega, aga mitte päris kohe, kuna üks meie seast on veel kogenematu ja pealegi vajab selline asi vaimset eelhäälestamist,“ ütles Nähtamatu.

Kurat, ma unustasin ta täitsa ära.

„Nii et kui te nõustute kasutama artefakte nii umbes kolme päeva pärast, hääletan ma poolt.“

„Nõus,“ ütles Kullervo ja Nähtamatu käsi tõusis.

„Seega, kolme päeva pärast kasutame me kõiki artefakte uuesti, et koguda informatsiooni mässu üle saartel. Kas kellelgil on veel mingeid päevakorrapunkte üles tõsta? Ei? Sel juhul kuulutan ma tänase Nägijate ringi kokkutuleku lõppenuks.“

XVII: Nähtamatu mees

Nähtamatu mees

Uus vürstipoeg pealinnas ei olnud õigupoolest midagi šokeerivalt uut – aeg-ajalt neid ikka tuli ja Nähtamatu oli piisavalt vana, mäletamaks aega, mil praegustest kuningatest üks enam-vähem sama vana klutina pealinna tulnud oli. Tegelikult olid nad kõik enamasti pisut liiga uhked ja samas ka pisut ärevil ja närvis. Sellegipoolest viibis Nähtamatu kuninglikul audientsil, kui uus poiss ühes saatkonnaga kuningat tervitas, sest nõnda nõudis komme ja need maksavad ka midagi, kuigi ta ise võinuks neid vabalt ignoreerida, sest tema oli ju Nähtamatu. Sellegipoolest, kombed teevad mehe, isegi kui too nõnda tähelepandamatu nagu Nähtamatu oli.

Nähtamatu ei olnud tegelikult nähtamatu. Igaüks, kes soovis, võis teda vaadata nagu süda lustis. Muidugi, see, kui palju keegi teda tegelikult vaadata viitsis, on iseasi. Nõks oli tegelikult selles, et teda oli kole kerge unustada ja tähelepanuta jätta. Nähtamatu nägi välja nagu mingi suvaline tüüp, selline tavaline, tavalist kasvu, tavalist värvi silmad, tavalised juuksed, tavaline nägu, tavaline iseloom, tavaline seisus, ilma eriliste tundemärkdieta. Küllap keegi ebaoluline, eks? Lausa hämmastav, et sellist tavalisusekoormat erilise tundemärgina arvesse ei võetud, sest tegu oli tõesti lausa üleloomuliku silmatorkamatusega ja seda sõna otseses mõttes.

Keegi ei suutnud teda pikemat aega meeles pidada või talle oma tähelepanu kontsentreerida, kui tema seda ei tahtnud. See oli maagiline võime, emaliini pidi tulnud, võime, mis teda kaitses, sest tal oli üks teine võime veel ja kui õukondlased seda teist võimet mäletaksid, poleks tal järgijäänud elupäevi just jalaga segada.

Uus vürstipoeg oli tõepoolest igav. Seda, kas ta praegu tapmiseks oleks võimeline, ei osanud Nähtamatu ütelda- liiga noor veel, alles väljakujunev isiksus. Vendi-õdesid oli tal tõepoolest mitu ja nendega oli ta ka üsna palju kokku kasvanud ja neist nõnda kaugel olemine tegi ta psüühika pisut ebastabiilseks. Mitte midagi revolutsioonilist.

Samas, noormees tema kõrval, tema sugulane, kes samuti oli pealinna saadetud – hoopis huvitavam. Singel, seda oli selgelt näha ja muidugi viitas sellele ka tema nimeosa Seul kui teda tutvustati. Nägija, üsna võimekas, aga alles hiljuti võime omandanud, samas, midagi oli ta näinud. Pähe oli mingi saladus lukustatud, mida ta seetõttu kõnelda ei saa. Isepäine ja üsna julm, samas ka heasüdamlik. Mõrvaks võimeline, aga see, kas ta juba tapnud oli, oli segane. Tuleb talt hiljem üle küsida, muidugi, on võimalus et noormees kui Nägija Nähtamatut näha võib, seega tuleb selle küsimusega taktitundeline olla. Mõni Nägija näeb teda. Kullervo näiteks, aga ka mitte kogu aeg, vaid siis, kui ta pingutab.

Nähtamatu oli üsna kindel, et siin läheb igatsugu kuninglike kombetalitlustega, etiketi ja muu kamarajuraga veel hea tükk aega ja enne, kui ta tüüpi lähemalt küsitleda saab, läheb veel hea pool päeva aega, mida tal siin passida mõtet pole. Ta võis minna ja vaadata, mis teistel Nägijatel plaanis on – ta oli omal kombel valvekoer - quis ipsodet....

- aga praegu ta ei viitsinud, sest viimane kord polnud kellelgil veel mingeid mõrvamõtteid või komplekse, tähendab, Nägijate jaoks ebaharilikke komplekse. Tulevikku näha ja samal ajal täiesti terve mõistuse jääda on liiga palju tahta. Seega, ta võib lihtsalt linnas ringi hulkuda, kõrtse külastada ja vaadata, kuidas on lood rahva kuningatesõbralikkusega. Viimasel ajal oli liikvel palju kuulujutte sellest, kuidas Kakskümmend Üks tulevad ja rahvale parema põlve toovad. Nähtamatu hoidis sellistel lugudel silma peal ja lisas omalt poolt midagi, mis asja õigesse suunda ajasid – fakt, et ta kellelegi meelde ei jäänud, tegi tema sõnadest enam-vähem folkloori. Noh, et keegi suvaline tüüp ütles nii. Lehma lellepoeg rääkis. Sõbra sõbraga juhtus. Ja nii edasi.

*

Hilisel pärastlõunal polnud kõrtsis just palju rahvast, aga natuke ikka. Nähtamatu ei viitsinud praegu teiste Nägijate järgi valvata – samuti nagu tal polnud tuju teiste kuningakoja liikmete järgi luurata. Ära tüütas. Rahva seas levival jutul oli vähemasti mingi spontaansus ja uudsus, harilikult küll mitte midagi revolutsioonilist, aga kelle teise järele sa ikka luurad? Kuningakoja intriigid tüütavad aja jooksul ära, see kõik oli lihtsalt nõnda labane ja igav. Uus tüüp on võib-olla ehk nädalake huvitav uurimisaine, aga arvatavasti on ta pärast selle aja möödumist üldisesse hämusse ära kadunud, kuningakoja intriigide ühetaolisus sulatab ta endasse, ikka needsamad hertsogite tülid ja võimuvõitlused, kõrvalehüpped, kiindumused, karjerism ja ülespoolepüüdlus, egotsentrism ja egoism, kired, armumised ja vihkamised ja üleüldine nüristav lollus. Igav ja eelkõige masendav, sest näod olid samad ja aja jooksul võtsid nad kõik mingi üldise sarnase ilme. Võib-olla oli see tema võime tagasilöök – teised ei suutnud teda isikuna meelde jätta, tema ei suutnud teisi isikutena eraldada.

Üks ilus päev saab ta sellest pessimismist üle(naljakal kombel oli Padaemand seda ette näinud), aga see, kas see just täna juhtub,on omaette teema. Nähtamatu kahtlustas, et ilmselt on tegu mingi Viimsepäeva-moodi juhtumiga, kus üleüldine kord hävib, kõik lepingud lõpevad, muist rahvast niisama maha lüüakse, katkud ja ikaldused, näljahädad ja sõda, mis iseenesest ei tähenda, et antud päev kuigi kauges tulevikus paiknema peaks.

Nähtamatu muutis end veidikeseks ajaks nähtavaks, et kõrtsmikult ühe õlle tellida. Nähtamatuna kippus kõrtsmik tema õlle ära unustama. Boonus oli muidugi see, et ta unustas ka ära, et ta selle õlle eest maksma peab, seega läks Nähtamatu kompromissile – tellimise ajal oli nähtav, maksmise ajal mitte.

Selles konkreetses kõrtsis polnud Nähtamatu juba ammu käinud ja näod olid kah suhtkoht uued.

Jututeemaks oli seni olnud üks laev, mis sadamas maabunud oli, mille kapten täis kui tinavile ja pool meeskonda surnud olnud olid(vähemalt kapteni väitel) ja kust üks vihane kass põgenenud oli. Kuigi ka see teema näis üsna huvitav olevat, tundis Nähtamatu meeste meeltest, et mingi osa neist selles kuningat süüdistada soovib ja nõnda võttis ta sõna.

Jutt kaldus sinnapoole, kuhu vaja, ja nõnda võis ta veidike aega niisama vait olla ja oma õlut juua.

Siis koputas keegi ta õlale.

Nähtamatu pidi peaaegu õlut kurku ajama.

Õlalekoputus oli intsident, mida Nähtamatul oma elus senini vältida oli õnnestunud. Talle ei koputatud õlale, et tüli norida (milleks?), et juttu teha (temaga?), et mingil vaatemängul ütelda kui enese ees istujale, et tema kogu varjab kogu lava ära, sest teda ei pandud lihtsalt tähele, isegi siis, kui lava tõesti sama palju kui oma kõrvu näha võis. Nähtamatule ei koputatud õlale.

Ta pööras ringi.

„Tervist,“ ütles Michelle lustlikult. „Levitad meelsust ja teed kõvasti propagandat, mis?“

Hämmastav. Michelle oli arenenud. Kõvasti. Või siis mingi artefakti mõju all, mis on tõenäolisem ja millele tema vaimu praegune kuju ka vihjab.

