XVII: Nähtamatu mees

Nähtamatu mees

Uus vürstipoeg pealinnas ei olnud õigupoolest midagi šokeerivalt uut – aeg-ajalt neid ikka tuli ja Nähtamatu oli piisavalt vana, mäletamaks aega, mil praegustest kuningatest üks enam-vähem sama vana klutina pealinna tulnud oli. Tegelikult olid nad kõik enamasti pisut liiga uhked ja samas ka pisut ärevil ja närvis. Sellegipoolest viibis Nähtamatu kuninglikul audientsil, kui uus poiss ühes saatkonnaga kuningat tervitas, sest nõnda nõudis komme ja need maksavad ka midagi, kuigi ta ise võinuks neid vabalt ignoreerida, sest tema oli ju Nähtamatu. Sellegipoolest, kombed teevad mehe, isegi kui too nõnda tähelepandamatu nagu Nähtamatu oli.

Nähtamatu ei olnud tegelikult nähtamatu. Igaüks, kes soovis, võis teda vaadata nagu süda lustis. Muidugi, see, kui palju keegi teda tegelikult vaadata viitsis, on iseasi. Nõks oli tegelikult selles, et teda oli kole kerge unustada ja tähelepanuta jätta. Nähtamatu nägi välja nagu mingi suvaline tüüp, selline tavaline, tavalist kasvu, tavalist värvi silmad, tavalised juuksed, tavaline nägu, tavaline iseloom, tavaline seisus, ilma eriliste tundemärkdieta. Küllap keegi ebaoluline, eks? Lausa hämmastav, et sellist tavalisusekoormat erilise tundemärgina arvesse ei võetud, sest tegu oli tõesti lausa üleloomuliku silmatorkamatusega ja seda sõna otseses mõttes.

Keegi ei suutnud teda pikemat aega meeles pidada või talle oma tähelepanu kontsentreerida, kui tema seda ei tahtnud. See oli maagiline võime, emaliini pidi tulnud, võime, mis teda kaitses, sest tal oli üks teine võime veel ja kui õukondlased seda teist võimet mäletaksid, poleks tal järgijäänud elupäevi just jalaga segada.

Uus vürstipoeg oli tõepoolest igav. Seda, kas ta praegu tapmiseks oleks võimeline, ei osanud Nähtamatu ütelda- liiga noor veel, alles väljakujunev isiksus. Vendi-õdesid oli tal tõepoolest mitu ja nendega oli ta ka üsna palju kokku kasvanud ja neist nõnda kaugel olemine tegi ta psüühika pisut ebastabiilseks. Mitte midagi revolutsioonilist.

Samas, noormees tema kõrval, tema sugulane, kes samuti oli pealinna saadetud – hoopis huvitavam. Singel, seda oli selgelt näha ja muidugi viitas sellele ka tema nimeosa Seul kui teda tutvustati. Nägija, üsna võimekas, aga alles hiljuti võime omandanud, samas, midagi oli ta näinud. Pähe oli mingi saladus lukustatud, mida ta seetõttu kõnelda ei saa. Isepäine ja üsna julm, samas ka heasüdamlik. Mõrvaks võimeline, aga see, kas ta juba tapnud oli, oli segane. Tuleb talt hiljem üle küsida, muidugi, on võimalus et noormees kui Nägija Nähtamatut näha võib, seega tuleb selle küsimusega taktitundeline olla. Mõni Nägija näeb teda. Kullervo näiteks, aga ka mitte kogu aeg, vaid siis, kui ta pingutab.

Nähtamatu oli üsna kindel, et siin läheb igatsugu kuninglike kombetalitlustega, etiketi ja muu kamarajuraga veel hea tükk aega ja enne, kui ta tüüpi lähemalt küsitleda saab, läheb veel hea pool päeva aega, mida tal siin passida mõtet pole. Ta võis minna ja vaadata, mis teistel Nägijatel plaanis on – ta oli omal kombel valvekoer - quis ipsodet....

- aga praegu ta ei viitsinud, sest viimane kord polnud kellelgil veel mingeid mõrvamõtteid või komplekse, tähendab, Nägijate jaoks ebaharilikke komplekse. Tulevikku näha ja samal ajal täiesti terve mõistuse jääda on liiga palju tahta. Seega, ta võib lihtsalt linnas ringi hulkuda, kõrtse külastada ja vaadata, kuidas on lood rahva kuningatesõbralikkusega. Viimasel ajal oli liikvel palju kuulujutte sellest, kuidas Kakskümmend Üks tulevad ja rahvale parema põlve toovad. Nähtamatu hoidis sellistel lugudel silma peal ja lisas omalt poolt midagi, mis asja õigesse suunda ajasid – fakt, et ta kellelegi meelde ei jäänud, tegi tema sõnadest enam-vähem folkloori. Noh, et keegi suvaline tüüp ütles nii. Lehma lellepoeg rääkis. Sõbra sõbraga juhtus. Ja nii edasi.

