XIV: Väikevend

Langesin odava populaarsuse ihaluse võrku - toon lavale lapsed ja loomad. Loomad olid seal küll vist juba varem, tõsi küll, aga nüüd on lapsed ka, seega on siis labasus täielik.

Emile

Õhtul, kui ta juba päris väsinud oli, lasi isa Emile enda juurde tuua. Ilmselt oli ka isal palju tegemist olnud – ta nägi vägagi roidunud välja. Sealsamas toas istusid ka tädi ja vanaisa, aga nemad paistsid tegelevat omaasjadega – vanaisa luges mingit ürikut ja tädi kudus midagi.
Emile teadis, et see ei olnud ametlik troonisaal, kuid siin võeti vastu tähtsaid otsuseid ja räägiti inimestega; inimesele oli mugavam ja privaatsem rääkida oma valitsejatega väiksemas ja vähemkõledas ruumis kui suures saalis – siin põles kamin ja mitmed küünlad, seinu kattis riidest tapeet, toas paiknes kirjutuslaud, mille taga isa praegu istus, leidus ka küllaltki korrapäratult paiknevaid tugitoole. Valitsesid soojad toonid ja õhkkond iseenesest oli mahe ja soe. Sellegipoolest ei tundnud Emile mugavust, kui ta oma isaga rääkis. Mõnikord veetis Jacques oma lastega niisama aega, aga enamik aega tegeles ta poliitikaga – siis oli ta Hertsog ja Emile tundis end pigem sõdurina, kes oma komandörile raporteerib kui pojana, kes isaga rääkima tuli.
„Istu,“ ütles isa.
Emile lohistas üht tugitooli lähemale – see oli üsna raske, aga ta sai hakkama – ja istus ning vaatas isale silma. Tükk aega ei öelnud kumbki midagi. Emile sättis end paremini istuma. See liigutus otsekui lõhkus lumma.
„Poeg, me oleme su vanaisa, tädi ja onuga midagi otsustanud.“ Isa hääl oli aeglane ja pisut tuhm ja karm. Emile’ile meenus midagi, mida Tercero oli ütelnud – et karm ja külm kliima teebki inimesed nii karmiks ja külmaks – aga praegu oli ometigi septembri algus! Ilm oli soe ja selge ja inimese süda sai seda päikest, mida ta elamiseks vajas – ja mida iga talv napiks kiskus jääma, nii et mitmed ta vanematest tuttavatest masendusse langesid.
Aga võib-olla oli ka sellist talve, millel päikese ringkäikudega vähe tegemist oli.
"Me oleme rääkinud preilide von Mersternidega. Nad on kiitnud sinu edukust oma vendade-õdedega sideme loomise võime asjus. Sa oled väga tubli olnud, aga suur osa sellest võimest põhineb loomupärasel talendil mitte tööl, nii et väga palju ei tasu sul nina püsti ka ajada.
Natuke muidugi võib." Isa naeratas pisut nukralt.
"Sa muidugi tead, et kui meie, mina, Louise ja Francois oma vürstikohused maha paneme, langevad need teie, sinu ja su õdede-vendade õlule."
"Jah, tean küll," vastas Emile. Nad olid ju ometigi kuuikud - neil oligi kõiges paremad eeldused - vürstide, sõdurite, õpetajate, arstidena ja ka kaklustes jäid nad peale.
"Sa tead ka, miks Francois pealinnas elab." Emile noogutas. Loomulikult ta teadis - seda oli Tercero neile juba ammu õpetanud. Ta juba aimas, kuhu see vestlus välja viia võib.
"Ta on meie sild pealinnaga, tema kannab põhiliselt seda poliitikat, mis toimub vürstiriikide vahel. See on vahest olulisemgi kui kohalik poliitika." Isa teadis, et Emile seda teadis, aga ometi kordas ta seda kõike lausa masinliku järjekindlusega üle.
"Te tahate mind pealinna, saata, jah?" küsis Emile, ise salamisi lootes. Juba Cotrait linnad olid põnevad, aga pealinn! Pealinn! Ta tajus samas ka oma vendade-õdede pettumusega segatud elevust – nemad pealinna ei saa, aga vähemalt saab sinna Emile.
"Jah," vastas tädi Louise oma nurgast -nüüd ta enam ei kudunud. Õigupoolest polnud Emile kindel, kas ta üleüldse tema siinoleku ajal kudunud oli või oli lihtsalt tema ja isa vestlust pealt kuulanud. "Ma saan aru, et see on raske, aga see on meie vürstiriigile vajalik - sa pead pealinna eluga harjuma ja onu kõrvalt poliitikaga tuttavaks saama.
Emile noogutas rõõmsalt. Talle näis, nagu ei suudaks ta ise ka oma õnnest praegu hästi aru saada. Ta peab ilmselt selle üle hiljem järele mõtlema. Ilmselt koos vendade-õdedega.
"Kunas ma ära sõidan?"
"Ma usun, et nii pooleteist kuu pärast või nii," vastas tema isa.
"Miks nii hilja?" küsis Emile pisut pettunult. Poolteist kuud oli nii pikk aeg.
"Näed, Louise, poiss ei karda suurlinna tulesid, ta hoopis tunneb nende vastu huvi," ütles isa naerdes. "Aga pooleteise kuu pärast lahkud sa seepärast," ütles isa nüüd taas tõsise tooniga, "et meil on su ärasõiduks ettevalmistusi teha vaja. Pealegi peab Guiheni jalg paranema. Ta tuleb sinuga kaasa."
See teade mõjus nagu ämber külma vett.

"Miks tema?" küsis poiss, üritamatagi oma rahulolematust antud teema asjus varjata. “Ta on julm ja pealegi singel. See, kes pealinna saadetakse esindab ju meie hertsogkonda ja me ei taha ju ometi selliseid matsistsündinud värdjaid laiale ilmale näidata. ”

Järgmisel hetkel sai Emile vastu kõrvu.

„Sa ei räägi nõnda oma vennast,“ ütles isa vihaselt. „Ta ei ole su kaassündinu, hea küll, saame aru, aga ta on minu poeg ja sinu vend ja tema ema oli minu esimene naine ja ma armastasin teda, mis sest, et ta väikeaadliku tütar oli! Ja mida taipad sina poliitikast! Singel ei tähenda värdjat, õpi see heaga ära, enne kui sa kellelegi Scarborough’st seda räägid ja too selle sulle halvaga selgeks teeb. Lollpea! Idioot!“ Isa urahtas ja jäi vait.

„Vabandust,“ ütles Emile oma õhetavat põske katsudes. „Ma kogemata. Aga ta ei meeldi mulle ja mina talle.“
“Te õpite vendluse kiiremas korras ära.“ See oli rohkem kui käsk, see oli sedastus – nii saavad asjad olema ja igasugune vastuvaidlemine on ettekujuteldamatu.

„Mis Guiheni julmusesse puutub, siis see on eraldi teema,“ ütles isa juba rahunenumalt. „Loodetavasti kasvab ta sellest välja, kuigi ma seda väga ei usu. Sa pead lihtsalt õppima sellega elama, et ta julm on. Ja ma räägin temaga, ja hoiatan teda julmuse ja kättemaksuiha eest, sest perekond peab olema ühtne, eriti rasketel aegadel ja need tulevad. Viimasest kodusõjast on mõnikümmend aastat möödas, aga kaugel see järgminegi ole, sest vaata, mis juhtus. Kust sa tead, et midagi säärast ei või uuesti juhtuda? Kust sa tead, et ei või hävineda veel üks regaalia ja suguvõsa, mida me senimaani igavesteks pidasime? Segased ajad on ees.“
“Ja sina, Emile, pead olema sedavõrd targem ja kavalam, et selliseid asju juhtuda võib,“ sekkus juttu seni vait olnud Robert. „Sa pead õppima tundma poliitikat, et sellistel segastel aegadel paremini orienteeruda. Ja ma arvan, et sa peaksid õppima ka Guiheni käest julmust, sest sul võib ka seda minna.“

Emile oli vait. Säärasele mõttele polnud ta varem tulnud, aga võib-olla seepärast, et ta ei olnud sellega nõus. Ta ei lange Guiheni tasemele. Ta ei muutu julmaks. Tema jääb heaks inimeseks, ta teab, mis on õige ja mis vale, hoolimata sellest, et maailm kurje inimesi täis on. Aga oma hertsogiga sa moraaliküsimustes ei vaidle.

„On sul veel küsimusi?“ küsis Louise, nähes, kuivõrd vaikseks olid mehed Emile’i ehmatanud.

„Aga mida Guihen seal pealinnas siis ikkagi tegema hakkab?“ küsis Emile siis. „Olgu tema iseloomuga, kuidas on, aga vaatame tõele näkku, ta ei oska ju midagi.“
Oma viisakuspüüetest hoolimata tundis Emile endal oma isa pahakspanevat pilku. Aga vastas hoopiski Louise.

„Ta hakkab tööle arhiivides ja raamatukogudes. Ta hakkab uurima teatud teemasid ja aineid, mis meie hertsogkonnale huvi võivad pakkuda, valdkondades, millest me väga palju ei tea. Peale selle hangib ta sidemeid teiste omataolistega, mis meile väga kasulikud olla võivad.“

„Aga mis teemasid ta seal uurima hakkab, millest me väga palju ei tea?“ oli Emile ikka veel uudishimulik.

„Oh, sa oled veel liiga noor, et me sulle kõik ära rääkida saaks.“ ütles isa, „Aga ära muretse...“

„Eks tulevik näita.“ lõpetas Louise.

Ja miskipärast käis seepeale täiskasvanute huultelt läbi kerge ja lühike naer, nagu oleks Louise teinud nalja, millest Emile aru ei saanud.



Esimese osa lõpp

XIII

Guihen

„Teed soovid?“ küsis keegi pimeduse lõppedes.

Silmade avamine põhjustas aga valulaine, mis algas silmadest, peegeldus kolbalt tagasi, liikus siis rindkeret mööda allapoole ja lõppes jalgades, et sealt siis omakorda tagurpidises järjekorras naasta.

„Aaah!“ tegi Guihen, aga silmad jäid lahti.

Virgumine andis muidugi valudele hoopis uue tähenduse – näis, nagu valutaks ta kogu üle keha, aga peale valutamise suutis Guihen ka muid asju teha.
Näiteks küsida: „Kus ma olen?“

„Ühes metsamajas,“ vastas hääl. „Ära muretse, ma olen sõbralik ja ei tee kahju.“

Guihen pööras pead hääle suunas. Rääkija oli vanemapoolne hallikate juuste ja punasekirjut pearätti ning metsarohelist ürpi kandev naine. Tema nägu oli kortsuline ja nähaolevad juuksed hallid, kuid ta naeratas ja tema erivärvi silmad sädelesid noorusliku, justkui ebamaise säraga.

„Kes sa oled?“ päris Guihen.

„Mina olen... nõid ja mu nimi on Rhea,“ vastas naine pärast pisukest pausi. „Ja sina oled Guihen Seul de Cotrait, Jacquesi poeg. Vürstipoeg. Ja Nägija.“

Guihen oli tükk aega vait. Tuba oli küllaltki väike, ent hubane. Laelauad olid punased. Ei tea, kas puit ise oli punane või oli see värvitud?