„Ära palun kasuta sõnu, nagu „meelsust levitama“ ja „propaganda“,“ vastas Nähtamatu „Nad on tõhusamad, kui ei teata, mis nad on – just nagu kärbseseen ämma seenekastmes. Ja erinevalt minust sinu sõnu kuuldakse.“

„Jajah,“ vastas Michelle, sellegipoolest häält tasandades, „Arvad, et tulin siia kuulama loengut meelsuse kohta või on mul siin targemat teha?“
“Ei,“ vastas Nähtamatu, „Ma arvan, et sa tulid ütlema, et meie kätte on sattunud mingi regaalia, sest ma ei usu, et sa iseseisvalt minu nägemisega hakkama oleks saanud. Ja peale selle tulid sa tõenäoliselt siia ka mehi lantima.“

Michelle ei teinud viimase lause peale teist nägugi. See oli tõsi ja ta ei eitanud seda. Tal oli püsivam suhe Kullervoga, aga temale Kullervost ei piisanud.

„See on Trumm,“ ütles Michelle. „Saabus koos tolle uue tüübiga sealt põhjast, Cotrait’st. Salaja, lasti sees, ma ei tea, kas nad isegi selle olemasolust teadlikud olidki. Aga igatahes on ta meil nüüd olemas ja me saame teda kasutada, eelkõige just Padaemand, et ta oskaks näha selgelt seda, mida ta oma unenäos nägi nõnda, et ta seda ei mäleta.“

„Sulnis,“ vastas Nähtamatu. „Veel midagi enne seda, kui sa lantima asud?“

„Jah,“ kostis Michelle. „Ka mina nägin und. See pole küll suur asi, aga ma tean, et see põuaperiood saab varsti läbi. Varsti tuleb torm. Suur torm.“

Tormid ei olnud sadamalinnas just väga kohtuav asi. Ikka vahepeal juhtus.

Aga selline torm, mis Nägija kujutustesse ilmub, ei pruugi ainult ilmastikunähtus olla. Segased ajad. Sõjad ja katkud. Revolutsioonid.

Nähtamatu näole ilmus ootamatu naeratus.

Varsti läheb õhk värskeks.

Ärge siit kuni augustini midagi oodake

Vot.
Pealkiri ütleb kõik. Mul ei ole viimase kuu aja sees mingit vaimu peale tulnud ja pastakat imeda ka ei viitsi. Blokk on ees.
Vabandame.

XVI: Laeval

Guihen

Sedamööda, kuidas pargas mööda jõge lõuna poole sõitis, muutus ka ilm palavamaks ja sääsed, kes jõel elutsesid, rohkearvulisemaks.

Sellest hoolimata leidis Guihen, et alusel oli üsnagi mugav. Käes oli kesksügis, septembri lõpp, mis palavust tasakaalustas, kuigi niivõrd lõunas ei olnud ilm nõnda karge, nagu Guihen oli jõudnud suve lõpuks igatsema hakata – mõnes mõttes selline valesuvi häiris Guiheni aga teisalt pakkus päike talle sellegipoolest rõõmu.

Viimast ei saanud öelda Emile’ kohta, kes oma ülbe suhtumise ja rahutusega talle pidevalt närvidele käis. Ta oli seda teinud ka juba kodus, kus asjalood olid olnud kuus korda hullemad, (veel viis tüütut kaheteistkümneaastast) aga miskipärast oli Guihen irratsionaalselt uskunud, et pealinn on võimeline Emile’i parandama – asjatu lootus. Poiss oli ikka sama suur tüütus nagu koduski. Ja mõelda veel, et säärane peab ühel õnnetul päeval nende hertsogkonda juhtima hakkama. Guihen raputas pead ja tõstis tekil istudes paberiköite uuesti silme ette – talle oli kaasa pandud mõned koopiad mõnedest tekstidest pealinna ajaloost ja geograafiast ja peale selle veel mõni maagiast, kuid neid viimaseid hoidis ta salajas ja nõnda avalikult ei lugenud.

Pargas kandis peale nende kahe veel ka mõningasi kaupu, teenreid, meeskonda, tavareisijaid ja muud sarnast rahvast– Guihen oli üsna kindel, et mõned neist olid meeskonna hulka sokutanud Tucreanid ja ilmselt nad hoidsid tal silma peal ja hoolitsesid muude oluliste asjade eest, mida talle polnud määratud teada, kuid seda, kes need olid, Guihen ei teadnud, ega osanud ka väga hästi arvata, sest need võisid olla ka hiljem peale tulnud reisijad –Tucreanid olid ju ikkagi kuningate mehed ja ilmselt leidus kuninga mehi ka muudes hertsogkondades.

„Ilus ilm täna,“ kuulis Guihen tervitust.

„Tõepoolest, ilus ilm. “ vastas Guihen ja vaatas üles. Rääkija oli lühikeste heledate juuste ja siniste silmadega mees.

„Kas tohib teie kõrvale istuda?“

„Miks ka mitte.“ Tutvuste soetamisest võis kasu olla. Muidugi oli võimalik, et ta oli kuningate või Kahekümne Ühe mees või hoopiski mingi tavaline lurjus, aga jõuad sa siis kõiki kahtlustada?

„Minu nimi on John Macklebury,“ tutvustas mees end. „Ma olen ühe Scarborough väikeaadliku noorem poeg ja ma sõidan pealinna.“

„Konkreetne,“ mõtles Guihen. „Ei ühtki sõna teemal, mis asjus ta pealinna sõidab. Kas küsida või mitte? Vahest ehk hiljem.“
“Mina olen Guihen Seul de Cotrait. Juhtum on analoogne, ainult selle väikese erinevusega, et ma olen hertsogi vanem poeg, kes tõenäoselt ei päri kunagi, sest ma olen singel.“
Nii, nüüd sai see välja öeldud. Mis näo meie sõber Scarborough’st singli peale teeb?

„Te olete oma hertsogkonnas ilmselt samasugune erand kui mina enda omas,“ sõnas Macklebury naeratades. „Teie hertsogkonnas on mitmikud tavalised, singlid, nagu Teie, aga haruldased. Scarborough’s on singlid tavalised, kuid kaksikud, nagu seda oleme mina oma õega, üsna haruldased.“
Õigus küll. Scarborough’s elasid singlid. Ja oli just tema õnn kohtuda ainsa mitmikuga, et tal tingimata poleks rääkida kellegagi, kes oleks tema moodi.

„Teate, mitmikud on Scarborough’s üsna kurja kuulsusega,“ jätkas Macklebury heatujuliselt. „Ma olen kuulnud, et seda on ka singlid mujal.“

„Tõsi ta on,“ vastas Guihen. Ent omaenda raskest elust rääkimine ei näinud small talk i, milles Guihen sugugi osav polnud, sest tal oli kasutada vaid ühe inimese intellekt, juurde käivat.

„Ma oletan, et ka Kakskümmend Üks on teil siis kohe eriti halva kuulsusega, kui mitmikud teil nii ebapopulaarsed on?“ küsis Guihen, ise pisut naerdes, et võõras arvaks, et Guihen selle küsimusega poolenisti nalja teeb.

„Vastupidi,“ sõnas mõne meetri kaugusel seisev heleda peaga naine. Ilmselt Johni õde, sest mitmikutel oli kombeks pidada end täieõiguslikuks osaliseks vestlusest, kus üks nende vendadest-õdedest osa võttis.

„Tegelikult on Kakskümmend Üks Scarborough’s üsnagi populaarsed,“ jätkas neiu. „Me oleme selline tagurpidi-hertsogkond. Linnud lendaksid meil kah, kõht ülespidi ja puud kasvaksid, ladvad mullas ja juured taeva poole, kui vaid saaksid.“

„Kui huvitav. Minu nimi on Guihen Seul de Cotrait, muide,“ juhtis Guihen neiu tähelepanu asjaolule, et ta polnud end tutvustanud. Ta teadis Guiheni nime oma venna mõtteid pealt kuulates, kuid vähemalt Scarborough’s kasvanud mitmikud võiksid sellistele tühistele detailidele tähelepanu pöörata.

Neiu punastas. Ta tegi seda hästi – lausa nii hästi, et lust vaadata. Põsed ja kõrvad õhetasid peaaegu veripunaselt.

„Vabandust. Mina olen Jane Macklebury, Johni kaksikõde,“ sõnas ta pilku maha heites. „Halb komme. Mõnikord juhtub. Vabandust.“
“Ei ole hullu, ei ole hullu.“ ütles Guihen ise vabandavalt. Tal polnud teadnud, et Jane’ile see vääratus niivõrd piinlikkust valmistab. „Sa rääkisid niisiis Kahekümne Ühest. Miks teie rahvale see niivõrd meeldib?“
“Hmjah, tead, nad on ikkagi kohalikud ju,“ sai tüdruk oma enesekindluse tagasi, „Ja tead, meil Scarborough’s ei armastata ülejäänud kuningriiki just väga. Nad on ju ikkagi erinevad, meie jaoks kasvavad nende puud, juured taevas.“ Jane itsitas.

„Nii et kohalikud kangelased?“ küsis Guihen lõbustatult. „Aga mis sellesse puutub, et nad jutu järgi kõiki hertsoge niitidest tõmbavad?“ Jutul oli tahtmatult pisut folkloorne maik. Tegu oli ju siiski legendiga.

