Guihen
Sedamööda, kuidas pargas mööda jõge lõuna poole sõitis, muutus ka ilm palavamaks ja sääsed, kes jõel elutsesid, rohkearvulisemaks.
Sellest hoolimata leidis Guihen, et alusel oli üsnagi mugav. Käes oli kesksügis, septembri lõpp, mis palavust tasakaalustas, kuigi niivõrd lõunas ei olnud ilm nõnda karge, nagu Guihen oli jõudnud suve lõpuks igatsema hakata – mõnes mõttes selline valesuvi häiris Guiheni aga teisalt pakkus päike talle sellegipoolest rõõmu.
Viimast ei saanud öelda Emile’ kohta, kes oma ülbe suhtumise ja rahutusega talle pidevalt närvidele käis. Ta oli seda teinud ka juba kodus, kus asjalood olid olnud kuus korda hullemad, (veel viis tüütut kaheteistkümneaastast) aga miskipärast oli Guihen irratsionaalselt uskunud, et pealinn on võimeline Emile’i parandama – asjatu lootus. Poiss oli ikka sama suur tüütus nagu koduski. Ja mõelda veel, et säärane peab ühel õnnetul päeval nende hertsogkonda juhtima hakkama. Guihen raputas pead ja tõstis tekil istudes paberiköite uuesti silme ette – talle oli kaasa pandud mõned koopiad mõnedest tekstidest pealinna ajaloost ja geograafiast ja peale selle veel mõni maagiast, kuid neid viimaseid hoidis ta salajas ja nõnda avalikult ei lugenud.
Pargas kandis peale nende kahe veel ka mõningasi kaupu, teenreid, meeskonda, tavareisijaid ja muud sarnast rahvast– Guihen oli üsna kindel, et mõned neist olid meeskonna hulka sokutanud Tucreanid ja ilmselt nad hoidsid tal silma peal ja hoolitsesid muude oluliste asjade eest, mida talle polnud määratud teada, kuid seda, kes need olid, Guihen ei teadnud, ega osanud ka väga hästi arvata, sest need võisid olla ka hiljem peale tulnud reisijad –Tucreanid olid ju ikkagi kuningate mehed ja ilmselt leidus kuninga mehi ka muudes hertsogkondades.
„Ilus ilm täna,“ kuulis Guihen tervitust.
„Tõepoolest, ilus ilm. “ vastas Guihen ja vaatas üles. Rääkija oli lühikeste heledate juuste ja siniste silmadega mees.
„Kas tohib teie kõrvale istuda?“
„Miks ka mitte.“ Tutvuste soetamisest võis kasu olla. Muidugi oli võimalik, et ta oli kuningate või Kahekümne Ühe mees või hoopiski mingi tavaline lurjus, aga jõuad sa siis kõiki kahtlustada?
„Minu nimi on John Macklebury,“ tutvustas mees end. „Ma olen ühe Scarborough väikeaadliku noorem poeg ja ma sõidan pealinna.“
„Konkreetne,“ mõtles Guihen. „Ei ühtki sõna teemal, mis asjus ta pealinna sõidab. Kas küsida või mitte? Vahest ehk hiljem.“
“Mina olen Guihen Seul de Cotrait. Juhtum on analoogne, ainult selle väikese erinevusega, et ma olen hertsogi vanem poeg, kes tõenäoselt ei päri kunagi, sest ma olen singel.“
Nii, nüüd sai see välja öeldud. Mis näo meie sõber Scarborough’st singli peale teeb?
„Te olete oma hertsogkonnas ilmselt samasugune erand kui mina enda omas,“ sõnas Macklebury naeratades. „Teie hertsogkonnas on mitmikud tavalised, singlid, nagu Teie, aga haruldased. Scarborough’s on singlid tavalised, kuid kaksikud, nagu seda oleme mina oma õega, üsna haruldased.“
Õigus küll. Scarborough’s elasid singlid. Ja oli just tema õnn kohtuda ainsa mitmikuga, et tal tingimata poleks rääkida kellegagi, kes oleks tema moodi.
„Teate, mitmikud on Scarborough’s üsna kurja kuulsusega,“ jätkas Macklebury heatujuliselt. „Ma olen kuulnud, et seda on ka singlid mujal.“
„Tõsi ta on,“ vastas Guihen. Ent omaenda raskest elust rääkimine ei näinud small talk i, milles Guihen sugugi osav polnud, sest tal oli kasutada vaid ühe inimese intellekt, juurde käivat.