„Ma oletan, et sa tead piisavalt, et mulle seletada, mis toimub,“ ütles Guihen siis vaikselt, „Kas pole tõsi?“ ja tõstis pead, oiatas aga siis ja lasi sel uuesti langeda.

Rhea noogutas.

„Ma usun küll. Aga kõike ma seletada ei mõista ega saa.“

Guihen silmitses lage. Viimase ööpäeva sündmuste pöörase kuhjumise taktis tekkis tal soov tempot pisut maha võtta.

„Mis minuga juhtus?“

„Sa said Talvejõel viga. Punakuldi vaim ründas sind, aga sa paiskusid õnnekombel jõelt välja. Ma leidsin su teadvusetult ja vigastatult jõe ääres lamamas ja et sa verest tühjaks ei jookseks, panin ma su jalale sidemed, rohud ja loitsud ümber ja tõin su siis oma koju. Ma tunnen lossirahvast küllaltki hästi ja tean, kes on kes.

„Kuidas sa mind tassida jõudsid?“ päris Guihen. Juba tavalist inimest on raske kanda, aga nõia vanust ja Guiheni isegi singli kohta suurt kasvu arvestades näis ta kandmine päris vägiteona.

Rhea itsitas.

„Ma olen nõid, Guihen. Ja küllaltki tugev, kuigi see võib-olla välja ei paista. Nõiad ongi tugevamad kui tavalised inimesed. Pealegi oli mul abiline.“

Guihen suutis vaevu karjatust maha suruda, kui keegi talle sõrmega ribidesse torkas, nägi aga seejärel torkajat ja siis ta enam seda ei suutnud.

Olend oli väike nagu imik ja groteskset hallikat värvi õhukese nahaga, mille alt oli näha musti veresooni. Üks silm oli must ja teine valge, kogu liha oli aga ära kuivanud ja järel oli vaid luu ja nahk. Ta vaatas uudishimuliku näoga Guihenit.

„Mi..kes see on?“ küsis Guihen. Olend oli teda ehmatanud, aga ei näinud vaenulik välja, kuigi kurat seda sellise asja puhul teab. Külmajudinad jooksid vaadates ikka läbi selgroo.

„See on minu õde,“ vastas Rhea. „Tema aitaski mul sind tassida. Kuigi kerge polnud see sellegipoolest, aga ma nägin, mida sa olid jõele kirjutanud ja mul ei jäänud muud üle.“
“Mida ma siis kirjutasin?“ Päris kummaline oli säärastesse asjadesse nõnda stoiliselt suhtuda, sest uudishimu oli tegelikult päris suur, aga Guihen lausa tajus oma hääle tuimust. „Ja miks ma nii uimane olen?“

„Kui sa ise seda ei lugenud, ei saa mina seda sulle rääkida. Valiku neid mitte lugeda tegid sa enne juba ise ja see valik oli sinu oma. Mul on vaja see ise meeles pidada ja kui ma räägiks, siis ma unustaks. Pealegi“ – Rhea naeratas – „ongi vahest parem, kui sa ei tea, mis saatusel sinuga plaanis on. Magad rahulikumalt.

Aga uimasuse asjus – salvid ja rohud ja loitsud, millega ma sind ravinud olen, võivad sind tõepoolest uimaseks teha, aga see-eest leevendavad nad valu.“

„Hah!“ norsatas Guihen, „Leevendavad!“ kuigi valu oli nüüd juba täiesti talutav.

Ruumi sugenes mõneks ajaks taas vaikus.

„Kas sa tead midagi Kahekümne Ühest ja Tucreanidest?“ küsis siis Guihen „Ja kas sa räägid neist mulle?“

„Tean? Seda küll. Räägin? Iseasi,“ vastas Rhea. „Aga kui sa seda soovid, siis võin ma seda teha. Aga mitte kõike. Sest osa peab jääma ka mulle.“

„Räägi,“ ütles Guihen, „Palun.“

„Tucreanid on võlurid,“ rääkis Rhea „Väga osavad ja mitmekülgsed. Ma ei usu, et nad ühelgi alal võrratud oleksid, aga nad mõistavad paljusid maagialiike. Ja nad on kuninga mehed. Ma usun, et su isa, onu ja tädi ning vanaisa teab sellest.“

„Ja Kakskümmend Üks?“ küsis Guihen.

„Kas sa legendi tead?“ küsis Rhea vastu.

„Jah.“ vastas Guihen.

„Legend on enamjaolt tõsi. Ja nad on ka siin. Rohkem ma neist ei räägi.“

„Miks?“ päris Guihen.

„Sest see osa jääb juba mulle.“

„Kust sa seda kõike tead?“

„Kõige lihtsam vastus oleks see, et ma olen nõid,“ vastas Rhea pärast pisikest mõttepausi.

„Selles on päris kenake kogus tõtt. Aga mitte päris. Mul olid kaksikud lapsed, poeg ja tütar. Mõlemad Nägijad. Nagu sinagi. Väga osavad. Ja nad mõlemad viidi pealinna. Seal otsitakse Nägijaid ja muid võlureid tikutulega taga. Sind viiakse kah niikuinii ära.
Tütar on surnud, aga poeg on veel elus ja teeb pealinnas karjääri. Kui sa teda näed, tervita teda minu poolt. Nimi on Kullervo. Isa järgi.“

Isa kohta Guihen eriti küsida ei söandanud, tundus väheke liiga isiklik teema olevat.

Selle asemel küsis ta selle kohta, miks Rhea talle nii palju räägib.
“Tead, sa oled mulle nüüd võlgu, tahad või mitte,“ vastas Rhea muiates. „Ehk siis, räägi mulle seda, mida sa näinud oled.“

Guihen ei teadnud, kas trummist rääkida või mitte. Ühest küljest oli ta tõesti Rheale võlgu ja ta oli talle ka palju seletanud, samas oli trumm perekonnasaladus. Aga võib-olla teadis ta sellest niikuinii ja vaatas, kui palju Guihen teda usaldas. Ta ju teadis Tucreanide ja Kahekümne Ühe kohta päris palju ja ehk teadis ka trummi kohta.

Ehk räägib ta nõnda ääri-veeri ja siis jutu käigus vaatab, kas räägib trummist täpsemalt või ei.

Guihen alustas pudelikeerutamise ajal saadud nägemusest, sest varasemast nõid juba teadis.

„See vana ühesilmne naine oli tõenäoliselt Padaemand, meie kuningate ema,“ ütles nõid pärast väikest mõttepausi, „Ma ei saa aru, miks tema enese pojad tema üle kohut mõista lasevad. See näib segane, aga ma ei tunne ka kuningakoja poliitikat. Ta on muuseas ka Nägija, nii et võib-olla puudutab see otsus Nägijaid, sest sina olid ka seal ringis ja sina oled ka Nägija. Ainult sel juhul“- nõid peatus korra –„Miks seal Kullervot ei olnud?“

„Ehk oli ta see mees, kes silmatorkamatuks jäi,“ pakkus Guihen. „Ma tõesti ei mäleta tema kohta midagi.“

„Ei, Kullervol sellist oskust ei olnud,“ vastas nõid ja jäi vait.

Nõia ütlus näis pisut segasena, ent Guihen ei tahtnud ka rohkem küsida.

„Mis suga pärast pudelikeerutamist juhtus?“ küsis Rhea.

„Julian ja Henry mõisteti süüdi ja nad tapeti täna hommikul.“ Naljakas oli seda kõike nõnda neutraalselt rääkida, aga ilmselt oli see nõnda rohtudest ja Guiheni näole ilmus tahtmatu ilme selle väikese absurdsuse üle.

„Aga vahepeal?“ küsis Rhea.

„Vahepeal kutsusid nad mu alla ja rääkisid, et Tucreanid on võlurid. Ja peale selle rääkisid nad veel seda, et, noh tead, sellest et seal nad olid vangikongis ja...kurat!“Guihen ei suutnud juhtumit trummiga üldse sõnadesse panna. Kõik olulised sõnad olid ununenud.

„Mis nad siis rääkisid?“ päris Rhea.
“Ma ei tea,“ valetas Guihen. See oli kõige lihtsam. See kuramuse vanamoor ei pidanud ka kõike teada saama.

„Kui sa nõnda arvad,“ vastas Rhea lakooniliselt.

Ruumi sigines vaikus.

„Teed soovid?“ küsis nõid.

„Jah, palun,“ vastas poiss.

Vana naine võttis suure teekannu, mis kogu aeg sealsamas laual seisnud oli ja täitis kaks kannu kõrval asetsevat kruusi.

„Ma kardan, et see on pisut ära jahtunud,“ ütles ta üht kruusi Guihenile ulatades.

„Aitäh,“ vastas too ja rüüpas. „Täiesti paras.“ Tee oli kange ja naljaka maitsega ja pigem leige kui soe, aga Guihenile see maik meeldis.

Ta tõusis istukile, et korralikult teed juua saaks ja tegi valugrimassi.

„Kunas ma jälle normaalselt liikuda saan?“ küsis Guihen murelikult. See vigastus võis tal terve sügise ära rikkuda.

„Ma ei tea,“ vastas nõid. „Iga vigastus on ise loomuga, nagu ka iga loits, mis seda ravib. Aga ma arvan, et homme hommikuks saad sa ise püstijalu kepi toel koju minna.“

Guihen kergitas kulmu. Muidugi, põhilised valutegijad olid vaid muhud ja marrastused, kuid kuldi kihv oli päris sügavale jalga tunginud. Aga Rhea oli nõid.

„Ma olen sulle palju tänu võlgu,“ ütles Guihen, „See, mis ma rääkisin, oli vaevu tasu sinult saadud info eest, kui sedagi. Ütle, mida sa minust tahad?“

Rhea naeratas nukralt.

„Ma võiks ütelda, et mu tegu polnud omakasupüüdlik ja tuli lihtsast headusest, aga siis ma valetaksin.“

Nõia hääl muutus tungivaks sosinaks, mis oli ometigi selgem kui ta tavaline kõne.

„Palun, kui sa vähegi saad, ära tapa Kullervot. Palun, ära tee seda.“

Guihenile koitis midagi.

„Kas sa seda nägidki minu uisujälgedes? Et ma tapan Kullervo?“

Rhea jäi vait. Guihen kuulis tema kõrisõlme jõnksatust.
“Mul on vaja välja minna,“ pomises vana naine vastuseks ning siis, kui Guihen nägi nõia siluetti varasügisesesse päikeselisse pärastlõunasse astumas, mõistis ta, kui habras Rhea tegelikult oli.

XII: Vanaisa

Hommikud olid need kõige raskemad.

Mitte alkoholi või varajase ärkamise pärast – selles vanuses polnud Robertil niikuinii kuigi palju und – vaid pigem reuma pärast, hommikuti olid need valud kõige hullemad. Tõsi küll, hilissuvel ei andnud liigesed end niivõrd palju tunda kui sügisel ja täna oli ka selge ilm, aga miskipärast oli täna need valud suve kohta erakordselt tugevad - või oli pika sooja suvega Robert lihtsalt hõlpeluga ära harjunud.
Aga pole midagi, ta on valuga harjunud, ta on kunagine sõjamees, kunagine hertsog, mis sest, et troon juba mitmeid aastaid laste käes on olnud, ta tuleb valuga toime, kui ta oma noorpõlves Safranisõjast osa võttis, oli ta mitmeid kordi haavata saanud ja see oli ju reumast tunduvalt hullem olnud.