„Aga mis saaks Scarborough rahval olla selle vastu, kui nende mehed ja naised kogu ülejäänud kuningriiki kontrollivad?“ küsis neiu silma pilgutades. „Pealegi veel ühtselt, sest vennad ju vendadega ei sõdi!“
Guihen pahvatas naerma ja Jane koos temaga.
“Väga õige!“ kiitis Guihen naerdes takka. „Tõepoolest.“

„Mida sa muuseas sina pealinna tegema lähed?“ küsis Jane. „Kui see just saladus pole, muidugi.“

„Selles lugu on küll, jah, et see on saladus,“ sõnas Guihen kergelt irvitades. „Mina olen selline pikk salapärane võõras...“

„Ei, tegelikult pole saladus ühti. Üsna igav amet on mul – ma lähen arhiividesse tööle.“

„Ooo, aga ma arvan, et ka sealt võib midagi huvitavat leida,“ sõnas Jane naerdes.

„Mina ise lähen aga niisama omamoodi lõbureisile, kuigi sellel on ka väike arhiveeriv väärtus. Ma kogun nimelt muinasjutte.“

„Kas tõesti?“ küsis Guihen. „Sulle meeldivad muinasjutud? Kui omapärane.“
Jane noogutas. „Ma võin sulle ka mõne rääkida. Kui sa tahad, muidugi.“

„No miks mitte. Laevasõit on just paras koht ja aeg muinaslugude rääkimiseks.“

Jane istus tema juurde tekile maha, suunas pilgu kaugustesse ja hakkas rääkima.

„Elas-oli kord...“

XV:Nägemus

II osa

Kullervo

Tuba oli keskpäevaselt lämbe ja õhus oli tunda kerget kanasõnniku lõhna, kui Kullervo tuppa astus ja see häiris teda pisut. Ta tundis higi oma laubalt alla nirisemas ja pühkis selle oma varrukaga ära, samas teades, et sellel mingit erilist mõtet polnud, sest et mõnekümne sekundi pärast ta laup jälle higine oli. Ta ei talunud seda lõunamaist kuumust, see lõi mõistuse kokku. Isegi siinne meri oli soe nagu supp ega jahutanud inimest.

Lossi all, kus Nägijate Selts töötas, oli õnneks jahedam. Ta oli selle toa ekstra tellida lasknud, sest tema oli ju ometi Nägijate juht ja midagi ta endale ju ometi lubada võis. Ta oli andekas, taevas küll, neetult andekas ja riigile oli teda vaja ja ta võis teatud asju endale välja kaubelda.

Aga see tuba siin asetses kõrgel ja siin oli lämbe, sest räägiti, et kanale meeldib valgus ja soojus ja kõik see jura. Muidugi oli see kõik müüt ja puha, aga Valge Kana oli ju ometi ainus elusolendi-kujuline regaalia ja riskida ei tahtnud õigupoolest keegi. Kana oli purunematu ja hävinematu nagu kõik regaaliad, aga nägi väga hariliku kana moodi välja. Ja muidugi veel see pimedate elajate söömise tabu, mida mitte keegi ei julgenud rikkuda.

Uimaselt libistas Kullervo end tuppa ja sulges enda järelt kiiresti ukse. Kana ei püüdnud küll kunagi põgeneda, aga mine sa emakana tea.

Kullervo tammus pisut põrandal, et saapatallad sõnnikuga kokku saaks, võttis linnu kaenla alla, silitas teda ja lausus:
“Öö minu ees, päev minu taga.

Et ükski inimsilm mind ei näeks“

ning tundis kohe õhustiku muutust.

Muinaslugu rääkis vaid sellest, et kananõidus sind nähtamatuks muutis (kuigi räägiti, et kassid pidada ka nähtamatuid inimesi nägema).Muidugi, seda ta tegi ja ilmselt oli see ka väikestele inimestele kasulik ja muljetavaldav, kuid tegelikult võib seda pidada vaid kõrvalefektiks, sest kananõidus oli tegelikult palju vägevam.

See eemaldas sind maailmast – keegi ei näinud sind, aga sina nägid maailma, mis tähendas, et sa said maailmast tunduvalt parema ülevaate ja tajusid neid tuuli, mis infot tulevikust olevikku tõid, selgemini.

Nägijale tunduvalt kasulikum kui mingi labane nähtamatus.
Lisapluss oli muidugi ka see, et enam polnud Kullervol palav.

Kullervo pani kana maha ja lahkus vaikselt toast ning suundus troonisaali

Nüüd oli ta tulevikunägemustele eriti tundlik – ta nägi teenijaid, kelle kohta ta ei teadnud, kas nood on pärit tulevikust või praegusest ja seepärast hoidus ta igaks juhuks nende teele sattumast.

Treppidest alla ja siis teistest üles, mööda koridore ja tube, kuni jõuad troonisaalini ja ajapikku illusioon suureneb, kuni sa oled täielikult selle võimuses ja ei tajugi praegust olukorda.

Troonisaal oli tühi ja kõle. Suur laud oli põlenud ja näha oli vaid jäänuseid. Uhketest toolidest olid järel vaid mõned. Põrand oli kaetud pruunikate plekkidega, mis võis olla vein aga ei pruukinud ka.

Ruumis ei olnud inimesi.

Ilmselt oli öö või varajane hommik, sest muidu oli troonisaal alati rahvast täis, kuid see segadus? Mis oli toimunud? Mingi õnnetus? Ilmselt küll. Kuidas? Kurat teab. Ja parem ongi.

Kullervo taganes toast välja, et ta ei saaks kogemata infot, mis sellele kõigele pitseri vajutaks ja kinnitaks – praegu on ette määratud vaid see, mida ta näeb ja ei midagi enamat. Kui tal õnnestub midagi nägemata või kuulmata pääseda, on veel lootust, ehk on see vaid mingi veider saalikaunistus, ehk ütleb ta kuningaile, et ta saali nõnda kaunistaks, et ennustus täituks ohutult.

Kuradi Oidipus, miks pidid sa oraakli juurde minema? Kas sa siis ei teadnud, et hetkel, mil oraakel nägemuse saab, pitseeritakse su saatus?

Sul oleks veel olnud lootust, kui sa oleksid jäänud elama oma kasuvanemate juurde. Siis oleks sul olnud õnnelik elu.

Kullervo tõusis endamisi kirudes treppidest üles.

Kuradi loll Oidipus. Kuradi loll mina.

Ta jõudis kergendusest hingates kanasõnniku järgi haisvasse tuppa. Kiiresti võttis ta kana kaenlasse, trampis jalgu, silitas kana ja pomises:

“Päev minu ees, öö minu taga.

Et igaüks mind jälle näeks“

Õhk muutus uuesti lämbeks, aga olla oli ometigi kergem.

Ja ometigi nõnda raske, sest nüüd oli tema pärast saanud nii, nagu on.

Kes käskis mul hakata kuninglikuks Nägijaks? Kes, sa lollpea? Kes käskis sul hakata õnnetusekaarnaks?
Ei keegi.

Sa nägid seda saatust ju ette. Sa ei saanud midagi teha. See ei olnud sinu süü.

Kullervo tajus õrnalt oma surnud õe rahustavaid mõtteid.

Ma ei tea, õeke. Ma ei tea. Ma tahaks uskuda, et ei ole, aga mul on tunne, nagu oleks see kõik minu süü.

Sina ei muuda maailma, Kullervo. Maailm teeb seda ise. Sina lihtsalt vaatad pealt ja üritad kõige hullemat ära hoida.

Ma loodan, Pauline. Ma tõesti loodan seda.

XIV: Väikevend

Langesin odava populaarsuse ihaluse võrku - toon lavale lapsed ja loomad. Loomad olid seal küll vist juba varem, tõsi küll, aga nüüd on lapsed ka, seega on siis labasus täielik.