„Ma oletan, et ka Kakskümmend Üks on teil siis kohe eriti halva kuulsusega, kui mitmikud teil nii ebapopulaarsed on?“ küsis Guihen, ise pisut naerdes, et võõras arvaks, et Guihen selle küsimusega poolenisti nalja teeb.
„Vastupidi,“ sõnas mõne meetri kaugusel seisev heleda peaga naine. Ilmselt Johni õde, sest mitmikutel oli kombeks pidada end täieõiguslikuks osaliseks vestlusest, kus üks nende vendadest-õdedest osa võttis.
„Tegelikult on Kakskümmend Üks Scarborough’s üsnagi populaarsed,“ jätkas neiu. „Me oleme selline tagurpidi-hertsogkond. Linnud lendaksid meil kah, kõht ülespidi ja puud kasvaksid, ladvad mullas ja juured taeva poole, kui vaid saaksid.“
„Kui huvitav. Minu nimi on Guihen Seul de Cotrait, muide,“ juhtis Guihen neiu tähelepanu asjaolule, et ta polnud end tutvustanud. Ta teadis Guiheni nime oma venna mõtteid pealt kuulates, kuid vähemalt Scarborough’s kasvanud mitmikud võiksid sellistele tühistele detailidele tähelepanu pöörata.
Neiu punastas. Ta tegi seda hästi – lausa nii hästi, et lust vaadata. Põsed ja kõrvad õhetasid peaaegu veripunaselt.
„Vabandust. Mina olen Jane Macklebury, Johni kaksikõde,“ sõnas ta pilku maha heites. „Halb komme. Mõnikord juhtub. Vabandust.“
“Ei ole hullu, ei ole hullu.“ ütles Guihen ise vabandavalt. Tal polnud teadnud, et Jane’ile see vääratus niivõrd piinlikkust valmistab. „Sa rääkisid niisiis Kahekümne Ühest. Miks teie rahvale see niivõrd meeldib?“
“Hmjah, tead, nad on ikkagi kohalikud ju,“ sai tüdruk oma enesekindluse tagasi, „Ja tead, meil Scarborough’s ei armastata ülejäänud kuningriiki just väga. Nad on ju ikkagi erinevad, meie jaoks kasvavad nende puud, juured taevas.“ Jane itsitas.
„Nii et kohalikud kangelased?“ küsis Guihen lõbustatult. „Aga mis sellesse puutub, et nad jutu järgi kõiki hertsoge niitidest tõmbavad?“ Jutul oli tahtmatult pisut folkloorne maik. Tegu oli ju siiski legendiga.
„Aga mis saaks Scarborough rahval olla selle vastu, kui nende mehed ja naised kogu ülejäänud kuningriiki kontrollivad?“ küsis neiu silma pilgutades. „Pealegi veel ühtselt, sest vennad ju vendadega ei sõdi!“
Guihen pahvatas naerma ja Jane koos temaga.
“Väga õige!“ kiitis Guihen naerdes takka. „Tõepoolest.“
„Mida sa muuseas sina pealinna tegema lähed?“ küsis Jane. „Kui see just saladus pole, muidugi.“
„Selles lugu on küll, jah, et see on saladus,“ sõnas Guihen kergelt irvitades. „Mina olen selline pikk salapärane võõras...“
„Ei, tegelikult pole saladus ühti. Üsna igav amet on mul – ma lähen arhiividesse tööle.“
„Ooo, aga ma arvan, et ka sealt võib midagi huvitavat leida,“ sõnas Jane naerdes.
„Mina ise lähen aga niisama omamoodi lõbureisile, kuigi sellel on ka väike arhiveeriv väärtus. Ma kogun nimelt muinasjutte.“
„Kas tõesti?“ küsis Guihen. „Sulle meeldivad muinasjutud? Kui omapärane.“
Jane noogutas. „Ma võin sulle ka mõne rääkida. Kui sa tahad, muidugi.“
„No miks mitte. Laevasõit on just paras koht ja aeg muinaslugude rääkimiseks.“
Jane istus tema juurde tekile maha, suunas pilgu kaugustesse ja hakkas rääkima.
„Elas-oli kord...“