Robert ajas ennast püsti ja põlvedest raksatav valu lõi hetkeks pildi mustaks ja ta vajus tagasi voodile istuli.

„Kurt!“ hüüdis ta teenrit.

Nooruses polnud meil küll kunagi riietumiseks teenrit vaja olnud.

Ei, aga siis ei olnud mul ka reumat. Ja me olime noored.

Mäletad seda väikest küla Helleros, kuhu me kunagi sõja ajal sattusime. Ja neid kaht punapäist õde?

Helde aeg, see oli ammu. Me polnud vist seitseteistki? Ma mäletan seda kaevu, kust nad tulid vett võtma ja meile silma tegid. Õhk oli väga selge. Täna on vist ka.

Ja siis polnud me ju veel troonipretendendidki ja võisime teha nagu tahtsime. Ei mingeid kohustusi.

Jah, aga pärilusliin võib kummalisi käändeid teha. Tead, täna, koidikul, kaks minu lapselast...

Ja siis kadus vend ära.

Robert leidis, et istub voodil, üleni riides ja pestud. Kurt oli vist ilmselt sellega juba harjunud, see tuli tal juba nii osavasti välja. Kurt oli kah juba nii suureks kasvanud. Teener oli ta olnud juba päris väikesest saati – kui kaua? Ei mäleta.

Nii-nii, mis meil siis täna plaanis on?

Hukkamine.

Robert sulges väsinult silmad.

Persse.

Hukkamiseni on veel aega. Kui ta nüüd läheb, siis ta jõuab Veitre väljakule... aga milleks?

Mis mõte sel oleks? Ta kurnaks lihtsalt oma liigesed ära ja näeks oma soo surma. Ta ei tahtnud seda näha. Ta ei tahtnud seda lihtsalt uskuda.

Sa näeks neid viimast korda.

Mis mõttega? Näha neid nõnda? Ei. Seda ei ole vaja.

Robert ajas pea kuklasse ja vahtis pisut lakke. Valgele krohvile kantud mustrid olid talle juba ammu pähe jäänud, aga kui sa mõelda ei tahtnud, olid nad heaks vahendiks mõtetest hoidumast - lage kattis seepiatindi pruunikat karva detailne rikutud sümmeetriaga põimornament, mille äkilised ebakõlad mustris päris huvitavaks tegid. Võis mõttes mängida. Alustasid näiteks sealt, voodi kohalt nurgast ja üritasid vastasnurka jõuda. Harilikult üsna tõhus vahend mõtetest hoidumiseks.

Vanasti oli see teda küll mõtelda aidanud, aga aeg muudab mõningaid asju.

Robert oli mustris jõudnud ukse kohale, kui see avanes (uks, mitte muster) ja sisse astus Paul. Või too teine Tucrean. Ta polnud neil kunagi vahet teinud.

„Tervist ja pikka iga“ tervitas mees teda, kumbiganes ta ka siis ei olnud.

„Sulle ka,“ ümahtas Robert talle vastu. See, et mees tema jutule tuleb, ei tähenda tõenäoliselt head. Kuninga saadikud ja agendid. Mida muud on neil öelda kui halbu uudiseid? Oleks see midagi muud, räägiks nad pigem tema laste kui temaga. Tõsi, ka tema oli otsustaja, aga põhiline poliitiline tegevus jäi siiski laste hooleks.

Egas siis midagi.

„Ole hea, jäta see ametlik jura ära ja mine kohe asja juurde,“ palus ta Tucreani.

„Asi puudutab Guiheni,“ alustas too.

Karta oli. Guiheniga oli viimasel ajal eriti palju jama olnud, aga kus juba oli, sinna tuuakse juurde.

„Mis siis temaga on?“

„Meil on alust arvata, et tal on võimeid,“ sõnas Tucrean. „Maagilisi võimeid.“

„Milliseid?“ küsis Robert lakooniliselt, laskmata emotsioonil,mida uudis talle põhjustas, välja paista.

„Me ei ole päris kindlad, sest ta ei ole neid välja näidanud, aga me tegime katseid ja nähtu põhjal usume me, et ta näeb tulevikku. “

Robert oigas vaikselt. Nägemine ei tähendanud head. See andis inimestele aimu sellest, mis tuleb, aga mitte võimalust seda muuta. Ja muidugi siis veel see asjaolu, et...

„Ta tuleks pealinna kuningate teenistusse saata,“ arvas Paul. „Ta pole niikuinii troonipärija. Ja Nägijatest on kasu.“

„Avalikkus arvab siiamaani, et kuningad ja Cotrait ei saa hästi läbi,“ vaidles Robert, „ja kui me kuningale Nägija saadaksime, rikuks see mulje.“ Väide oli nõrk ja nad mõlemad teadsid seda.

„Võimalusi on,“ vastas Tucrean. „Kõike võib näidata.“

„Kas tal oleks seal ka hea elu?“

„Aga muidugi. Ta on ju aadlik. Ilmselt elaks ta oma onu juures. Näeks pealinna ja elu ja puha. Niikuinii tuleb ta ära saata, ja kuninglik Nägija on hea ametipost.“

„Nojah, ilmselt on sul õigus,“ ohkas Robert. „Aga miks sa seda minuga räägid? Miks sa ses asjus mu lastega ei räägi.“

„Oh, ma räägingi,“ vastas Tucrean heatujuliselt, „Aga ma leidsin, et ka sina peaks sellest teadma ja nõusoleku andma.

Ja su lapsed on praegu hukkamisel. Tead küll, Juliani ja Henry omal.“

Robert oli veidi aega vait ja Tucrean tõusis ja läks ukse juurde, et lahkuda.

„Kuule,“ peatas Robert Tucreani.

„Jah?“

„Juliani ja Henry asjus.. See lugu Guiheni ja kuldiga...

„Jah?“

„Need olite teie, jah? Et nende suid sulgeda? Sest nad nägid liiga palju? “

„Mitte päris,“vastas Tucrean „Selleks, et inimeses võlurit äratada, on tarvis šokki, mingit reaalset ohtu tema elule, midagi, mis tema isiksuse põhjalikult läbi raputaks. Ja noh, me arvasime, et kui Guihen nõnda metsloomaga silmitsi seistes ei avane, siis ei avane ta kunagi.“

„Aga kui ta poleks avanenud?“ küsis Robert,“Siis oleks ta ju surnud.“

„Jah, tõenäoliselt küll. Aga mis siis?“ vastas Tucrean ja sulges väljaspoolt ukse.

XI: Return of the Pig

Guihen vaatas, kuidas loom tema poole tormas.

Mida? Ta pidi ju surnud olema?

Tardunult jälgis Guihen, kuidas kuldi massiivne keha tema poole tormas, veri silmas klompunud, karvastik mudane ja verine, ent sellegipoolest tugev ja kiire. Liiga kiire.

Kult haihtus äkitselt jõelt ja ilmus otse Guiheni ette, nii, et ta vaevu reageerida jõudis ja vasakule astus – mis oli viga, sest nähtavasti oli kult just sedasama plaaninud ja nii tormas pool tonni metslooma täiskiirusel Guiheni poole ja ta ei jõudnudki eest astuda...

...ja kult ei olnudki teda pikali paisanud – ta tormas tema poole ja Guihenil oli veel aega nägemust mõistmaks enne kui ta viimasel hetkel paremale astus ja kult temast mööda vihises.

Udus polnud näha midagi muud peale kuldi, isegi mitte jõge– ja veidral kombel paistis metssiga väga selgelt. Too pööras end ringi ja sörkis nüüd Guiheni juurde, otsustades seda viga enam mitte teha. Tal pole vaja joosta, et Guihen tappa. Ka paigal seistes saab ta poisist jagu.

„Mida teha?“ jõudis Guihen mõelda, aga juba jõudis temani järgmine nägemus, edastades reaalsust vaid sekundi võrra ja Guihen täitis nähtud korraldusi masinlikult, higi laubal, lootes, et pimesi tehtud liigutused teda tõepoolest kaitsevad.

Kui nägemus lahtus, oli tema ja kuldi vahel umbes kümme meetrit – aga üleüldse – see loom pidi surnud olema.

Ongi. Aga see on vaim. Vihane vaim. Talvejõel juhtub kummalisi asju – tead ju küll.

Tean küll, teine mina. Aga mida ma teen?

Mine jõelt välja.

Hea nõuanne. Aga kus oli jõgi? Suunataju oli sassis.Guihen liikus mõned sammud vasakule, uisud püsisid õnneks hästi jalas, õnneks polnud ta veel kukkunud, aga kes teab, kauaks veel.

Uisud? Oot-oot.

Raud. Teritatud raud.

Vaimudele raud ei meeldinud.

Punakult oli ähvardavalt ligidale jõudnud. Aga seekord liikus Guihen talle vastu ja keeras viimasel hetkel ära, tõstis vasema jala ja tegi sellega kaare, mis kuldi kärssa tabas ja tundis samas, kuidas kuldi kihv tema säärt kriimustas ja siis lendas ta pikali.

Silmist lõi valuvahk läbi ja Guihen jõudis hetkeks imestada, miks ta veel elus on, aga kuldi poolt purskas mingit musta vedelikku, otsekui tinti, ja kastis ta märjaks. Jalg tuikas ja haav tegi valu, aga ometi suutis Guihenend kuidagi püsti ajada. Jalad vabisesid haavast ja saadud hoobist - jää oli kõva – aga silmad olid liigagi selged. Kult ise oli ka segaduses – tinti voolas ta kärsast ja ta näis pisut segaduses olevat.

Siis virutas Guihen talle uuesti.

Metssiga taganes. Guihen mitte – mõned asjad tuleb lihtsalt ära lõpetada.

Kolmas löök. Siga kaotas nüüd teise silma, pööras otsa ringi ja pistis ajama. Guihen üritas talle järgneda, aga kult oli isegi haavatuna Guihenist kiirem – ja pealegi oli ka Guihen haavatud ja šokis.

Metssea põgenemissuund oli talle enam-vähem öelnud, kus oli jõgi ja kus mitte. Guihen uisutas jõe äärde, et näha, kuhu poole ta minema peab ja võttis siis vastva suuna.

Nüüd peab ta oma kiirust alla võtma - ta on veel võitlusest nõrk.

Kummalisel kombel näis talle, nagu jätaksid ta uisud jõele jälgi – mustad tindijäljed Talvejõe valgel jääl.

„Varesejalad“ irvitas ta mõttes ja sõitis edasi, vaatamata, mida tema jalad kirjutanud olid.

Seepärast ei vaadanudki ta tagasi enne kui nägemuse pärast, aga siis oli juba liiga hilja eest hoida. Guihen tõstis veel enesekaitseks jala ja uisutera tungis küll sügavale kuldi ajju, aga samas paiskas hoop ta kaugele eemale ja Guihen ei jõudnudki enam lennates midagi mõelda.

Ja siis tuli pimedus.

X: Vestlus

Talvejõe külmust võis isegi läbi uiskude tunda. Guihen ei uskunud, et Henry väga kaugele jõudnud oli. Talvejõgi tuli põhjast, tegi väikese tiiru ja läks siis põhja tagasi. Guihen oli praegu jõe ühel kõige lõunapoolsemaist osadest. Jõelt tõusis pisut auru, sest ümberringi oli suvi, aga Talvejõgi oli külm nagu ikka.
Ja Guihen asus teele. Varsti läheb külmemaks, aga praegu on veel ümberringi soe.