Emile

Õhtul, kui ta juba päris väsinud oli, lasi isa Emile enda juurde tuua. Ilmselt oli ka isal palju tegemist olnud – ta nägi vägagi roidunud välja. Sealsamas toas istusid ka tädi ja vanaisa, aga nemad paistsid tegelevat omaasjadega – vanaisa luges mingit ürikut ja tädi kudus midagi.
Emile teadis, et see ei olnud ametlik troonisaal, kuid siin võeti vastu tähtsaid otsuseid ja räägiti inimestega; inimesele oli mugavam ja privaatsem rääkida oma valitsejatega väiksemas ja vähemkõledas ruumis kui suures saalis – siin põles kamin ja mitmed küünlad, seinu kattis riidest tapeet, toas paiknes kirjutuslaud, mille taga isa praegu istus, leidus ka küllaltki korrapäratult paiknevaid tugitoole. Valitsesid soojad toonid ja õhkkond iseenesest oli mahe ja soe. Sellegipoolest ei tundnud Emile mugavust, kui ta oma isaga rääkis. Mõnikord veetis Jacques oma lastega niisama aega, aga enamik aega tegeles ta poliitikaga – siis oli ta Hertsog ja Emile tundis end pigem sõdurina, kes oma komandörile raporteerib kui pojana, kes isaga rääkima tuli.
„Istu,“ ütles isa.
Emile lohistas üht tugitooli lähemale – see oli üsna raske, aga ta sai hakkama – ja istus ning vaatas isale silma. Tükk aega ei öelnud kumbki midagi. Emile sättis end paremini istuma. See liigutus otsekui lõhkus lumma.
„Poeg, me oleme su vanaisa, tädi ja onuga midagi otsustanud.“ Isa hääl oli aeglane ja pisut tuhm ja karm. Emile’ile meenus midagi, mida Tercero oli ütelnud – et karm ja külm kliima teebki inimesed nii karmiks ja külmaks – aga praegu oli ometigi septembri algus! Ilm oli soe ja selge ja inimese süda sai seda päikest, mida ta elamiseks vajas – ja mida iga talv napiks kiskus jääma, nii et mitmed ta vanematest tuttavatest masendusse langesid.
Aga võib-olla oli ka sellist talve, millel päikese ringkäikudega vähe tegemist oli.
"Me oleme rääkinud preilide von Mersternidega. Nad on kiitnud sinu edukust oma vendade-õdedega sideme loomise võime asjus. Sa oled väga tubli olnud, aga suur osa sellest võimest põhineb loomupärasel talendil mitte tööl, nii et väga palju ei tasu sul nina püsti ka ajada.
Natuke muidugi võib." Isa naeratas pisut nukralt.
"Sa muidugi tead, et kui meie, mina, Louise ja Francois oma vürstikohused maha paneme, langevad need teie, sinu ja su õdede-vendade õlule."
"Jah, tean küll," vastas Emile. Nad olid ju ometigi kuuikud - neil oligi kõiges paremad eeldused - vürstide, sõdurite, õpetajate, arstidena ja ka kaklustes jäid nad peale.
"Sa tead ka, miks Francois pealinnas elab." Emile noogutas. Loomulikult ta teadis - seda oli Tercero neile juba ammu õpetanud. Ta juba aimas, kuhu see vestlus välja viia võib.
"Ta on meie sild pealinnaga, tema kannab põhiliselt seda poliitikat, mis toimub vürstiriikide vahel. See on vahest olulisemgi kui kohalik poliitika." Isa teadis, et Emile seda teadis, aga ometi kordas ta seda kõike lausa masinliku järjekindlusega üle.
"Te tahate mind pealinna, saata, jah?" küsis Emile, ise salamisi lootes. Juba Cotrait linnad olid põnevad, aga pealinn! Pealinn! Ta tajus samas ka oma vendade-õdede pettumusega segatud elevust – nemad pealinna ei saa, aga vähemalt saab sinna Emile.
"Jah," vastas tädi Louise oma nurgast -nüüd ta enam ei kudunud. Õigupoolest polnud Emile kindel, kas ta üleüldse tema siinoleku ajal kudunud oli või oli lihtsalt tema ja isa vestlust pealt kuulanud. "Ma saan aru, et see on raske, aga see on meie vürstiriigile vajalik - sa pead pealinna eluga harjuma ja onu kõrvalt poliitikaga tuttavaks saama.
Emile noogutas rõõmsalt. Talle näis, nagu ei suudaks ta ise ka oma õnnest praegu hästi aru saada. Ta peab ilmselt selle üle hiljem järele mõtlema. Ilmselt koos vendade-õdedega.
"Kunas ma ära sõidan?"
"Ma usun, et nii pooleteist kuu pärast või nii," vastas tema isa.
"Miks nii hilja?" küsis Emile pisut pettunult. Poolteist kuud oli nii pikk aeg.
"Näed, Louise, poiss ei karda suurlinna tulesid, ta hoopis tunneb nende vastu huvi," ütles isa naerdes. "Aga pooleteise kuu pärast lahkud sa seepärast," ütles isa nüüd taas tõsise tooniga, "et meil on su ärasõiduks ettevalmistusi teha vaja. Pealegi peab Guiheni jalg paranema. Ta tuleb sinuga kaasa."
See teade mõjus nagu ämber külma vett.

"Miks tema?" küsis poiss, üritamatagi oma rahulolematust antud teema asjus varjata. “Ta on julm ja pealegi singel. See, kes pealinna saadetakse esindab ju meie hertsogkonda ja me ei taha ju ometi selliseid matsistsündinud värdjaid laiale ilmale näidata. ”

Järgmisel hetkel sai Emile vastu kõrvu.

„Sa ei räägi nõnda oma vennast,“ ütles isa vihaselt. „Ta ei ole su kaassündinu, hea küll, saame aru, aga ta on minu poeg ja sinu vend ja tema ema oli minu esimene naine ja ma armastasin teda, mis sest, et ta väikeaadliku tütar oli! Ja mida taipad sina poliitikast! Singel ei tähenda värdjat, õpi see heaga ära, enne kui sa kellelegi Scarborough’st seda räägid ja too selle sulle halvaga selgeks teeb. Lollpea! Idioot!“ Isa urahtas ja jäi vait.

„Vabandust,“ ütles Emile oma õhetavat põske katsudes. „Ma kogemata. Aga ta ei meeldi mulle ja mina talle.“
“Te õpite vendluse kiiremas korras ära.“ See oli rohkem kui käsk, see oli sedastus – nii saavad asjad olema ja igasugune vastuvaidlemine on ettekujuteldamatu.

„Mis Guiheni julmusesse puutub, siis see on eraldi teema,“ ütles isa juba rahunenumalt. „Loodetavasti kasvab ta sellest välja, kuigi ma seda väga ei usu. Sa pead lihtsalt õppima sellega elama, et ta julm on. Ja ma räägin temaga, ja hoiatan teda julmuse ja kättemaksuiha eest, sest perekond peab olema ühtne, eriti rasketel aegadel ja need tulevad. Viimasest kodusõjast on mõnikümmend aastat möödas, aga kaugel see järgminegi ole, sest vaata, mis juhtus. Kust sa tead, et midagi säärast ei või uuesti juhtuda? Kust sa tead, et ei või hävineda veel üks regaalia ja suguvõsa, mida me senimaani igavesteks pidasime? Segased ajad on ees.“
“Ja sina, Emile, pead olema sedavõrd targem ja kavalam, et selliseid asju juhtuda võib,“ sekkus juttu seni vait olnud Robert. „Sa pead õppima tundma poliitikat, et sellistel segastel aegadel paremini orienteeruda. Ja ma arvan, et sa peaksid õppima ka Guiheni käest julmust, sest sul võib ka seda minna.“

Emile oli vait. Säärasele mõttele polnud ta varem tulnud, aga võib-olla seepärast, et ta ei olnud sellega nõus. Ta ei lange Guiheni tasemele. Ta ei muutu julmaks. Tema jääb heaks inimeseks, ta teab, mis on õige ja mis vale, hoolimata sellest, et maailm kurje inimesi täis on. Aga oma hertsogiga sa moraaliküsimustes ei vaidle.

„On sul veel küsimusi?“ küsis Louise, nähes, kuivõrd vaikseks olid mehed Emile’i ehmatanud.

„Aga mida Guihen seal pealinnas siis ikkagi tegema hakkab?“ küsis Emile siis. „Olgu tema iseloomuga, kuidas on, aga vaatame tõele näkku, ta ei oska ju midagi.“
Oma viisakuspüüetest hoolimata tundis Emile endal oma isa pahakspanevat pilku. Aga vastas hoopiski Louise.

„Ta hakkab tööle arhiivides ja raamatukogudes. Ta hakkab uurima teatud teemasid ja aineid, mis meie hertsogkonnale huvi võivad pakkuda, valdkondades, millest me väga palju ei tea. Peale selle hangib ta sidemeid teiste omataolistega, mis meile väga kasulikud olla võivad.“

„Aga mis teemasid ta seal uurima hakkab, millest me väga palju ei tea?“ oli Emile ikka veel uudishimulik.

„Oh, sa oled veel liiga noor, et me sulle kõik ära rääkida saaks.“ ütles isa, „Aga ära muretse...“

„Eks tulevik näita.“ lõpetas Louise.

Ja miskipärast käis seepeale täiskasvanute huultelt läbi kerge ja lühike naer, nagu oleks Louise teinud nalja, millest Emile aru ei saanud.



Esimese osa lõpp

XIII

Guihen

„Teed soovid?“ küsis keegi pimeduse lõppedes.

Silmade avamine põhjustas aga valulaine, mis algas silmadest, peegeldus kolbalt tagasi, liikus siis rindkeret mööda allapoole ja lõppes jalgades, et sealt siis omakorda tagurpidises järjekorras naasta.

„Aaah!“ tegi Guihen, aga silmad jäid lahti.

Virgumine andis muidugi valudele hoopis uue tähenduse – näis, nagu valutaks ta kogu üle keha, aga peale valutamise suutis Guihen ka muid asju teha.
Näiteks küsida: „Kus ma olen?“

„Ühes metsamajas,“ vastas hääl. „Ära muretse, ma olen sõbralik ja ei tee kahju.“

Guihen pööras pead hääle suunas. Rääkija oli vanemapoolne hallikate juuste ja punasekirjut pearätti ning metsarohelist ürpi kandev naine. Tema nägu oli kortsuline ja nähaolevad juuksed hallid, kuid ta naeratas ja tema erivärvi silmad sädelesid noorusliku, justkui ebamaise säraga.

„Kes sa oled?“ päris Guihen.

„Mina olen... nõid ja mu nimi on Rhea,“ vastas naine pärast pisukest pausi. „Ja sina oled Guihen Seul de Cotrait, Jacquesi poeg. Vürstipoeg. Ja Nägija.“

Guihen oli tükk aega vait. Tuba oli küllaltki väike, ent hubane. Laelauad olid punased. Ei tea, kas puit ise oli punane või oli see värvitud?

„Ma oletan, et sa tead piisavalt, et mulle seletada, mis toimub,“ ütles Guihen siis vaikselt, „Kas pole tõsi?“ ja tõstis pead, oiatas aga siis ja lasi sel uuesti langeda.

Rhea noogutas.

„Ma usun küll. Aga kõike ma seletada ei mõista ega saa.“

Guihen silmitses lage. Viimase ööpäeva sündmuste pöörase kuhjumise taktis tekkis tal soov tempot pisut maha võtta.

