II osa
Kullervo
Tuba oli keskpäevaselt lämbe ja õhus oli tunda kerget kanasõnniku lõhna, kui Kullervo tuppa astus ja see häiris teda pisut. Ta tundis higi oma laubalt alla nirisemas ja pühkis selle oma varrukaga ära, samas teades, et sellel mingit erilist mõtet polnud, sest et mõnekümne sekundi pärast ta laup jälle higine oli. Ta ei talunud seda lõunamaist kuumust, see lõi mõistuse kokku. Isegi siinne meri oli soe nagu supp ega jahutanud inimest.
Lossi all, kus Nägijate Selts töötas, oli õnneks jahedam. Ta oli selle toa ekstra tellida lasknud, sest tema oli ju ometi Nägijate juht ja midagi ta endale ju ometi lubada võis. Ta oli andekas, taevas küll, neetult andekas ja riigile oli teda vaja ja ta võis teatud asju endale välja kaubelda.
Aga see tuba siin asetses kõrgel ja siin oli lämbe, sest räägiti, et kanale meeldib valgus ja soojus ja kõik see jura. Muidugi oli see kõik müüt ja puha, aga Valge Kana oli ju ometi ainus elusolendi-kujuline regaalia ja riskida ei tahtnud õigupoolest keegi. Kana oli purunematu ja hävinematu nagu kõik regaaliad, aga nägi väga hariliku kana moodi välja. Ja muidugi veel see pimedate elajate söömise tabu, mida mitte keegi ei julgenud rikkuda.
Uimaselt libistas Kullervo end tuppa ja sulges enda järelt kiiresti ukse. Kana ei püüdnud küll kunagi põgeneda, aga mine sa emakana tea.
Kullervo tammus pisut põrandal, et saapatallad sõnnikuga kokku saaks, võttis linnu kaenla alla, silitas teda ja lausus:
“Öö minu ees, päev minu taga.
Et ükski inimsilm mind ei näeks“
ning tundis kohe õhustiku muutust.
Muinaslugu rääkis vaid sellest, et kananõidus sind nähtamatuks muutis (kuigi räägiti, et kassid pidada ka nähtamatuid inimesi nägema).Muidugi, seda ta tegi ja ilmselt oli see ka väikestele inimestele kasulik ja muljetavaldav, kuid tegelikult võib seda pidada vaid kõrvalefektiks, sest kananõidus oli tegelikult palju vägevam.
See eemaldas sind maailmast – keegi ei näinud sind, aga sina nägid maailma, mis tähendas, et sa said maailmast tunduvalt parema ülevaate ja tajusid neid tuuli, mis infot tulevikust olevikku tõid, selgemini.
Nägijale tunduvalt kasulikum kui mingi labane nähtamatus.
Lisapluss oli muidugi ka see, et enam polnud Kullervol palav.
Kullervo pani kana maha ja lahkus vaikselt toast ning suundus troonisaali
Nüüd oli ta tulevikunägemustele eriti tundlik – ta nägi teenijaid, kelle kohta ta ei teadnud, kas nood on pärit tulevikust või praegusest ja seepärast hoidus ta igaks juhuks nende teele sattumast.
Treppidest alla ja siis teistest üles, mööda koridore ja tube, kuni jõuad troonisaalini ja ajapikku illusioon suureneb, kuni sa oled täielikult selle võimuses ja ei tajugi praegust olukorda.
Troonisaal oli tühi ja kõle. Suur laud oli põlenud ja näha oli vaid jäänuseid. Uhketest toolidest olid järel vaid mõned. Põrand oli kaetud pruunikate plekkidega, mis võis olla vein aga ei pruukinud ka.
Ruumis ei olnud inimesi.
Ilmselt oli öö või varajane hommik, sest muidu oli troonisaal alati rahvast täis, kuid see segadus? Mis oli toimunud? Mingi õnnetus? Ilmselt küll. Kuidas? Kurat teab. Ja parem ongi.
Kullervo taganes toast välja, et ta ei saaks kogemata infot, mis sellele kõigele pitseri vajutaks ja kinnitaks – praegu on ette määratud vaid see, mida ta näeb ja ei midagi enamat. Kui tal õnnestub midagi nägemata või kuulmata pääseda, on veel lootust, ehk on see vaid mingi veider saalikaunistus, ehk ütleb ta kuningaile, et ta saali nõnda kaunistaks, et ennustus täituks ohutult.
Kuradi Oidipus, miks pidid sa oraakli juurde minema? Kas sa siis ei teadnud, et hetkel, mil oraakel nägemuse saab, pitseeritakse su saatus?
Sul oleks veel olnud lootust, kui sa oleksid jäänud elama oma kasuvanemate juurde. Siis oleks sul olnud õnnelik elu.
Kullervo tõusis endamisi kirudes treppidest üles.
Kuradi loll Oidipus. Kuradi loll mina.
Ta jõudis kergendusest hingates kanasõnniku järgi haisvasse tuppa. Kiiresti võttis ta kana kaenlasse, trampis jalgu, silitas kana ja pomises:
“Päev minu ees, öö minu taga.
Et igaüks mind jälle näeks“
Õhk muutus uuesti lämbeks, aga olla oli ometigi kergem.
Ja ometigi nõnda raske, sest nüüd oli tema pärast saanud nii, nagu on.
Kes käskis mul hakata kuninglikuks Nägijaks? Kes, sa lollpea? Kes käskis sul hakata õnnetusekaarnaks?
Ei keegi.
Sa nägid seda saatust ju ette. Sa ei saanud midagi teha. See ei olnud sinu süü.
Kullervo tajus õrnalt oma surnud õe rahustavaid mõtteid.
Ma ei tea, õeke. Ma ei tea. Ma tahaks uskuda, et ei ole, aga mul on tunne, nagu oleks see kõik minu süü.
Sina ei muuda maailma, Kullervo. Maailm teeb seda ise. Sina lihtsalt vaatad pealt ja üritad kõige hullemat ära hoida.