Kuused ja kõrged metsikud põõsad kihutasid mööda jõeääri mööda. Guihen oli kiiresti alustanud. Kaua ta seda tempot ülal hoida ei jõua, aga ehk jõuab ta enne Henryni.

Mets oli senimaani veel tuttav ja jalad mäletasid teekäänakuid lausa instinktiivselt ja Guiheni mõtted liikusid üsna varsti muudele teemadele.

Kõigepealt see trumm. Nii et me oleme siis tegelikult kuningatega liidus, kas pole?

See näib tõesti nii olevat. Aga kes tahab seda kõrvaldada?

Guihenile viirastusid hetkeks kakskümmend üks jalajälge tolmus ja trummihleid.

Kakskümmend üks, kes muu?

See tähendab, et neil on siin läheduses agent. Huvitav, kes?

Võimalusi on. Tegelikult võib ta olla kestahes, kes siin ilma venna või õeta on .

Või isegi mitte seda. Neid võib siin mitu olla.
Guihenile meenus Henry ja Juliani jutt Tucreanidest.

Huvitav, kas nemad?
Võimalik, aga kindel olla ei tasuks. Mulle tundub, et nad on kuninga mehed. Kakskümmend üks ilmselt ei ole.
Olgu Kakskümne ühe esindaja kes tahes, aga neil on nüüd igastahes trumm. Veel üks regaalia. Kuuldavasti on nad hakanud kadunud regaaliaid koguma.

Hüpoteetiliselt rääkides, mis siis saab, kui neil kõik regaaliad on?

Ma ei tea. Ja ma ei taha ka teada.

Jõe kohal hõljuv aur ei kadunud kuhugi. Pigem hakkas see uduks tihenema. Guihen tõrjus kõik mõtted Kahekümne ühest hetkel tagaplaanile. Udusse kerkis aeglaselt pudel ja selle ümber istuvad kujud.

Keda ma pudeli keerutamise ajal nägin?

Ja veel tähtsam, kuidas?

No ilmselt oli tegu mingi maagiaga. Aga kuidas? Kes selle korraldas?

Vaata tõele näkku, Guihen. Sa oled võlur.

Ja need inimesed?

Ilmselt näen ma tulevikku. Ja see tähendab, et me läheme kunagi kuningakotta.

Võib-olla. Mina sinu asemel ei usaldaks nägemusi nii väga.

Ma olengi sina.

Tõsi. Guihen, jälle räägid sa iseendaga.

Ja isegi iseendaga rääkides tunnen ma end heidikuna.
Singli saatus, pole midagi teha. Kelle muuga sa ikka räägid?

Uttu kerkis verise silmaga punase kuldi kuju.

Huvitav, kuidas see punakuldi asi korraldati.

Tucreanid oskavad ilmselt kuju muuta, kuidas muidu?

See tähendab, et nad on väga tugevad, kas pole?

Põhimõtteliselt küll.
Nii et nad võivad Kahekümne Ühe seast olla küll?

Põhimõtteliselt küll. Aga see võib-olla ka mingi erivõime. Kas sa pole mitte lugenud üht...

Aga rohkem Guihen iseendaga rääkida ei jõudnud, sest uttu tõusnud kuldi kuju tormas, pea ees tema poole.

IX: Hukkamine

Guihen

Kohe, kui ta oli püsti tõusnud, tunnetas Guihen läbi kaela tungivat kiiret valulainet ja siis kadus pilt hetkeks ära. Pea tuikas.

Ah nõnda see siis ongi, kui sugulane sureb.

Eelkõige tunnetasid inimese surma muidugi ta koossündinud, muud õed-vennad, vanemad ja lapsed, aga ka kaugemad sugulased said oma jao. Guihenil oli ka varem sugulasi surnud, aga kunagi polnud see nõnda äkiline olnud ja seda, et keegi suri, sai ta alles hiljem teada.

Ta poleks praegu Henry nahas tahtnud olla. Juliani nahas ka mitte, aga Henry kaela langes see kõik kuidagi raskemini – kestis kauem.

Niisiis.

Juliani ta enam ei päästa. Keha tähendab. Vaimuna elab ta venna peas edasi, aga see tundus Guihenile ühe kuradi kehva variandina.

Henry võib ta veel päästa. Muidugi mitte kohe. Talvejõe ääres on liialt palju rahvast. Aga mõne tunni pärast küll.

Aga nüüd ta läheb ja vaatab vendade hukkamist vähemalt pealtki. Nad on selle ära teeninud, kui ta ka muud ei suuda.

*

Veitre väljak oli tühi, kui keset väljakut seisev hukkamispakk välja arvata. Arvata oli. Kõik olid liikunud edasi järgmisele lõbustusele – Henry Talvejõele aheldamise juurde. Verine pakk keset väljakut mõjus suure ja häirivana. Guihen ruttas peaaegu põgenedes edasi, et sellelt õõvastavalt väljakult pääseda; ometi näis väljakul veedetud aeg talle pikana. Tempot aeglustas ta alles metsa vahel, kui tema ja väljaku vahel oli juba hea tükk kuusemetsa, aga kõnnini ta oma tempot aeglustada siiski ei suutnud. Pea oli pisut uimane ja kui Guihen neid radu juba aastaid tallanud poleks, oleks hargnevad rajad ta selles olukorras kindlalt teelt eksitanud, aga teed olid tuttavad ja nii kuulis ta juba mõne aja pärast Talvejõe kriginat ja selle ääres seisva rahva kära. Guihen tegi viimase spurdi ja jõudis kohale parajasti siis, kui Henry’d Talvejõele kinnitati. Seda, mis toimus, polnud raske näha, sest rahvahulk oli küllaltki hõre ja jõgi oli täna kiire ning et sellega sammu pidada, tuli kas jõele endale astuda või siis kaldal kaasa joosta. Üldiselt eelistati viimast, Guihen astus aga jääle.

Kõigepealt löödi Henry jalalabad jämedate terasklambrite ja raske sepahaamriga jää külge kinni. Talvejõest õhkuv külm tungis läbi Guiheni õhukeste saabaste ja pani ta varbad külmetama. Guihen judistas end tahtmatult.

Siis jõudis järg Henry käte külge. Ta lamas lõdvalt jääl ega pannud ei teo ega sõnaga vastu. Klambrid olid sama jämedad ja seekord, kui klambrid kinni löödi, kuulis Guihen vaikset niuksatust ja nägi, kuidas Henry järsku krampi tõmbus. Muidugi. Randmed olid veel põletushaavadest verised ja tundlikud. Aga Henry ei karjunud ega teinud muud häält, ilmselt trotsist. Ta vaatas ka Guiheni poole, aga too ei osanud Henry pilgust midagi välja lugeda.

Siis järgnes veel klamber ümber rindkere, aga timukas (sepp?) ei lahkunud veel jäält. Justkui kõigele krooniks asetati Henry kõrvale tema venna laip ja eemaldatud pea. Siis astus sepp ja kõik muud jäält maha ja vaatas, kuidas vennad eemalduvad.

Hukkamistseremoonia oli toimunud selges vaikuses; hetkest, mil esimene klamber löödi, vaibus kogu kära ja hukatav saadeti ära vaikides.

Kui vennad olid vaateväljast kadunud, hakkas rahvahulk jällegi kohisema, natuke üksteistele midagi rääkima ja muud sarnast.

Pealtvaatajaid oli umbes kakskümmend ja nad olid kas perekond, vasall-aadlikud või kõrgemad tegelased lossist. Pööbel puudus. Ilmselt polnud Francois, poiste isa, tahtnud, et tema poegade surm iga matsi õlletoobrijutuks saaks. Süüdi võisid nad olla, aga vähemalt oli nende lõpp väärikas. Guiheni peast käis läbi ka mõte, et ehk oli see nii seepärast, et ta oli singel ja et singli tapmiskatse ei ole ju ometi nii tõsine asi, et mõrvareid täismahus karistada tuleks, aga siis peletas ta selle mõtte minema. Vennad polnud teda tappa üritanud, nad olid ohvrid, mitte süüdi.
Ja siis muidugi veel see trumm. Ja need jäljed. Ja Kakskümmend Üks. Ja see kuradima nägemus. Viimasel ajal oli liiga palju juhtunud, et ta kõige üle järele mõelda oleks jõudnud. Ja ega ta praegugi ei jõua. Ta peab leidma uisud ja Henryle järgi kihutama. Peale seda jõuab ta ehk mõtelda. Ehk. Loodetavasti. Võib-olla. Aega on vähe ja puha.

Ah, kuradile see kõik.

Ja Guihen pistis jälle jooksma.

VIII: Nõid

Kui nõid metsast tagasi jõudis, teadis ta juba ette, et tal on külalisi. Seda esiteks jälgedest, mida nõia maja juurde viival jalgraja kruusa sees näha võis, aga eelkõige seepärast, et tema õde kodus ahju otsas magas.

Külaline oli viisakas ja ootas majaukse ees. Hea. Rheale meeldis, kui inimestel oli kombeid. Hoolimata sellest, et külaline oli nõia teadmata leidnud üles õiged teerajad, oli ta näinud vastu ust toetatud luuda ja polnud proovinud siseneda. Mitte et ta seda suutnud oleks. Sellegipoolest meeldis see Rheale.

Külaline oli umbes neljakümnendates pikka kasvu punase habemega kõhn meesterahvas, kes ukse kõrval seistes läbi puuvõra taevast jälgis.

„Tervist, külaline,“ hõikas Rhea juba eemalt.

„Tervist, kallis kaim,“ vastas mees.

„Kaim?“ küsis Rhea. Mees oli võõras. Sugulasi oli nõial vähe ja needki enamjaolt surnud.

„Aga muidugi,“ vastas mees, „Ehk läheme sisse? Ma toas selgitan.“

Rheale ei meeldinud sugugi võõraid oma majja lubada – kuradid teavad, kelle sa õigupoolest majja kutsud ja pärast on pahandust kui palju.

„Ei,“ vastas Rhea. „Kes sa oled?“

„Nagu soovite,“ lausus mees ja tegi võltsi kummarduse „Number Kolm.“

„Number Kolm?“ Rhea mõtles korra ja ütles siis: „Tõesta. Igaüks võib end Numbriks nimetada.“

„Aga muidugi.“ Mehe poolvõlts viisakus käis nõiale närvidele. Mees tuli Rhea juurde, pööras põse tema näo poole ja ütles: „Näed?“

Rhea pidi sünnimärkide sõõri tunnistama. Kakskümmend üks, nagu pidigi olema. Aga mõni asi tuli ikkagi ära teha.

„Tõota, et sa ei tee ei mulle ega mu õele midagi halba, Number Kolm,“ ütles ta.

„Hea küll, ma tõotan seda,“ vastas mees.

Seejärel läks ta ukse juurde, tõstis luua eest ära ja avas ukse. Sellesama, mida ta ilma Rhea-poolse sõnata kuidagi lahti poleks tohtinud saada.
“Teie järel,“ sõnas ta naeratades.

Rhea vantsis ukse juurde, vaatas mehele üles näkku ja ütles: „Tead mis? Ära tee seda. See käib mulle närvidele. Mõistad?“

Mees noogutas ja nad läksid sisse.