„Mis minuga juhtus?“

„Sa said Talvejõel viga. Punakuldi vaim ründas sind, aga sa paiskusid õnnekombel jõelt välja. Ma leidsin su teadvusetult ja vigastatult jõe ääres lamamas ja et sa verest tühjaks ei jookseks, panin ma su jalale sidemed, rohud ja loitsud ümber ja tõin su siis oma koju. Ma tunnen lossirahvast küllaltki hästi ja tean, kes on kes.

„Kuidas sa mind tassida jõudsid?“ päris Guihen. Juba tavalist inimest on raske kanda, aga nõia vanust ja Guiheni isegi singli kohta suurt kasvu arvestades näis ta kandmine päris vägiteona.

Rhea itsitas.

„Ma olen nõid, Guihen. Ja küllaltki tugev, kuigi see võib-olla välja ei paista. Nõiad ongi tugevamad kui tavalised inimesed. Pealegi oli mul abiline.“

Guihen suutis vaevu karjatust maha suruda, kui keegi talle sõrmega ribidesse torkas, nägi aga seejärel torkajat ja siis ta enam seda ei suutnud.

Olend oli väike nagu imik ja groteskset hallikat värvi õhukese nahaga, mille alt oli näha musti veresooni. Üks silm oli must ja teine valge, kogu liha oli aga ära kuivanud ja järel oli vaid luu ja nahk. Ta vaatas uudishimuliku näoga Guihenit.

„Mi..kes see on?“ küsis Guihen. Olend oli teda ehmatanud, aga ei näinud vaenulik välja, kuigi kurat seda sellise asja puhul teab. Külmajudinad jooksid vaadates ikka läbi selgroo.

„See on minu õde,“ vastas Rhea. „Tema aitaski mul sind tassida. Kuigi kerge polnud see sellegipoolest, aga ma nägin, mida sa olid jõele kirjutanud ja mul ei jäänud muud üle.“
“Mida ma siis kirjutasin?“ Päris kummaline oli säärastesse asjadesse nõnda stoiliselt suhtuda, sest uudishimu oli tegelikult päris suur, aga Guihen lausa tajus oma hääle tuimust. „Ja miks ma nii uimane olen?“

„Kui sa ise seda ei lugenud, ei saa mina seda sulle rääkida. Valiku neid mitte lugeda tegid sa enne juba ise ja see valik oli sinu oma. Mul on vaja see ise meeles pidada ja kui ma räägiks, siis ma unustaks. Pealegi“ – Rhea naeratas – „ongi vahest parem, kui sa ei tea, mis saatusel sinuga plaanis on. Magad rahulikumalt.

Aga uimasuse asjus – salvid ja rohud ja loitsud, millega ma sind ravinud olen, võivad sind tõepoolest uimaseks teha, aga see-eest leevendavad nad valu.“

„Hah!“ norsatas Guihen, „Leevendavad!“ kuigi valu oli nüüd juba täiesti talutav.

Ruumi sugenes mõneks ajaks taas vaikus.

„Kas sa tead midagi Kahekümne Ühest ja Tucreanidest?“ küsis siis Guihen „Ja kas sa räägid neist mulle?“

„Tean? Seda küll. Räägin? Iseasi,“ vastas Rhea. „Aga kui sa seda soovid, siis võin ma seda teha. Aga mitte kõike. Sest osa peab jääma ka mulle.“

„Räägi,“ ütles Guihen, „Palun.“

„Tucreanid on võlurid,“ rääkis Rhea „Väga osavad ja mitmekülgsed. Ma ei usu, et nad ühelgi alal võrratud oleksid, aga nad mõistavad paljusid maagialiike. Ja nad on kuninga mehed. Ma usun, et su isa, onu ja tädi ning vanaisa teab sellest.“

„Ja Kakskümmend Üks?“ küsis Guihen.

„Kas sa legendi tead?“ küsis Rhea vastu.

„Jah.“ vastas Guihen.

„Legend on enamjaolt tõsi. Ja nad on ka siin. Rohkem ma neist ei räägi.“

„Miks?“ päris Guihen.

„Sest see osa jääb juba mulle.“

„Kust sa seda kõike tead?“

„Kõige lihtsam vastus oleks see, et ma olen nõid,“ vastas Rhea pärast pisikest mõttepausi.

„Selles on päris kenake kogus tõtt. Aga mitte päris. Mul olid kaksikud lapsed, poeg ja tütar. Mõlemad Nägijad. Nagu sinagi. Väga osavad. Ja nad mõlemad viidi pealinna. Seal otsitakse Nägijaid ja muid võlureid tikutulega taga. Sind viiakse kah niikuinii ära.
Tütar on surnud, aga poeg on veel elus ja teeb pealinnas karjääri. Kui sa teda näed, tervita teda minu poolt. Nimi on Kullervo. Isa järgi.“

Isa kohta Guihen eriti küsida ei söandanud, tundus väheke liiga isiklik teema olevat.

Selle asemel küsis ta selle kohta, miks Rhea talle nii palju räägib.
“Tead, sa oled mulle nüüd võlgu, tahad või mitte,“ vastas Rhea muiates. „Ehk siis, räägi mulle seda, mida sa näinud oled.“

Guihen ei teadnud, kas trummist rääkida või mitte. Ühest küljest oli ta tõesti Rheale võlgu ja ta oli talle ka palju seletanud, samas oli trumm perekonnasaladus. Aga võib-olla teadis ta sellest niikuinii ja vaatas, kui palju Guihen teda usaldas. Ta ju teadis Tucreanide ja Kahekümne Ühe kohta päris palju ja ehk teadis ka trummi kohta.

Ehk räägib ta nõnda ääri-veeri ja siis jutu käigus vaatab, kas räägib trummist täpsemalt või ei.

Guihen alustas pudelikeerutamise ajal saadud nägemusest, sest varasemast nõid juba teadis.

„See vana ühesilmne naine oli tõenäoliselt Padaemand, meie kuningate ema,“ ütles nõid pärast väikest mõttepausi, „Ma ei saa aru, miks tema enese pojad tema üle kohut mõista lasevad. See näib segane, aga ma ei tunne ka kuningakoja poliitikat. Ta on muuseas ka Nägija, nii et võib-olla puudutab see otsus Nägijaid, sest sina olid ka seal ringis ja sina oled ka Nägija. Ainult sel juhul“- nõid peatus korra –„Miks seal Kullervot ei olnud?“

„Ehk oli ta see mees, kes silmatorkamatuks jäi,“ pakkus Guihen. „Ma tõesti ei mäleta tema kohta midagi.“

„Ei, Kullervol sellist oskust ei olnud,“ vastas nõid ja jäi vait.

Nõia ütlus näis pisut segasena, ent Guihen ei tahtnud ka rohkem küsida.

„Mis suga pärast pudelikeerutamist juhtus?“ küsis Rhea.

„Julian ja Henry mõisteti süüdi ja nad tapeti täna hommikul.“ Naljakas oli seda kõike nõnda neutraalselt rääkida, aga ilmselt oli see nõnda rohtudest ja Guiheni näole ilmus tahtmatu ilme selle väikese absurdsuse üle.

„Aga vahepeal?“ küsis Rhea.

„Vahepeal kutsusid nad mu alla ja rääkisid, et Tucreanid on võlurid. Ja peale selle rääkisid nad veel seda, et, noh tead, sellest et seal nad olid vangikongis ja...kurat!“Guihen ei suutnud juhtumit trummiga üldse sõnadesse panna. Kõik olulised sõnad olid ununenud.

„Mis nad siis rääkisid?“ päris Rhea.
“Ma ei tea,“ valetas Guihen. See oli kõige lihtsam. See kuramuse vanamoor ei pidanud ka kõike teada saama.

„Kui sa nõnda arvad,“ vastas Rhea lakooniliselt.

Ruumi sigines vaikus.

„Teed soovid?“ küsis nõid.

„Jah, palun,“ vastas poiss.

Vana naine võttis suure teekannu, mis kogu aeg sealsamas laual seisnud oli ja täitis kaks kannu kõrval asetsevat kruusi.

„Ma kardan, et see on pisut ära jahtunud,“ ütles ta üht kruusi Guihenile ulatades.

„Aitäh,“ vastas too ja rüüpas. „Täiesti paras.“ Tee oli kange ja naljaka maitsega ja pigem leige kui soe, aga Guihenile see maik meeldis.

Ta tõusis istukile, et korralikult teed juua saaks ja tegi valugrimassi.

„Kunas ma jälle normaalselt liikuda saan?“ küsis Guihen murelikult. See vigastus võis tal terve sügise ära rikkuda.

„Ma ei tea,“ vastas nõid. „Iga vigastus on ise loomuga, nagu ka iga loits, mis seda ravib. Aga ma arvan, et homme hommikuks saad sa ise püstijalu kepi toel koju minna.“

Guihen kergitas kulmu. Muidugi, põhilised valutegijad olid vaid muhud ja marrastused, kuid kuldi kihv oli päris sügavale jalga tunginud. Aga Rhea oli nõid.

„Ma olen sulle palju tänu võlgu,“ ütles Guihen, „See, mis ma rääkisin, oli vaevu tasu sinult saadud info eest, kui sedagi. Ütle, mida sa minust tahad?“

Rhea naeratas nukralt.

„Ma võiks ütelda, et mu tegu polnud omakasupüüdlik ja tuli lihtsast headusest, aga siis ma valetaksin.“

Nõia hääl muutus tungivaks sosinaks, mis oli ometigi selgem kui ta tavaline kõne.

„Palun, kui sa vähegi saad, ära tapa Kullervot. Palun, ära tee seda.“

Guihenile koitis midagi.