*

Hilisel pärastlõunal polnud kõrtsis just palju rahvast, aga natuke ikka. Nähtamatu ei viitsinud praegu teiste Nägijate järgi valvata – samuti nagu tal polnud tuju teiste kuningakoja liikmete järgi luurata. Ära tüütas. Rahva seas levival jutul oli vähemasti mingi spontaansus ja uudsus, harilikult küll mitte midagi revolutsioonilist, aga kelle teise järele sa ikka luurad? Kuningakoja intriigid tüütavad aja jooksul ära, see kõik oli lihtsalt nõnda labane ja igav. Uus tüüp on võib-olla ehk nädalake huvitav uurimisaine, aga arvatavasti on ta pärast selle aja möödumist üldisesse hämusse ära kadunud, kuningakoja intriigide ühetaolisus sulatab ta endasse, ikka needsamad hertsogite tülid ja võimuvõitlused, kõrvalehüpped, kiindumused, karjerism ja ülespoolepüüdlus, egotsentrism ja egoism, kired, armumised ja vihkamised ja üleüldine nüristav lollus. Igav ja eelkõige masendav, sest näod olid samad ja aja jooksul võtsid nad kõik mingi üldise sarnase ilme. Võib-olla oli see tema võime tagasilöök – teised ei suutnud teda isikuna meelde jätta, tema ei suutnud teisi isikutena eraldada.

Üks ilus päev saab ta sellest pessimismist üle(naljakal kombel oli Padaemand seda ette näinud), aga see, kas see just täna juhtub,on omaette teema. Nähtamatu kahtlustas, et ilmselt on tegu mingi Viimsepäeva-moodi juhtumiga, kus üleüldine kord hävib, kõik lepingud lõpevad, muist rahvast niisama maha lüüakse, katkud ja ikaldused, näljahädad ja sõda, mis iseenesest ei tähenda, et antud päev kuigi kauges tulevikus paiknema peaks.

Nähtamatu muutis end veidikeseks ajaks nähtavaks, et kõrtsmikult ühe õlle tellida. Nähtamatuna kippus kõrtsmik tema õlle ära unustama. Boonus oli muidugi see, et ta unustas ka ära, et ta selle õlle eest maksma peab, seega läks Nähtamatu kompromissile – tellimise ajal oli nähtav, maksmise ajal mitte.

Selles konkreetses kõrtsis polnud Nähtamatu juba ammu käinud ja näod olid kah suhtkoht uued.

Jututeemaks oli seni olnud üks laev, mis sadamas maabunud oli, mille kapten täis kui tinavile ja pool meeskonda surnud olnud olid(vähemalt kapteni väitel) ja kust üks vihane kass põgenenud oli. Kuigi ka see teema näis üsna huvitav olevat, tundis Nähtamatu meeste meeltest, et mingi osa neist selles kuningat süüdistada soovib ja nõnda võttis ta sõna.

Jutt kaldus sinnapoole, kuhu vaja, ja nõnda võis ta veidike aega niisama vait olla ja oma õlut juua.

Siis koputas keegi ta õlale.

Nähtamatu pidi peaaegu õlut kurku ajama.

Õlalekoputus oli intsident, mida Nähtamatul oma elus senini vältida oli õnnestunud. Talle ei koputatud õlale, et tüli norida (milleks?), et juttu teha (temaga?), et mingil vaatemängul ütelda kui enese ees istujale, et tema kogu varjab kogu lava ära, sest teda ei pandud lihtsalt tähele, isegi siis, kui lava tõesti sama palju kui oma kõrvu näha võis. Nähtamatule ei koputatud õlale.

Ta pööras ringi.

„Tervist,“ ütles Michelle lustlikult. „Levitad meelsust ja teed kõvasti propagandat, mis?“

Hämmastav. Michelle oli arenenud. Kõvasti. Või siis mingi artefakti mõju all, mis on tõenäolisem ja millele tema vaimu praegune kuju ka vihjab.

„Ära palun kasuta sõnu, nagu „meelsust levitama“ ja „propaganda“,“ vastas Nähtamatu „Nad on tõhusamad, kui ei teata, mis nad on – just nagu kärbseseen ämma seenekastmes. Ja erinevalt minust sinu sõnu kuuldakse.“

„Jajah,“ vastas Michelle, sellegipoolest häält tasandades, „Arvad, et tulin siia kuulama loengut meelsuse kohta või on mul siin targemat teha?“
“Ei,“ vastas Nähtamatu, „Ma arvan, et sa tulid ütlema, et meie kätte on sattunud mingi regaalia, sest ma ei usu, et sa iseseisvalt minu nägemisega hakkama oleks saanud. Ja peale selle tulid sa tõenäoliselt siia ka mehi lantima.“

Michelle ei teinud viimase lause peale teist nägugi. See oli tõsi ja ta ei eitanud seda. Tal oli püsivam suhe Kullervoga, aga temale Kullervost ei piisanud.

„See on Trumm,“ ütles Michelle. „Saabus koos tolle uue tüübiga sealt põhjast, Cotrait’st. Salaja, lasti sees, ma ei tea, kas nad isegi selle olemasolust teadlikud olidki. Aga igatahes on ta meil nüüd olemas ja me saame teda kasutada, eelkõige just Padaemand, et ta oskaks näha selgelt seda, mida ta oma unenäos nägi nõnda, et ta seda ei mäleta.“

„Sulnis,“ vastas Nähtamatu. „Veel midagi enne seda, kui sa lantima asud?“

„Jah,“ kostis Michelle. „Ka mina nägin und. See pole küll suur asi, aga ma tean, et see põuaperiood saab varsti läbi. Varsti tuleb torm. Suur torm.“

Tormid ei olnud sadamalinnas just väga kohtuav asi. Ikka vahepeal juhtus.

Aga selline torm, mis Nägija kujutustesse ilmub, ei pruugi ainult ilmastikunähtus olla. Segased ajad. Sõjad ja katkud. Revolutsioonid.

Nähtamatu näole ilmus ootamatu naeratus.

Varsti läheb õhk värskeks.