Nõia maja oli küllaltki väike, koosnedes kahest toast, suurest ahjust seal vahel, keldrist ja pööningust, kuid vajaduse korral võis sinna väga palju ära mahtuda. Nõia õde oli seni ahju peal maganud, ent ronis nüüd küünte ja kontide klõbinal alla. Õde oli sündinud surnult ja praegu oli temast järel vaid nahast ja luudest koosnev mustjaspruun imiku surnukeha. Kui Rhea kogukonnast välja visatud oli ja ta nõiateed käima hakanud oli, oli surnud õdegi hauast seltsi tulnud ja nüüd nad siis elasidki koos selles metsamajas.

Nõid pani teevee keema ja algas samal ajal juttu: „Asuks ehk asja juurde? Miks sa siia tulid?“

Mees põrnitses pisut põrandal ringiklõbistavat laipa ja hakkas siis rääkima: „Lugu selline. Juba päris tükk aega on siinkandis elanud ühed kaksikud mehed. Võlurid. Ma tean seda, kuigi nad seda varjavad. Seda on õhust tunda. Alguses mõtlesin ma, et tegu on lihtsalt rändvõluritega ja seepärast ei ajanud ma neid minema, kuigi ma nende tulemisele vastu olin.

Minul nägemisvõimeid ei ole. Mõnedel mu õdedel on, aga nemad on kaugel ja nendega on raske ühendust saada. Sina oled kõige lähemal.“
Mees asetas midagi lauale. Rhea võttis selle kätte ja vaatas vastu aknast tulvavat valgust. Juuksekarvad. Pruunikad. Terved.
“Mida sa neist tahad?“ päris ta, pilku juustelt võtmata.

„Kust nad pärit on? Kes nende isand on? Kelle heaks nad töötavad? Kust nad tulevad?“ vastas mees küllaltki rahuliku hääletooniga.

Rhea vaatas ikka veel juuksekarvu. Nendest hakkas juba aeglaselt minevik paistma, aga kõik see võtab tõenäoliselt aega.

Niisiis ta ootas.

Teekann hakkas vilistama. Rhea õde ronis pliidile – kuumus teda ei häirinud – ja tõi selle alla. Ainuke heli oli vaikne hingamine ja õe luude klõbin vastu laudpõrandat.

Siis keerdusid juuksekarvad Rhea sõrmede vahel aeglaselt lahti.

„See võib natuke haiget teha,“ ütles ta tasakesi.

Rhea torkas.

„Mida kur...“ alustas mees, sest traatkõvad juuksekarvad olid end tema silmadesse puurinud, kuid jäi siis vait, otsekui näeks ta midagi kauget või ebamaist.

Mees põrnitses vastasseina nagu igavikku. Veri voolas peenikeste niredena tema silmadest alla, aga ta ei pannud tähelegi.
Rhea maitses teed ja vaatas transisolevat meest ja itsitas. Selles oli midagi äärmiselt lõbusat – vaadata, kuidas võimas võlur sinu ees peaaegu abitult istub ja jälgib tühjust nagu lollpea. Selles oli midagi ülendavat ja head. Peale selle oli mees nüüd talle võlgu.

Siis, kui mees oli Rhea arust piisavalt kaugele näinud, võttis ta oma pikkade sõrmedega jäikade juuksekarvade otstest kinni, tõmbas, ja ütles: „Tercero. On aeg transist välja tulla.“

Ja mehe silmad muutusid selgeks ja pilk teravaks. Tema nägu oli mõtlik.

„Hmnjaa, nii ma kartsingi. Aimata oli. See külaskäik on liigagi hiljaks jäänud, aga varem ei teadnud ma, kus sa elasid.“

„Eks ta ole, eks ta ole,“ pomises Rhea toetavalt. Inimestele ikka meeldis, kui nendega nõus oldi. Talle enesele oli eriti armas aga lause, et isegi üks Kahekümne Ühest ei suutnud tema maja kohe üles leida.

„Tercero?“ küsis mees otsekui uitmõttena.

„See, et ma metsamajas elan, ei tähenda, et ma kohalikest tegelastest midagi ei tea.“ ütles Rhea. „Ma ei ole loll, kas tead?“
“Aga muidugi,“ vastas Tercero. „Aga aitäh igastahes. Sellest, mis sa mulle andsid oli palju kasu. Ma lähen nüüd. Head päeva.“ Ta tõusis püsti ja tõttas uksest välja.

„Oota,“ hüüdis Rhea, „Kas sa teed ei tahagi?“

„Ei, aitäh, mul on kiire,“ hüüdis mees juba väljast eemale tõtates. Rhea läks talle uksele järgi vaatama.

„Ära unusta, et sa mulle teene võlgu oled!“ hüüdis ta Tercerole järgi.

„Ei unusta!“ hüüdis mees vastu ja kadus mantli lehvides teekäänaku taha.

VII: Trumm

Kaks treppi alla, koridorist minna vasakule kuni neljanda ukseni, mis pisut kulunud on, uuesti alla, paremale, mitte mõtelda lõhnale, mitte mõtelda rõskusele, mõtelda ainult juhtnööridele, mitte mõtelda äraeksimisele, kindlasti mitte mõtelda sellele, et kui ta ei leia seda trummi, seda kuradi Eltresside trummi, lüüakse Julianil pea maha ja see on tema süü, tema enese süü, mõtelda ainult juhtnööridele, mitte mõtelda sellele, ega keegi teda ei jälgi ja et kui jälgib, siis lüüakse ka temal pea maha, sest ta teab nüüd Seda saladust, mida ta õigupoolest teada ei tohiks...

Stopp!
Guihen seisatas ja vaatas ringi. Kõik oli vaikne, kuid isegi laternavalguses on lossipõhi küllaltki pime ja nurgataguseid pole näha. Nurgataguseid aga oli. Guihen ei kujutanud ette, miks peab lossipõhi, kus niikuinii keegi ei ela, ja ilmselt pole ka kunagi elanud, niivõrd sügav ja segase põhiplaaniga olema. Siinviibimine tegi närviliseks.

Ta hoidis hinge kinni ja kuulatas pingsalt. Ei mingit heli. Siis kompis ta ähmaselt selle riismega vaimusidemest, mis singlitele vahest nagu mõnituseks antud oli aga ka sellega ei tundnud ta midagi.

Talle näis, et keegi jälgib teda. Mitte selja tagant, aga kusagilt ukseavast, või jälitades, või üleüldse kuidagi kaudselt, võib-olla miski võlukunstiga.

Raisk! Ta on lõksus!

See on raudselt mingi Juliani ja Henry lõks. Teadsid, et tema, Guihen läheb õnge ja läheb seda kuradi trummi vahtima ja isegi proovima seda kasutada, ja nüüd tema lähebki nagu viimane loll ja jääb vahele Tucreanidele või oma isale ja kompaniile või Kahekümne Ühele või üleüldse kuratteabkellele, just nii nagu vennaksed tahtsid, tahtsid mitte üksi surra, tõmmata tema, Guihen hauda kaasa, et oleks lõbus ja kuradi kuradi kuradi kurat...

Guihen pidas mõttelõnga kinni, tõmbas hinge, raputas pead ja üritas maha rahuneda.

Nii ei tohi mõtelda. See kõik on... paranoia. Sellel pole mingit põhja all. Keegi ei jälgi teda. Kõik on korras.

Aga sellegipoolest tundis ta end närvilisena.

Ta tuletas edasisi juhtnööre meelde ja kõndis edasi, niipaljukest, kui ta neid mäletas.

Kui ta kohale jõudis, polnud seal muidugi midagi. Lihtsalt üks järjekordne ruum, pisut tolmunud tuba, Eltresside maagilisest trummist üsnagi tühi.

Tolmust rääkides...

Guihen langetas laternat. Põrandal olid jäljed. Ilmselt mitte mõne minuti vanused, aga üldiselt jäljed aastaid ka ei kesta – tõenäoliselt oli keegi siin hiljuti olnud – teadnud, et Julian ja Henry teavad trummi asukohta ja siis selle ära viinud. Loogika. Puhas loogika. Tema ise teeks ilmselt samamoodi.

Aga ainult et ilmselt ei kõnniks tema ringiratast. Jäljed siin põrandal käisid. Sissetulevaid ega väljuvaid jälgi polnud.

(Hrm.)

Guihen oleks nagu midagi kuulnud. Ta tõstis laterna ja pea, et selle allikat näha või kuulda.

Siis uuesti.

(Hrmm.)

Seekord oli Guihen heli olemasolus kindel. Meenutas pisut trummilööki. Tõenäoliselt oligi. Eltresside trumm. Kasutatakse tema vastu.

(Hrmmm!)

Uuesti. Guihen juba tundis endal trummilöökide uinutavat raskust, aga midagi oli temas siiski veel selget.

Löögid muutusid kiiremaks.

(Hrmmmm! Hrmmmm!)

Siis veel kiiremaks.

(Hrmmmm! Hrmmmm! Hrmmmm!)

Guihen istus maha. (Hrmmmm! Hrmmmm! Hrmmmm!) Pea oli raske. (Hrmmmm! Hrmmm! Hrmmmm! ) Uinak oleks väga teretulnud. (Hrmmmm! Hrmmmm!)

Trumm aeglustus, aga tema heli oli sügavam. (Hrmmmmmm!)

Midagi oli nendes jälgedes veel kummalist. (Hrmmmmmmmmm!)

Näis, nagu poleks need inimese jäljed, neis oli midagi väga valesti. (Hrmmmmmmmmmmm!!)

Guiheni pea hakkas juba rinnale vajuma, aga siis ta nägi.
Jäljed olid sümmeetrilised, nad polnud ei vasakud ega paremad.

(Hrmmmmmmmmmmmmmmmmm!!!)

Ja neid oli ringis paaritu arv.

Kakskümmend üks, kui täpne olla.

(HrmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmMMMMMMMMMMMMM...

Ja Guihen jäi magama.

Tema unenäod olid kiired, vägivaldsed ja kummalised, täis segaste värvide ebakõla, ja sedavõrd, kuidas aeg möödus, kiirenes nende hägu, kuigi nende rütm jäi ikka truuks tema südamelöökidele.

Ärgates ei mäletanud ta neist enam midagi.

Ta lebas väljas, lossi kõrval.
Hommik oli jahe, kuid karge ja puhas. Kusagilt kaugelt, metsade kohalt kostus rabapistriku kile hääl.

Guihen tõusis püsti. Õhk oli väga selge.

Ja siis kires kukk.

Käes oli koidik.

Juliani ja Henryd viidi hukkamisele.

VI: Mulle ennusta, ma niikuinii ei usu

Guihen oli vait. See polnud mõttepaus. Pea oli mõteteist tühi ja tegelikult polnud ka eriti midagi tarka öelda.

Sellegipoolest: „Ma ei usu teid.“

„Mis mõtet oleks meil valetada?“ päris Juliani nägu teiselpool trelle. „Meil ei ole enam midagi kaotada ega võita. Meid hukatakse homme ja see ongi kõik.“

„Teil on võita minu surm.“

„Surmast pole surnuile palju kasu.“ vastas Julian. Tema hääl oli nüüd küllaltki argine, tuim ja väsinud. „Kättemaksul pole seda õiget mekki juures, kui sa kahtled sügavalt oma vihamehe süüs.“

Guihen kogus mõtteid. Tegelikult võisid Tucreanid võlurid olla küll, ta polnud lihtsalt varem neid võluritena kujutlenud. Aga nad polnud tõesti päris kohalikud – sündinud naaberhertsogkonnas, kus küll Cotraitide jahipidamistehnikaid tunti ja ka kasutati, aga mis oli ikkagi võõras ja kauge ja peale selle veel ka mere ääres ja tihedamalt asustatud.