„Kas sa seda nägidki minu uisujälgedes? Et ma tapan Kullervo?“

Rhea jäi vait. Guihen kuulis tema kõrisõlme jõnksatust.
“Mul on vaja välja minna,“ pomises vana naine vastuseks ning siis, kui Guihen nägi nõia siluetti varasügisesesse päikeselisse pärastlõunasse astumas, mõistis ta, kui habras Rhea tegelikult oli.

XII: Vanaisa

Hommikud olid need kõige raskemad.

Mitte alkoholi või varajase ärkamise pärast – selles vanuses polnud Robertil niikuinii kuigi palju und – vaid pigem reuma pärast, hommikuti olid need valud kõige hullemad. Tõsi küll, hilissuvel ei andnud liigesed end niivõrd palju tunda kui sügisel ja täna oli ka selge ilm, aga miskipärast oli täna need valud suve kohta erakordselt tugevad - või oli pika sooja suvega Robert lihtsalt hõlpeluga ära harjunud.
Aga pole midagi, ta on valuga harjunud, ta on kunagine sõjamees, kunagine hertsog, mis sest, et troon juba mitmeid aastaid laste käes on olnud, ta tuleb valuga toime, kui ta oma noorpõlves Safranisõjast osa võttis, oli ta mitmeid kordi haavata saanud ja see oli ju reumast tunduvalt hullem olnud.

Robert ajas ennast püsti ja põlvedest raksatav valu lõi hetkeks pildi mustaks ja ta vajus tagasi voodile istuli.

„Kurt!“ hüüdis ta teenrit.

Nooruses polnud meil küll kunagi riietumiseks teenrit vaja olnud.

Ei, aga siis ei olnud mul ka reumat. Ja me olime noored.

Mäletad seda väikest küla Helleros, kuhu me kunagi sõja ajal sattusime. Ja neid kaht punapäist õde?

Helde aeg, see oli ammu. Me polnud vist seitseteistki? Ma mäletan seda kaevu, kust nad tulid vett võtma ja meile silma tegid. Õhk oli väga selge. Täna on vist ka.

Ja siis polnud me ju veel troonipretendendidki ja võisime teha nagu tahtsime. Ei mingeid kohustusi.

Jah, aga pärilusliin võib kummalisi käändeid teha. Tead, täna, koidikul, kaks minu lapselast...

Ja siis kadus vend ära.

Robert leidis, et istub voodil, üleni riides ja pestud. Kurt oli vist ilmselt sellega juba harjunud, see tuli tal juba nii osavasti välja. Kurt oli kah juba nii suureks kasvanud. Teener oli ta olnud juba päris väikesest saati – kui kaua? Ei mäleta.

Nii-nii, mis meil siis täna plaanis on?

Hukkamine.

Robert sulges väsinult silmad.

Persse.

Hukkamiseni on veel aega. Kui ta nüüd läheb, siis ta jõuab Veitre väljakule... aga milleks?

Mis mõte sel oleks? Ta kurnaks lihtsalt oma liigesed ära ja näeks oma soo surma. Ta ei tahtnud seda näha. Ta ei tahtnud seda lihtsalt uskuda.

Sa näeks neid viimast korda.

Mis mõttega? Näha neid nõnda? Ei. Seda ei ole vaja.

Robert ajas pea kuklasse ja vahtis pisut lakke. Valgele krohvile kantud mustrid olid talle juba ammu pähe jäänud, aga kui sa mõelda ei tahtnud, olid nad heaks vahendiks mõtetest hoidumast - lage kattis seepiatindi pruunikat karva detailne rikutud sümmeetriaga põimornament, mille äkilised ebakõlad mustris päris huvitavaks tegid. Võis mõttes mängida. Alustasid näiteks sealt, voodi kohalt nurgast ja üritasid vastasnurka jõuda. Harilikult üsna tõhus vahend mõtetest hoidumiseks.

Vanasti oli see teda küll mõtelda aidanud, aga aeg muudab mõningaid asju.

Robert oli mustris jõudnud ukse kohale, kui see avanes (uks, mitte muster) ja sisse astus Paul. Või too teine Tucrean. Ta polnud neil kunagi vahet teinud.

„Tervist ja pikka iga“ tervitas mees teda, kumbiganes ta ka siis ei olnud.

„Sulle ka,“ ümahtas Robert talle vastu. See, et mees tema jutule tuleb, ei tähenda tõenäoliselt head. Kuninga saadikud ja agendid. Mida muud on neil öelda kui halbu uudiseid? Oleks see midagi muud, räägiks nad pigem tema laste kui temaga. Tõsi, ka tema oli otsustaja, aga põhiline poliitiline tegevus jäi siiski laste hooleks.

Egas siis midagi.

„Ole hea, jäta see ametlik jura ära ja mine kohe asja juurde,“ palus ta Tucreani.

„Asi puudutab Guiheni,“ alustas too.

Karta oli. Guiheniga oli viimasel ajal eriti palju jama olnud, aga kus juba oli, sinna tuuakse juurde.

„Mis siis temaga on?“

„Meil on alust arvata, et tal on võimeid,“ sõnas Tucrean. „Maagilisi võimeid.“

„Milliseid?“ küsis Robert lakooniliselt, laskmata emotsioonil,mida uudis talle põhjustas, välja paista.

„Me ei ole päris kindlad, sest ta ei ole neid välja näidanud, aga me tegime katseid ja nähtu põhjal usume me, et ta näeb tulevikku. “

Robert oigas vaikselt. Nägemine ei tähendanud head. See andis inimestele aimu sellest, mis tuleb, aga mitte võimalust seda muuta. Ja muidugi siis veel see asjaolu, et...

„Ta tuleks pealinna kuningate teenistusse saata,“ arvas Paul. „Ta pole niikuinii troonipärija. Ja Nägijatest on kasu.“

„Avalikkus arvab siiamaani, et kuningad ja Cotrait ei saa hästi läbi,“ vaidles Robert, „ja kui me kuningale Nägija saadaksime, rikuks see mulje.“ Väide oli nõrk ja nad mõlemad teadsid seda.

„Võimalusi on,“ vastas Tucrean. „Kõike võib näidata.“

„Kas tal oleks seal ka hea elu?“

„Aga muidugi. Ta on ju aadlik. Ilmselt elaks ta oma onu juures. Näeks pealinna ja elu ja puha. Niikuinii tuleb ta ära saata, ja kuninglik Nägija on hea ametipost.“

„Nojah, ilmselt on sul õigus,“ ohkas Robert. „Aga miks sa seda minuga räägid? Miks sa ses asjus mu lastega ei räägi.“

„Oh, ma räägingi,“ vastas Tucrean heatujuliselt, „Aga ma leidsin, et ka sina peaks sellest teadma ja nõusoleku andma.

Ja su lapsed on praegu hukkamisel. Tead küll, Juliani ja Henry omal.“

Robert oli veidi aega vait ja Tucrean tõusis ja läks ukse juurde, et lahkuda.

„Kuule,“ peatas Robert Tucreani.

„Jah?“

„Juliani ja Henry asjus.. See lugu Guiheni ja kuldiga...

„Jah?“

„Need olite teie, jah? Et nende suid sulgeda? Sest nad nägid liiga palju? “

„Mitte päris,“vastas Tucrean „Selleks, et inimeses võlurit äratada, on tarvis šokki, mingit reaalset ohtu tema elule, midagi, mis tema isiksuse põhjalikult läbi raputaks. Ja noh, me arvasime, et kui Guihen nõnda metsloomaga silmitsi seistes ei avane, siis ei avane ta kunagi.“

„Aga kui ta poleks avanenud?“ küsis Robert,“Siis oleks ta ju surnud.“

„Jah, tõenäoliselt küll. Aga mis siis?“ vastas Tucrean ja sulges väljaspoolt ukse.

XI: Return of the Pig

Guihen vaatas, kuidas loom tema poole tormas.

Mida? Ta pidi ju surnud olema?

Tardunult jälgis Guihen, kuidas kuldi massiivne keha tema poole tormas, veri silmas klompunud, karvastik mudane ja verine, ent sellegipoolest tugev ja kiire. Liiga kiire.

Kult haihtus äkitselt jõelt ja ilmus otse Guiheni ette, nii, et ta vaevu reageerida jõudis ja vasakule astus – mis oli viga, sest nähtavasti oli kult just sedasama plaaninud ja nii tormas pool tonni metslooma täiskiirusel Guiheni poole ja ta ei jõudnudki eest astuda...

...ja kult ei olnudki teda pikali paisanud – ta tormas tema poole ja Guihenil oli veel aega nägemust mõistmaks enne kui ta viimasel hetkel paremale astus ja kult temast mööda vihises.

Udus polnud näha midagi muud peale kuldi, isegi mitte jõge– ja veidral kombel paistis metssiga väga selgelt. Too pööras end ringi ja sörkis nüüd Guiheni juurde, otsustades seda viga enam mitte teha. Tal pole vaja joosta, et Guihen tappa. Ka paigal seistes saab ta poisist jagu.

„Mida teha?“ jõudis Guihen mõelda, aga juba jõudis temani järgmine nägemus, edastades reaalsust vaid sekundi võrra ja Guihen täitis nähtud korraldusi masinlikult, higi laubal, lootes, et pimesi tehtud liigutused teda tõepoolest kaitsevad.

Kui nägemus lahtus, oli tema ja kuldi vahel umbes kümme meetrit – aga üleüldse – see loom pidi surnud olema.

Ongi. Aga see on vaim. Vihane vaim. Talvejõel juhtub kummalisi asju – tead ju küll.

Tean küll, teine mina. Aga mida ma teen?

Mine jõelt välja.