Cotrait’de manu olid vennad tulnud kaheksa aastat tagasi. Kuna tuli välja, et võõramaa päritolust olid nad lausa suurepärased kütid, võtsid Guiheni vanaisa ja vanaonu nad algul tavaküttidena ja hiljem jahiõpetajatena tööle, kuna lapselapsed hakkasid jõudma ikka, kus neid jahioskustesse pühendama hakata tuli.

Võõralt maalt õpetajate hankimine tekitas mitmeiski Cotrait’de kaaskondlastes ja vasallides protesti – ennekõike oli vastu lossitark ja -õpetaja Tercero, kes samas ka ise väljamaalane oli. Ta ei seletanud oma vastalisust muuga, kui väitega, et Tucreanid talle lihtsalt isiklikul tasandil ei meeldinud, kuid ometi oli tema ebasõbralikkus kaksikute vastu selgelt näha. Loomulikult leidus ka tegelasi, kes oma ebasümpaatiat rohkem põhjendasid – näiteks Cotrait’de vasallid Flambian’d, kes uskusid, et sellist Cotrait’de jahikunsti, mille poolest hertsogkond kuulus on, ei saa võõramaalane lihtsalt saavutada. Pealegi ajab see esivanemate vaimud vihale ja Tucreanid ei õpetanud jahikunsti mitte ainult hertsogite lastele ja lastelastele, vaid ka mitmetele vasallipoegadele ja –tütardele, kes Cotrait’de juures mõne aasta kasulastena veetsid.
Vasallide ja teiste õpetajate vastuseisust ja vaenulikkusest hoolimata olid nad oma ametikohale jäänud ja seda juba aastaid pidanud. Aja jooksul paranesid nende sidemed rahvaga, kes neisse algul umbusuga suhtunud oli ja elu loksus tasakesi paika.

Guihen mäletas päeva, kui ta esmakordselt Tucreane näinud oli. Ta oli olnud kümneaastane ja pikast uisutamisretkest väsinud. Kodu poole jalutades oli ta märganud kahte täiesti sarnast meest, kes kõndisid temaga sama teed mööda. Ta oli püüdnud neile mitte silma jääda ja end pisut puude ja muu säärase taha peita, ent uudishimu tõttu ei tahtnud ta ka nendest väga kaugele jääda – identsed kaksikud oli juhtum, mida Guihen varem vaid korra näinud oli ja needki olid kolmeaastastena surnud.

Üks meestest oli teda sellegipoolest märganud.

Ta seisatas, pööras ringi ja osutas näpuga Guiheni poole: „Sina seal! Kus su vennad-õed on?“

„Kodus, hällides,“ vastas Guihen. Ta tuli mehe käeviipe peale peidust välja ja kõndis kaksikute juurde.

Üks neist laskus ühele põlvele ja vaatas talle uurivalt otsa.
“Sina oledki see kõrget sugu singel, jah?“ küsis ta.

„Jah,“ vastanud Guihen.

„Me läheme sinu vanaisa juurde,“ vastas püstiseisev vend. „Ma usun, et meil on ühine teekond.“

Võõrad mehed tundusid talle pisut võõrastavate ja hirmutavatena, aga kuna tee oli neil tõepoolest ühine, näis narr sammukiirust nii aeglaseks või kiireks teha, et ta kõndides meestest maha jääks või ette jõuaks.

Metsatee polnud kuigi pikk, aga selle läbimise jooksul olid Tucreanilt temalt juba mitmeid asju pärinud ja teada saanud – näiteks seda, et kuigi Guiheni ema polnud pärit Scarborough hertsogkonnast, mille hertsogid ja ka vähem rahvas olid tuntud selle üle, et peaaegu kõik neist olid singlid ja et Guiheni ema suguvõsas oli viimane singel üksteist põlve tagasi esinenud, kuid sellegipoolest oli sünnitus talle surmavaks osutunud ja palju muud, aga tegelikult Guihen sellest tuulisest talveõhtust palju ei mäletanudki.

Aga ta mäletas ühe venna uurivat pilku, mis tema näo kõiki detaili (vahest rohkemgi?) registreeris. See oli tõesti olnud piisavalt kummaline, et nõia silmina näida – vendade pilgud olid sügavad – muidugi, sellises situatsioonis võiks mälus kestahes võlurina näida.

Guihen raputas end mälestusest välja.

„Ütleme, et nad on võlurid,“ ütles ta, „Mis siis?“

„Võta seda infot kui... surija teenet.“ vastas Julian. „Mulle meeldib mõte, et sa mulle võlgu jääd, singel.“

Guihen ei saanud aru. Ta tajus lausa füüsiliselt, kuidas tema mõtted soikusid ja märgini ei jõudnud ja ilmselget ei taibanud. Ta kahtlustas, et oma osa oli selles ka tänases nägemuses, mis vestluses kaksikutega oli küll tagaplaanile nihkunud, ent ootas aeglaselt, kuid kindlalt oma järjekorda.

„Ma ei saa aru, mida see tähendab,“ pomises Guihen pead raputades. „Andesta.“

Julian sai tema sõnast nähtavasti teisiti aru, sest ta vaatas talle otsa ja ütles: „Ma ei tea, miks ma seda teen, aga sul on meie andestus, sest, noh, ma usun pigem Tucreanide võluriksolemist kui sinu pettust. Ma ei oska seda seletada. Võib-olla oled ka sina võlur.“
“Pudel jäi Tucreani peale pidama,“ pomises Guihen endamisi, taibates, „Mitte sinu peale, aga Tucrean seisis sinu selja taga.“
Ta raputas uuesti pead, üritades sellest kõigest sotti saada. Siis ta tajus.

„Andke mulle andeks,“ sosistas ta.

„Liiga hilja. Julian juba andis sulle meie mõlema nimel andeks,“ ütles Henry konginurgast.

„Aga võib-olla saaksid sa midagi teha.“ jätkas ta pisut mõtliku alatooniga, „Sest vaata, me võime sulle rääkida, kus on trumm. Võib-olla sa saaksid selle ära tuua ja äkki me saaksime selle abil põgeneda?“
“Sellises seisukorras? Nii uimasena? Ma kukun läbi. Ma jään vahele. Mind ei säästeta.“ oleks Guihen tahtnud küsida, aga ei suutnud omaenda hirmu ja hämarat olekut väljendada.

„Kuule, äkki oleks parem, kui ma tuleksin teile Talvejõele järgi ja päästaks teid vabaks? See peaks ju sama hea olema, kas pole? Sest vaimud jäävad teil mõlemal ju alles, eks?“
“Ma ei ole praegu selles niiväga kindel,“ ütles Julian ja irvitas siis mõrult „Ja pealegi meeldib mulle mu keha.“

Guihen ohkas jälle. Ta tundis end väsinuna, nagu poleks ta kaks ööd järjest maganud, aga ta oli kaksikutele ju ometi võlgu ja mis on väsimus inimese elu kõrval?
Või oot? Ega see olnud mingi kaksikute viimane kaval plaan Guihen endaga hauda kaasa tõmmata või ise välja pääseda ja Guihenile ära teha?
See oli risk ja Guihen tajus seda, aga tegelikult ta enam eriti ei uskunud, et kaksikud midagi sellist teha tahaksid. Saagu mis saab, aga ta ei jõudnud enam kahtlustada.

„Hea küll,“ vastas ta. „Kus see trumm täpsemalt on?“

Ja vennad juhatasid talle teed.

V: And now for something completely different

Cotraitide loss asub keset metsa. Tema juurest väljuvad metsa mõned üksikud teed ja rajad, aga kaubandus ja side välismaailmaga toimub eelkõike jõgesid mööda. Kõikidel Cotraitide jõgedel ujuvad praegu, hilissuvel, rohked kaubaparved ja pargased.

Kõikidel peale ühe.

Talvejõgi on nimelt aasta ringi jääs. Pole vahet, kas tegu on kesksuve või südatalvega, Talvejõe jää ei sulanud ja püsis ühtlaselt siledana. Jää liikus aeglaselt põhja suunas. Tema lätted olid peidetud ilmselt kuhugi Cotraiti metsade sügavusse. Ta suubus ilmselt põhjamerre, mis ei olnudki enam meri, vaid juba ääretu jääväli. Keegi ei teadnud täpselt. Keegi ei julgenud vaatama minna.

Oktoobri lõpus või novembri alguses tuli mingil pimedal ja märjal ööl (ta tuli alati öösel) mööda seda jõge maale mustades ja punastes riietes kõhna näoga väsinud mees. Räägiti, et ta alati tappis ta oma saabumise ööl kellegi. Selsamal ööl hakkas taevast langema tihedat valget lund ja Talv – sest muud nime sel mehel ei olnud – liikus maad mööda edasi lõuna poole.

Sellelesama jõe külge kavatseti Henry köite ja teradega kinnitada. Julian teadis, mis venda ees ootab. Ta teadis, et see on praktiliselt surmaotsus, aga lihtsalt aeglasem. Tema enda lõpp on halastavam ja lihtsam, kuid samas, räägiti, et ta elab oma vennas edasi – kas ta jagab siis ka Henry külma, nälga, janu, igavust ja hullumeelsust, millega see paratamatult lõppema peab? Ei. Parem mitte. Julian mõtles, kas pole võimalust ennast ja ka Henry’d sellisest lõpust päästa.

Henry kuulis seda.

Enesetapumõte kaikus selle vaikuse sees, aga ei suutnud end valjusti väljamõeldavaks muuta. Enesetapjad olid neetud. Nende vaimud ei saa kunagi esivanemate vaimudega koos pidutseda, mööda maad ja merd ringi tormata ja uudistada või järeltulijate elusid mõjutada.
Mitte et neil järeltulijaid oleks olnud. Nüüd on nad sugupuu lõppev haru, just nagu oleks nad väikelastena surnud.

Ja kõik selle kuradi singli pärast.

Julianil oli raskusi, et mitte siinsamas kongis selle mõtte peale endast välja minna. Täies nooruses surra, täiesti mõttetut ja asjatut, kuulsusetut surma, mingi kuradi värdja eiteamillest põhjustatud... kuidas seda nüüd öelda, sellise alatuse jaoks ei jätku sõnugi.... Jah, täpselt, alatuse. Alatuse lihtsalt täiesti kummalisest ajest haaratuna neid süüdistama hakata. Võib-olla oli ta omaenese nõrkusest, võimetusest jahis ja kõiges muus, omaenese üksiklusest nii tüdinenud, et tahtis seda teistele välja valada.

Aga no kurat...

Julian surus otsaesise vastu seina ja kostitas seina mõõdetud, vihaste rusikahoopidega. Lõi, kuni sõrmenukid olid verised, aga homme lüüakse tal niikuinii pea maha, nii et sellest kehast pole tal niikuinii mingit tolku. Aga põhiliselt peksis ta seina, et oma vihast üle saada ja pisut mõtelda.

Niisama mõtelda. Asjade põhjuste ja omaenese elu üle.

Julian istus maha. Henry istus kongi teises nurgas. Nende vahel ei olnud enam mõtteid. Nad olid juba tema homse surma tõttu sügavamalt kui mõtted põimitud. Homme, kui ta tapalavale läheb, on tema praeguses kehas vähe teda ennast alles. Ta on siis oma venna hinge sulandunud.

Aga praegu oli ta veel tema ise. See oli tema viimne aeg iseendale.

Mõtteid ei tulnud, või kui tulid, siis raskelt ja neid oli vähe ja neil oli vähe tähendust – lihtsalt mingid suvalised mälestuskillud. Abitu tunne oli. Kuidagi väga alandav ja abitu oli teada, et homme sa sured. Ilmselt oleks see võinud teda innustada kangelastegudeks, sest kaotada polnud enam midagi, aga mis kangelastegusid saab teha kongis? Mis kangelastegusid saab teha tapalaval? Tema käed on seotud.

Käed küll, aga keel mitte. Võib-olla saab ta rahvale või valvurile või kellelegi rääkida sellest, mida ta oli kolm päeva tagasi näinud. Näinud siis, kui olid lossi sügavustes õhtul kogemata ära eksinud, valest uksest ära pööranud ja eksinud kuhugile keldrisse.

Ta poleks tohtinud seda näha. Ilmselt oli see olnud poliitiline saladus. Julian ei uskunud, et keldrisse oleks saanud peita midagi ilma hertsogite teadmata.

Ja peale selle, tal oli tunne, et peale ehmunud ringipööramist ja põgenemist oli keegi teda näinud. Mingid tuttavad silmad. Silmad, mis teadsid.

Ja Julian mõistis.

Teda ja ta venda poldud surma mõistetud üleüldse selle mõrvakatse, millest singel rääkis, pärast. See oli olnud lihtsalt üks kattevari. Singel oli ilmselt lihtsalt samuti mingi nupp selles poliitilises mängus; mõte neid süüdistada ei pärinenud tema pisikesest peaajust, keegi oli selle sinna pannud. See ei muutnud Guihenit tema jaoks muidugi meeldivamaks inimeseks. Orjalikul kombel perssepugemine ja alusetute süüdistuste esitamine mingi kõrgema positsiooni nimel oli Julianile vastik.

Neid tapetakse, et nad ei lobiseks välja seda, mida ta näinud oli. Eelmise suure kodusõja ajal varastatud nõiatrummi, Eltresside regaalia ja vapimärgi leidmine Cotrait’de lossist teeks kõigile selgeks, et Cotrait’id polnud valitseva kuningasuguvõsaga sugugi mitte väga ärevas ja konfliktiderohkes riius, vaid nende salajased ustavad toetajad ja kui selline saladus nende kaudu lekiks, siis oleks see väga raske löök. Julian ei tohiks nende säärast tapmist pahaks panna – tegu oli vaid otsusega suguvõsa nimel.

Julian pani seda väga pahaks. Nad poleks sellest kõrtsis lobisenud ega seda purjuspäi hooradele välja rääkinud nagu mõni matsisoost lollpea. Nad olid Cotrait’d, iidse suguvõsa liikmed. Nad olid kõrget päritolu ja uhket verd ja kui vaja, vaikivad nad oma perekonna heaks hauani. Muidugi, säärane alandus kõigutas tema usku oma perekonda ja loo väljarääkimisega mingile vangivalvurile või rahvahulgale hukkamisplatsil teeks ta asjalood perekonnaga tasa, aga nii madalale Julian ja Henry de Cotrait’d ei lasku.

Siiski, midagi võiks ju selle teadmisega teha. Hind, mis selle eest maksti, on ju vägagi kõrge.
Kuidas oleks, kui seda kõike singlile edasi rääkida ja nii, et vürstid näeksid? Siis tuleks ka singel samamoodi hukata, et saladus välja ei lekiks. Julianile mõte meeldis. Selles oli omaette õiglus. Kõik need singli nõksud mingi positsiooni nimel saavad nüüd mõttetuks, kui ka tema pea õlult langeb. Tõsi, singel käis märgatavalt vähem lähedases linnas ja seal asuvates kõrtsides kui nemad, aga olematu süü on neil sama. Nad peavad siis lihtsalt kuidagi singli süüdi lavastama, võib-olla mingi teise karjääriredelil ronijaga, võib-olla ise – no eks neil fantaasiat jätku.

Hetkeline mõttevahetus vennaga ja too oli nõus. Henry kahtles küll pisut – kas selline autu tüüp nagu Guihen suguvõsa saladust üleüldse pidada oskab – kuid Julian rahustas teda mõttega, et enne tapetakse singel maha.

Nüüd jäi ainult küsimus, kuidas seda singlile rääkida.

Pärast pisukest mõttepausi kolistas Julian ust ja hüüdis valvurit.

„Mes sa tahad?“ päris too. Ilmselt mitte päris aadliverd tüüp, aga ega Julianil sõnumiviijaks aadlikku vaja polegi.

„Tead, meil on säärane mure,“ seletas Julian nukralt valvurile, „Meil on väga kahju Guihenist“ - ja seletas valvuri mõistmatut nägu nähes - „tead küll, tollest singlist,“ ja jätkas, „ning me tahaksime temalt andestust paluda oma hirmsate tegude eest. Nüüd, kui surm ja pagendus suu juures on, mõtlesime oma elu üle järgi ja tahaksime oma vaenlastega rahu teha. Nii et, palun kutsu ta siia.“

Valvur vaatas teda alul pisut kummaliselt, aga kehitas siis õlgu ja läks pisut eemale oma vennaga mõtlema, et too singli alla kutsuda võiks.

Möödus vaikne pooltund ja siis kostusid koridorist singli lohisevad sammud.

„Nii,“ urises ta võreluugist läbi vaadates, „et vennakesed tahavad siis andeks paluda. Heakene küll. Kuulame siis.“

„Kas me võiksime selle vestluse privaatselt teha? “ küsis Julian valvurilt, kes Guiheniga kaasa oli sammunud, lootuses mingit huvitavat kuulata.

Guihen mõõtis pilguga trelle ja sõnas: „Tead, kui sa seda mõtlesid teha, siis su käed ei mahu esiteks trellidest läbi, teiseks hoian ma väikest distantsi ja kolmandaks pole mind sugugi nii lihtne ära kägistada kui paistab.“

Kägistamismõte polnud Julianile veel pähe tulnud, kuigi see tundus nüüd, kui singel selle välja öelnud oli, eriti ahvatlevana. Aga singlil oli õigus. Praegu tal teda kägistada ei õnnestuks. Tema tõeline plaan peaks tõhusam olema.

„Ma ei kutsunud sind sellepärast siia, et sind ära kägistada, lollpea,“ ärritus ta. „Saada valvur minema! Kohe!“

Hooletu viipega saatis Guihen valvuri järgmisesse koridori.

„Nii,“ pomises singel seejärel, „Mida tarka teil rääkida on? Ehk tahate te seletada, miks te mind tappa proovisite? Ma aiman siin mingisugust poliitilist mängu, aga huvitav oleks teada, keda ma segan.“

„Ära mängi lolli,“ kostis Henry. „Me teame väga hästi, kes siin võimuredelil ronija on.“

Guihen kortsutas kulmu. „Tegelikult, kui teid välja jätta, siis ei,“ lausus too pisut hämmastunult, „ja ma ei usu, et te iseenda kohta seda räägiks.“

„Kas sa tahad meid meelega sind kägistama provotseerida?“ küsis Julian vihaselt, „Raisk, kõigepealt lavastab süüdi ja siis tuleb veel süütukese nägu tegema ja mõnitama ka. Kas sa jumalaid ja esivanemate vaime ei karda?“

Nüüd jäi singel päris tükiks ajaks lolli näoga vahtima.

„Ma andestan teile,“ pomises ta siis, „sest teid hukatakse homme niikuinii. Aga ma ei saa aru, miks te nii jõngalt oma süüd tunnistamast keeldute? Te ju proovisite mind tappa.“

Sel hetkel tahtis Henry tõesti Guihenit läbi trellvõre kägistama hakata, aga Julian tajus seda ette ja haaras tal käest.

Selsamal hetkel käis vendade vahelt läbi hulk mõtteid.
“Kuule, aga äkki ta räägib tõtt? Äkki kasutati teda kah teadmatult ära?“
“Kuidas?“

„Ma ei tea. Võib-olla mingid metsavaimud? Läkitasid näivuse?“

„Metsavaimud ei sekku üldjuhul poliitikasse ja kui see poliitika järgi ei lõhna, on mu lõhnameel niivõrd kehv, et ma ka enese nina all oleva koera laipa ei tunne,“

„Võlurid?“

„Hmmm. Võimalik. Aga neid on vähe, neetult vähe. Arvad, et meie hertsogkonnas on mõni?“
“Miks mitte? Räägitakse, et Kahekümne Ühel on igas hertsogkonnas esindaja.“

„Ma ei tea. Kahekümne Ühele kogu loo taandamine on kuidagi liiga lihtne. Sama hea, kui metsavaimu näivust oma õnnetustes süüdistada. Paremgi veel, sest neil olevat poliitilisi ambitsioone.“

„Hmmh. Aga kes siis?“
“Ma vist aiman...“

„Tead, Guihen,“ rääkis nüüd Julian, „Usu või ära usu, räägi tõtt või ole lihtsalt hea näitleja, aga meie ei ole sinu tapmiskatses süüdi. Meid lavastati süüdi ja selle seletamiseks kulub mul natuke aega.

„Jah?“ Guiheni näis kahtlevat, aga oli sellegipoolest valmis neid ära kuulama.

„Esiteks, sa tead, misasi on Eltresside trumm?“ Küsimus oli retooriline. Kõik kõrgest soost sündinud ja vähegi haridust saanud inimesed teadsid peast kõigi kahekümne ühe hertsogkonna regaaliaid, võimsaid maagilisi võluesemeid, millest tehti küll nõrgalt töötavaid koopiaid, aga mis olid sellegipoolest ainsad maagilise väega esemed kogu senituntud maailmas. Eltresside trumm oli viiskümmend aastat tagasi kodusõjas röövitud ja sellega oli võimsa hertsogiriigi igasugused troonipretensioonid juba ette luhtumisele määratud – mitte keegi ei tunnistaks kuningat, kellel pole perekonnaregaaliat. Trummi asukoht oli praegu üldsusele teadmata.

„Trumm on peidus meie lossi keldris.“sõnas Julian tasasel, kuid selgel häälel. „Ja kas sina oled väga hea näitleja või on Tucreanid võlurid.“

Kakskümmend üks

Kakskümmend üks.

Kes nad on, kust nad tulevad, mida nad tahavad ja mis neist saama peab?

Nagu rahvajuttudega ikka, päris täpselt ei tea, aga midagi ikka räägitakse.

Nagu kõik teavad, on kakskümmend üks vürstlikku-kuninglikku suguvõsa pärit maa- ja taevajumala ühinemisest. Maaema jäi rasedaks ja tõi ilmale kakskümmend üks last, kellest said tulevased suguvõsadele alusepanijad. Lihtrahvas sündis metsa-, mäe-, mere- ja kurat teab millliste vaimude ühendustest veel, kuid ükski lihtrahva ega ka kõrge soo seast pole seni suutnud sünnitada kahtekümment ja üht last.