Hea nõuanne. Aga kus oli jõgi? Suunataju oli sassis.Guihen liikus mõned sammud vasakule, uisud püsisid õnneks hästi jalas, õnneks polnud ta veel kukkunud, aga kes teab, kauaks veel.

Uisud? Oot-oot.

Raud. Teritatud raud.

Vaimudele raud ei meeldinud.

Punakult oli ähvardavalt ligidale jõudnud. Aga seekord liikus Guihen talle vastu ja keeras viimasel hetkel ära, tõstis vasema jala ja tegi sellega kaare, mis kuldi kärssa tabas ja tundis samas, kuidas kuldi kihv tema säärt kriimustas ja siis lendas ta pikali.

Silmist lõi valuvahk läbi ja Guihen jõudis hetkeks imestada, miks ta veel elus on, aga kuldi poolt purskas mingit musta vedelikku, otsekui tinti, ja kastis ta märjaks. Jalg tuikas ja haav tegi valu, aga ometi suutis Guihenend kuidagi püsti ajada. Jalad vabisesid haavast ja saadud hoobist - jää oli kõva – aga silmad olid liigagi selged. Kult ise oli ka segaduses – tinti voolas ta kärsast ja ta näis pisut segaduses olevat.

Siis virutas Guihen talle uuesti.

Metssiga taganes. Guihen mitte – mõned asjad tuleb lihtsalt ära lõpetada.

Kolmas löök. Siga kaotas nüüd teise silma, pööras otsa ringi ja pistis ajama. Guihen üritas talle järgneda, aga kult oli isegi haavatuna Guihenist kiirem – ja pealegi oli ka Guihen haavatud ja šokis.

Metssea põgenemissuund oli talle enam-vähem öelnud, kus oli jõgi ja kus mitte. Guihen uisutas jõe äärde, et näha, kuhu poole ta minema peab ja võttis siis vastva suuna.

Nüüd peab ta oma kiirust alla võtma - ta on veel võitlusest nõrk.

Kummalisel kombel näis talle, nagu jätaksid ta uisud jõele jälgi – mustad tindijäljed Talvejõe valgel jääl.

„Varesejalad“ irvitas ta mõttes ja sõitis edasi, vaatamata, mida tema jalad kirjutanud olid.

Seepärast ei vaadanudki ta tagasi enne kui nägemuse pärast, aga siis oli juba liiga hilja eest hoida. Guihen tõstis veel enesekaitseks jala ja uisutera tungis küll sügavale kuldi ajju, aga samas paiskas hoop ta kaugele eemale ja Guihen ei jõudnudki enam lennates midagi mõelda.

Ja siis tuli pimedus.

X: Vestlus

Talvejõe külmust võis isegi läbi uiskude tunda. Guihen ei uskunud, et Henry väga kaugele jõudnud oli. Talvejõgi tuli põhjast, tegi väikese tiiru ja läks siis põhja tagasi. Guihen oli praegu jõe ühel kõige lõunapoolsemaist osadest. Jõelt tõusis pisut auru, sest ümberringi oli suvi, aga Talvejõgi oli külm nagu ikka.
Ja Guihen asus teele. Varsti läheb külmemaks, aga praegu on veel ümberringi soe.

Kuused ja kõrged metsikud põõsad kihutasid mööda jõeääri mööda. Guihen oli kiiresti alustanud. Kaua ta seda tempot ülal hoida ei jõua, aga ehk jõuab ta enne Henryni.

Mets oli senimaani veel tuttav ja jalad mäletasid teekäänakuid lausa instinktiivselt ja Guiheni mõtted liikusid üsna varsti muudele teemadele.

Kõigepealt see trumm. Nii et me oleme siis tegelikult kuningatega liidus, kas pole?

See näib tõesti nii olevat. Aga kes tahab seda kõrvaldada?

Guihenile viirastusid hetkeks kakskümmend üks jalajälge tolmus ja trummihleid.

Kakskümmend üks, kes muu?

See tähendab, et neil on siin läheduses agent. Huvitav, kes?

Võimalusi on. Tegelikult võib ta olla kestahes, kes siin ilma venna või õeta on .

Või isegi mitte seda. Neid võib siin mitu olla.
Guihenile meenus Henry ja Juliani jutt Tucreanidest.

Huvitav, kas nemad?
Võimalik, aga kindel olla ei tasuks. Mulle tundub, et nad on kuninga mehed. Kakskümmend üks ilmselt ei ole.
Olgu Kakskümne ühe esindaja kes tahes, aga neil on nüüd igastahes trumm. Veel üks regaalia. Kuuldavasti on nad hakanud kadunud regaaliaid koguma.

Hüpoteetiliselt rääkides, mis siis saab, kui neil kõik regaaliad on?

Ma ei tea. Ja ma ei taha ka teada.

Jõe kohal hõljuv aur ei kadunud kuhugi. Pigem hakkas see uduks tihenema. Guihen tõrjus kõik mõtted Kahekümne ühest hetkel tagaplaanile. Udusse kerkis aeglaselt pudel ja selle ümber istuvad kujud.

Keda ma pudeli keerutamise ajal nägin?

Ja veel tähtsam, kuidas?

No ilmselt oli tegu mingi maagiaga. Aga kuidas? Kes selle korraldas?

Vaata tõele näkku, Guihen. Sa oled võlur.

Ja need inimesed?

Ilmselt näen ma tulevikku. Ja see tähendab, et me läheme kunagi kuningakotta.

Võib-olla. Mina sinu asemel ei usaldaks nägemusi nii väga.

Ma olengi sina.

Tõsi. Guihen, jälle räägid sa iseendaga.

Ja isegi iseendaga rääkides tunnen ma end heidikuna.
Singli saatus, pole midagi teha. Kelle muuga sa ikka räägid?

Uttu kerkis verise silmaga punase kuldi kuju.

Huvitav, kuidas see punakuldi asi korraldati.

Tucreanid oskavad ilmselt kuju muuta, kuidas muidu?

See tähendab, et nad on väga tugevad, kas pole?

Põhimõtteliselt küll.
Nii et nad võivad Kahekümne Ühe seast olla küll?

Põhimõtteliselt küll. Aga see võib-olla ka mingi erivõime. Kas sa pole mitte lugenud üht...

Aga rohkem Guihen iseendaga rääkida ei jõudnud, sest uttu tõusnud kuldi kuju tormas, pea ees tema poole.

IX: Hukkamine

Guihen

Kohe, kui ta oli püsti tõusnud, tunnetas Guihen läbi kaela tungivat kiiret valulainet ja siis kadus pilt hetkeks ära. Pea tuikas.

Ah nõnda see siis ongi, kui sugulane sureb.

Eelkõige tunnetasid inimese surma muidugi ta koossündinud, muud õed-vennad, vanemad ja lapsed, aga ka kaugemad sugulased said oma jao. Guihenil oli ka varem sugulasi surnud, aga kunagi polnud see nõnda äkiline olnud ja seda, et keegi suri, sai ta alles hiljem teada.

Ta poleks praegu Henry nahas tahtnud olla. Juliani nahas ka mitte, aga Henry kaela langes see kõik kuidagi raskemini – kestis kauem.

Niisiis.

Juliani ta enam ei päästa. Keha tähendab. Vaimuna elab ta venna peas edasi, aga see tundus Guihenile ühe kuradi kehva variandina.

Henry võib ta veel päästa. Muidugi mitte kohe. Talvejõe ääres on liialt palju rahvast. Aga mõne tunni pärast küll.

Aga nüüd ta läheb ja vaatab vendade hukkamist vähemalt pealtki. Nad on selle ära teeninud, kui ta ka muud ei suuda.

*

Veitre väljak oli tühi, kui keset väljakut seisev hukkamispakk välja arvata. Arvata oli. Kõik olid liikunud edasi järgmisele lõbustusele – Henry Talvejõele aheldamise juurde. Verine pakk keset väljakut mõjus suure ja häirivana. Guihen ruttas peaaegu põgenedes edasi, et sellelt õõvastavalt väljakult pääseda; ometi näis väljakul veedetud aeg talle pikana. Tempot aeglustas ta alles metsa vahel, kui tema ja väljaku vahel oli juba hea tükk kuusemetsa, aga kõnnini ta oma tempot aeglustada siiski ei suutnud. Pea oli pisut uimane ja kui Guihen neid radu juba aastaid tallanud poleks, oleks hargnevad rajad ta selles olukorras kindlalt teelt eksitanud, aga teed olid tuttavad ja nii kuulis ta juba mõne aja pärast Talvejõe kriginat ja selle ääres seisva rahva kära. Guihen tegi viimase spurdi ja jõudis kohale parajasti siis, kui Henry’d Talvejõele kinnitati. Seda, mis toimus, polnud raske näha, sest rahvahulk oli küllaltki hõre ja jõgi oli täna kiire ning et sellega sammu pidada, tuli kas jõele endale astuda või siis kaldal kaasa joosta. Üldiselt eelistati viimast, Guihen astus aga jääle.

Kõigepealt löödi Henry jalalabad jämedate terasklambrite ja raske sepahaamriga jää külge kinni. Talvejõest õhkuv külm tungis läbi Guiheni õhukeste saabaste ja pani ta varbad külmetama. Guihen judistas end tahtmatult.

Siis jõudis järg Henry käte külge. Ta lamas lõdvalt jääl ega pannud ei teo ega sõnaga vastu. Klambrid olid sama jämedad ja seekord, kui klambrid kinni löödi, kuulis Guihen vaikset niuksatust ja nägi, kuidas Henry järsku krampi tõmbus. Muidugi. Randmed olid veel põletushaavadest verised ja tundlikud. Aga Henry ei karjunud ega teinud muud häält, ilmselt trotsist. Ta vaatas ka Guiheni poole, aga too ei osanud Henry pilgust midagi välja lugeda.