Ühe erandiga.

Scarborough’s elas üks singlist naine nimega Mary-Jane, kes oli tuntud kui üle linna lits ja liiderdaja. Liiderdas seni, kuni juhtus see, mis juhtuma pidi – tüdruk jäi käima peale. Selle peale lõksusid linna klatšimooride keeled eriti vilkalt, kuna tüdruku ilu mitmeid abielumehi oma võrku püüdnud oli ja eks kahjurõõm ikka see kõige suurem rõõm ole.

Aeg läks.

Üheksa kuu pärast oli kogu linna üllatus suur, kui selgus, et neiu kahekümnele lapsele elu andnud oli. Kuid ema teadis, et mitte kõik tema lapsed sündinud pole, sest igal lapsel oli vasaku kõrva all rodu sünnimärke, mis moodustasid ringi, mille keskel oli täpike. Kokku oli sünnimärke igal lapsel kakskümmend üks. Ja nii oligi - kahe päeva pärast sündis veel viimane laps - tibatilluke, kuid tugev tüdruk.

Räägitakse, et Mary-Jane olevat nõid - või olevat tal vähemalt metsavaimude seas sugulasi, sest kõigest hoolimata õnnestus tal kõik kakskümmend ja üks maimu ära toita ja katta ja hoolitseda. Räägiti, et sageli puhunud tüdruku maja ümber tuuleiilid, mis mõningail hetkil justkui vanemaid naisi meenutanud oleks.

See andis aga kurjadele keeltele veel hoogu juurde. Linnas käies juhtus sageli, et laste emale solgipang aknast pähe valati, või et keegi talle „kogemata“ jala ette pani.

Kui lapsed aga kasvasid, hakkas aga nendega, kes nende ema kiusasid, õnnetusi juhtuma, ja mida suuremaks lapsed kasvasid, seda julmemaks need õnnetused muutusid. Neid otse loomulikult kahtlustati, aga kuidas sa nii suure karja vastu lähed ja isegi kui piisavalt suur kamp mehi kokku saadi, olid Kakskümmend Üks vilkad ära jooksma ja peaaegu jäljetult kaduma, kodunt neid igatahes ei leitud.

Kogukond ei teadnud, mida selliste needustega teha ja ründas siis nõrgimat lüli- laste ema. Ja mida rohkem naist kiusati, seda julmemaks läksid lapsed, mis omakorda õli tulle valas.

Lugu lõppes siis, kui Mary-Jane’i turuplatsil hooraks ja nõiaks sõimanud mehe maja öösel süüdati ja kui ta oma vendade, õdede ja nende abikaasade ja lastega surnuks põles. See ajas linnakodanikud lõplikult marru.

Mary-Jane’i maja pandi põlema ja ta püüti kinni, kui ta põgeneda üritas, kuigi see vaevaliseks osutus, sest majast tormas välja mitmeid Mary-Jane’le sarnanevaid naisi, kes kinnipüüdmisel tuuleks pudenesid. Kuid linnakodanikke oli palju ja lõpuks õnnestus õnnetu naine kinni püüda. Äkitselt puhkenud vihmavalingu tõttu ei suudetud teda põletada. Poomine ebaõnnestus samuti, kuna köied kippusid katkema, võllased murduma ja poojad äkitselt haihtuma.

Lõpuks võeti haljast rauast mõõk ja selle vastu ei suutnud lapsed enam midagi teha ja nii löödi Mary-Jane’l pea maha.

Lapsed aga põgenesid linnast metsadesse ja siis, kui nad olid piisavalt kasvanud, liikus igaüks neist eri hertsogkonda ja igaühest sai vägev nõid või võlur. Nad kontrollisid telgitaguseid ja mõjutasid hertsogeid nagu hüpiknukke, ilma et hertsogid nendest üleüldse teadlikud oleks olnud ja tegid palju muud kurja.

IV: Otsus

Guihen jälgis üksisilmi pudelit. Näis olevat hea aastakäik, ehkki seda tormikiirusel pöörlevalt pudelilt välja lugeda ei saanud; ta oli pudelit lihtsalt enne keerlemapanekut vaadanud. Tema meelekohtadel kumises, Guihen oleks tahtnud neid pisut hõõruda, ent praeguse olulise protsessi juures ei saanud seda teha – seda võiduks näha kui lugupidamatust kohtuvõimu vastu.
Guihen tõstis korraks pilgu, et oma nõbude ilmeid näha - ja kohkus hoopiski, kui nägi, et pudeli ümber istusid täiesti võõrad kujud.
Esimene neist oli kahe pika patsiga punaste juustega suurt kasvu noor naine. Naise põski katsid tedretähed, aga need pigem kaunistasid kui rikkusid tema väljanägemist. Naise pilk püsis hoolega pudelil, kuid Guihen nägi hetkelist kõrvalpilku enda poole ja talle näis, et selles oli etteheidet.
Teine oli täiesti valge naha ja juustega ga ja punaste silmadega keskealine mees. Tema meelekohal ilutses keeruline ja peen šamaanitrummi kujutav tätoveering. Guihen mõtles korra, kas tegu võib olla mingi võõra häbimärgiga, ent need põletati harilikult rannetele mitte ei tätoveeritud oimukohale ja seega oli tõenäoliselt tegu esindusfiguuriga. Mehe nägu oli rahulik, ent aeg-ajalt näris ta pisut oma huult. Tema pilk ei eksinud kordagi pudelilt.
Kolmas mees oli niivõrd harilik, niivõrd silmatorkamatu, et Guiheni pilk liikus kohe edasi järgmisele.
See oli ühe silmaga – ta kandis silmaklappi – vana naine. Tema juuksed olid lühikesed, ent mitte niivõrd, et seda võiks varga või häbistatud naise soenguks pidada. Tema ei jäginud pudelit. Ta vaatas otse Guihenile silma. Ta oli väga, väga väsinud. Guihen teadis seda. Praeguseks hakkas ta juba peaaegu mäletama, kes need inimesed on ja kuidas need temaga seotud on. Ta hakkas kartma hetke, kui pudel seisma jääb.
Aga pudel keerles veel.
Mingi kauge kolmekordne meeshääl kuulutas midagi ametlikul häälel. Guihen ei kuulnud mida, kuid vaatas üles ja teadis, et need kolm olid kuningad.
Siis jäi pudel seisma. Guihen tundis kohtuotsuse konteläbiraputavat jõnksatust.
Guihen vaatas alla, et näha, kelle peal see oli peatunud.
Pudel ei osutanud konkreetselt küll kellegi peale, aga kõige lähemal oli ta Julianile.
Poiss vahtis jahmunud silmi pudelit ja kõik teised Juliani.
„Oh, kurat küll,“ sosistas ta.
Louise vaatas pudelit ja teadustas siis selge häälega: „Pudel on määranud süüdlaseks Juliani Cotrait’ st, Cotrait hertsogi Francois poja. Kohus läheb nüüd arutama kohtuaja süü ja vastavate karistuste asjus.“
Seda kohus tõepoolest tegi – kohturuumi kõrval oli veel mingi väiksem ruum, kuhu Louise ja Jacques läksid, ühe Tucreani veel miskipärast kaasa võttes.
„Me ei teinud ju seda,“ kähises Julian nõrgal häälel peale kohtu lahkumist. „Guihen, miks sa niiviisi tegid?“
“Julian, paraku on veinivaim otsustanud, et õigus on Guihenil, mitte sinul ja su vennal,“ vastas ruumijäänud Tucrean, kes nüüd Juliani taga seisis. Mina ei saa pead anda sinu süü eest, aga ma nägin jälgi ja veinivaim näib ka teie süüd uskuvat.“
„Sina ei anna jah pead,“ torkas Julian selle peale, „aga mina annan küll. Saad sa aru? Mul lüüakse selle kuradi jama pärast pea maha. Persse küll, ma ütlen. Persse, raisk!“ Ta võttis pea oma käte vahele ja toetas küünarnukid põlvedele, ise samal ajal sosinal vandudes.
„Sina elad vähemalt Henrys edasi,“ sai Guihen nüüd keele suhu tagasi, sest kohtuotsus ja nägemuse kummalisus oli ta päris tükiks ajaks sõnatuks võtnud. Ta otsustas selle üle siis mõelda, kui ta on üksi ja hetkel praegusele kohtuotsusele keskenduda. „Aga mina? Kui singel sureb, siis on kõik, kaputt, krõška, the end, mõistad? Mina ei ela oma kuradi vendades edasi.“
“Ja selles on sul ka vedanud,“ ironiseeris Julian, pea ikka veel käte vahel. Hoolimata olukorra raskusest tõmbus Guiheni huul hetkeks ülespoole kõveraks. Tema kaheteistaastased kuuikutest poolvennad- ja õed olid tõesti üks talumatu nuhtlus.
„Arvad sa, et see on mingi elamisväärne elu, mis Henry’d ja mind ees ootab? Ilmselt ta märgistatakse, saadetakse hertsogkonnast välja ja kuulutatakse lindpriiks. Üks ütlemata sitt elu. Ja kõik sinu pärast, värdjas. Oled nüüd õnnelik?“
Henry istus vaikides oma venna kõrval. Ta oli näost valge ja näis sama väsinuna kui Julian.
Guihenil hakkas sel hetkel nõbudest isegi pisut kahju, aga nemad olid ta äärepealt maha tapnud. Söögu ise oma suppi, mille nad olid täiesti ise kokku keetnud. Ta tõusis püsti.
„Jah, ma olen õnnelik! Õnnelik, et sinusugused hõimtapjad lõpuks oma otsa leiavad. Te olete selle ise ära teeninud ja ärge tehke nägu, et ei ole! See. On. Teie. Enda. Süü!“
Kuid see näis Juliani jaoks juba liig. Kiiresti nagu kättemaks oli ta rätsepistest taas püsti tõusnud, nuga peos ja ainult mingi kummalise aimuse abil suutis Guihen tema käsivarrest kinni haarata, et oma kõri poole suunduvat nuga kinni pidada.
„Kurat, kui mind juba üles puuakse, siis juba mõrva eest, mida ma olen sooritanud,“ lõrises Julian samal ajal nuga Guiheni kõrile lähemale surudes. Aga juba oli juures Tucrean, kes samuti Juliani käsivarrest haaras ja noa peost välja väänas.
„Rahu, ainult rahu,“ pomises ta sealjuures. „Sellel ei ole praegu mingit mõtet.“
Ja siis naasid kõrvaltoast auväärt tiitliomanikud ja teine Tucrean.
„Me oleme oma otsuse langetanud,“ teadustas Jacques. „Julian de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotraiti poeg on määratud süüdi ja surma mõrvakatse eest. Otsus viiakse läbi homme, koidikul, Veitre’ väljakul pea maharaiumise läbi.“
„Peale selle oleme me leidnud,“ jätkas Louise, „et süüdlast aitas tema kuriteos temaga peaaegu võrdsel määral tema vend ja kaassündinu Henry de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotrait poeg. Tema karistuseks saab olema häbimärgistamine ja pagendus. Pagendus viiakse ellu süüdlase Talvejõele kinnitamise ja minemakandmise laskmise läbi. See toimub kohe pärast Julian de Cotrait hukkamist. Kohus on oma otsuse teinud. Istung on lõppenud.“