Siis järgnes veel klamber ümber rindkere, aga timukas (sepp?) ei lahkunud veel jäält. Justkui kõigele krooniks asetati Henry kõrvale tema venna laip ja eemaldatud pea. Siis astus sepp ja kõik muud jäält maha ja vaatas, kuidas vennad eemalduvad.

Hukkamistseremoonia oli toimunud selges vaikuses; hetkest, mil esimene klamber löödi, vaibus kogu kära ja hukatav saadeti ära vaikides.

Kui vennad olid vaateväljast kadunud, hakkas rahvahulk jällegi kohisema, natuke üksteistele midagi rääkima ja muud sarnast.

Pealtvaatajaid oli umbes kakskümmend ja nad olid kas perekond, vasall-aadlikud või kõrgemad tegelased lossist. Pööbel puudus. Ilmselt polnud Francois, poiste isa, tahtnud, et tema poegade surm iga matsi õlletoobrijutuks saaks. Süüdi võisid nad olla, aga vähemalt oli nende lõpp väärikas. Guiheni peast käis läbi ka mõte, et ehk oli see nii seepärast, et ta oli singel ja et singli tapmiskatse ei ole ju ometi nii tõsine asi, et mõrvareid täismahus karistada tuleks, aga siis peletas ta selle mõtte minema. Vennad polnud teda tappa üritanud, nad olid ohvrid, mitte süüdi.
Ja siis muidugi veel see trumm. Ja need jäljed. Ja Kakskümmend Üks. Ja see kuradima nägemus. Viimasel ajal oli liiga palju juhtunud, et ta kõige üle järele mõelda oleks jõudnud. Ja ega ta praegugi ei jõua. Ta peab leidma uisud ja Henryle järgi kihutama. Peale seda jõuab ta ehk mõtelda. Ehk. Loodetavasti. Võib-olla. Aega on vähe ja puha.

Ah, kuradile see kõik.

Ja Guihen pistis jälle jooksma.

VIII: Nõid

Kui nõid metsast tagasi jõudis, teadis ta juba ette, et tal on külalisi. Seda esiteks jälgedest, mida nõia maja juurde viival jalgraja kruusa sees näha võis, aga eelkõige seepärast, et tema õde kodus ahju otsas magas.

Külaline oli viisakas ja ootas majaukse ees. Hea. Rheale meeldis, kui inimestel oli kombeid. Hoolimata sellest, et külaline oli nõia teadmata leidnud üles õiged teerajad, oli ta näinud vastu ust toetatud luuda ja polnud proovinud siseneda. Mitte et ta seda suutnud oleks. Sellegipoolest meeldis see Rheale.

Külaline oli umbes neljakümnendates pikka kasvu punase habemega kõhn meesterahvas, kes ukse kõrval seistes läbi puuvõra taevast jälgis.

„Tervist, külaline,“ hõikas Rhea juba eemalt.

„Tervist, kallis kaim,“ vastas mees.

„Kaim?“ küsis Rhea. Mees oli võõras. Sugulasi oli nõial vähe ja needki enamjaolt surnud.

„Aga muidugi,“ vastas mees, „Ehk läheme sisse? Ma toas selgitan.“

Rheale ei meeldinud sugugi võõraid oma majja lubada – kuradid teavad, kelle sa õigupoolest majja kutsud ja pärast on pahandust kui palju.

„Ei,“ vastas Rhea. „Kes sa oled?“

„Nagu soovite,“ lausus mees ja tegi võltsi kummarduse „Number Kolm.“

„Number Kolm?“ Rhea mõtles korra ja ütles siis: „Tõesta. Igaüks võib end Numbriks nimetada.“

„Aga muidugi.“ Mehe poolvõlts viisakus käis nõiale närvidele. Mees tuli Rhea juurde, pööras põse tema näo poole ja ütles: „Näed?“

Rhea pidi sünnimärkide sõõri tunnistama. Kakskümmend üks, nagu pidigi olema. Aga mõni asi tuli ikkagi ära teha.

„Tõota, et sa ei tee ei mulle ega mu õele midagi halba, Number Kolm,“ ütles ta.

„Hea küll, ma tõotan seda,“ vastas mees.

Seejärel läks ta ukse juurde, tõstis luua eest ära ja avas ukse. Sellesama, mida ta ilma Rhea-poolse sõnata kuidagi lahti poleks tohtinud saada.
“Teie järel,“ sõnas ta naeratades.

Rhea vantsis ukse juurde, vaatas mehele üles näkku ja ütles: „Tead mis? Ära tee seda. See käib mulle närvidele. Mõistad?“

Mees noogutas ja nad läksid sisse.

Nõia maja oli küllaltki väike, koosnedes kahest toast, suurest ahjust seal vahel, keldrist ja pööningust, kuid vajaduse korral võis sinna väga palju ära mahtuda. Nõia õde oli seni ahju peal maganud, ent ronis nüüd küünte ja kontide klõbinal alla. Õde oli sündinud surnult ja praegu oli temast järel vaid nahast ja luudest koosnev mustjaspruun imiku surnukeha. Kui Rhea kogukonnast välja visatud oli ja ta nõiateed käima hakanud oli, oli surnud õdegi hauast seltsi tulnud ja nüüd nad siis elasidki koos selles metsamajas.

Nõid pani teevee keema ja algas samal ajal juttu: „Asuks ehk asja juurde? Miks sa siia tulid?“

Mees põrnitses pisut põrandal ringiklõbistavat laipa ja hakkas siis rääkima: „Lugu selline. Juba päris tükk aega on siinkandis elanud ühed kaksikud mehed. Võlurid. Ma tean seda, kuigi nad seda varjavad. Seda on õhust tunda. Alguses mõtlesin ma, et tegu on lihtsalt rändvõluritega ja seepärast ei ajanud ma neid minema, kuigi ma nende tulemisele vastu olin.

Minul nägemisvõimeid ei ole. Mõnedel mu õdedel on, aga nemad on kaugel ja nendega on raske ühendust saada. Sina oled kõige lähemal.“
Mees asetas midagi lauale. Rhea võttis selle kätte ja vaatas vastu aknast tulvavat valgust. Juuksekarvad. Pruunikad. Terved.
“Mida sa neist tahad?“ päris ta, pilku juustelt võtmata.

„Kust nad pärit on? Kes nende isand on? Kelle heaks nad töötavad? Kust nad tulevad?“ vastas mees küllaltki rahuliku hääletooniga.

Rhea vaatas ikka veel juuksekarvu. Nendest hakkas juba aeglaselt minevik paistma, aga kõik see võtab tõenäoliselt aega.

Niisiis ta ootas.

Teekann hakkas vilistama. Rhea õde ronis pliidile – kuumus teda ei häirinud – ja tõi selle alla. Ainuke heli oli vaikne hingamine ja õe luude klõbin vastu laudpõrandat.

Siis keerdusid juuksekarvad Rhea sõrmede vahel aeglaselt lahti.

„See võib natuke haiget teha,“ ütles ta tasakesi.

Rhea torkas.

„Mida kur...“ alustas mees, sest traatkõvad juuksekarvad olid end tema silmadesse puurinud, kuid jäi siis vait, otsekui näeks ta midagi kauget või ebamaist.

Mees põrnitses vastasseina nagu igavikku. Veri voolas peenikeste niredena tema silmadest alla, aga ta ei pannud tähelegi.
Rhea maitses teed ja vaatas transisolevat meest ja itsitas. Selles oli midagi äärmiselt lõbusat – vaadata, kuidas võimas võlur sinu ees peaaegu abitult istub ja jälgib tühjust nagu lollpea. Selles oli midagi ülendavat ja head. Peale selle oli mees nüüd talle võlgu.

Siis, kui mees oli Rhea arust piisavalt kaugele näinud, võttis ta oma pikkade sõrmedega jäikade juuksekarvade otstest kinni, tõmbas, ja ütles: „Tercero. On aeg transist välja tulla.“

Ja mehe silmad muutusid selgeks ja pilk teravaks. Tema nägu oli mõtlik.

„Hmnjaa, nii ma kartsingi. Aimata oli. See külaskäik on liigagi hiljaks jäänud, aga varem ei teadnud ma, kus sa elasid.“

„Eks ta ole, eks ta ole,“ pomises Rhea toetavalt. Inimestele ikka meeldis, kui nendega nõus oldi. Talle enesele oli eriti armas aga lause, et isegi üks Kahekümne Ühest ei suutnud tema maja kohe üles leida.

„Tercero?“ küsis mees otsekui uitmõttena.

„See, et ma metsamajas elan, ei tähenda, et ma kohalikest tegelastest midagi ei tea.“ ütles Rhea. „Ma ei ole loll, kas tead?“
“Aga muidugi,“ vastas Tercero. „Aga aitäh igastahes. Sellest, mis sa mulle andsid oli palju kasu. Ma lähen nüüd. Head päeva.“ Ta tõusis püsti ja tõttas uksest välja.

„Oota,“ hüüdis Rhea, „Kas sa teed ei tahagi?“

„Ei, aitäh, mul on kiire,“ hüüdis mees juba väljast eemale tõtates. Rhea läks talle uksele järgi vaatama.

„Ära unusta, et sa mulle teene võlgu oled!“ hüüdis ta Tercerole järgi.

„Ei unusta!“ hüüdis mees vastu ja kadus mantli lehvides teekäänaku taha.