Suured pesakonnad

XVIII:Nägijad

2007-12-27T02:18:00.000-08:00

Guihen

Guiheni tõi keldrisse üks keskmise väljanägemisega tüüp, kes oma väite järgi ka Nägija oli. Seal oli üsna lämbe ja ees ootasid juba neli teist inimest. Nad jälgisid teda hindava pilguga.

„Tervist.“ ütles ta pisut kohmetult.

Kõlasid üsnagi ilmetud „tered“.

„Mina olen Guihen Seul de Cotrait ja ma olen teie ringi uus liige, sest väidetavalt olen ma Nägija,“ ütles Guihen ja vaatas siis ringi.

Tedretähnide ja punaste juustega neiu.

Tähelepandamatu välimusega mees.

Valge naha ja juuste ning punaste silmadega mees, kelle oimukohale oli tätoveeritud šamaanitrumm.

Lühikeste valgete juustega kurb vana naine.

Ja kõige lõpuks, Guihenist tõenäoliselt vaid mõni aasta vanem noor mees ronkmustade sirgete juuste, kitsa ja kahvatu näoga.

„Jahhh,“ ütles ta aeglaselt, „Tegelikult vist ikka üsna kindlalt Nägija. Ma olen teid näinud.“

"Kus?" küsis ronkmustade juustega noor mees kiiresti. "Mis seisukorras? Mis meist saanud oli? Räägi!" ja, otsekui taibates, et tema käitumine oli ebaviisakas olnud, ütles, otsekui vabandavalt : "Mina olen Kullervo. Michelle. Nähtamatu. Johann. Padaemand," osutades üksteise järel ringi liikmetele. "Ma olen selle Nägijate ringi juht. Minu kohus on kõikide Nägijate nägemusi kõrgemale edasi kanda. Nägijate kohus on oma nägemused siin ära rääkida, mulle, aga ka teistele, sest nägemused mõjutavad üksteist. Nüüd oled sa ringi liige. Täida oma kohust. Räägi."

Ja Guihen rääkis, jättes välja kõik selle, kuidas see nägemus oli talle tulnud, rääkides ainult nägemuse sisust. Nemad ei pidanud kõike kohe teada saama. Hiljem tõenäoliselt saavad. Aga las praegu olla.

"Seega, sa nägid kuidas meie üle mõisteti kohut, aga Kullervot ei olnud seal?" küsis Padaemand.

"Jah," vastas Guihen.

Padaemand vangutas pead.

"Tundub, et see oli kohus kõigi Nägijate üle. Isegi mina olin seal ja mu pojad olid kohtumõistjate seas. Aga Kullervot ei olnud." Vana naine jäi vait.

Antud vaikus jäi tükiks ajaks õhku rippuma. Peale vaikuse oli seal veel midagi rusuvat. Guihen oli kehv telepaat, aga ta aimas, et kõigi peades kummitas küsimus: "Kus on Kullervo?"ja tundus, et tõenäoliselt pole puudumise põhjus kuigi positiivse loomusega.

"Igatahes," katkestas Michelle vaikuse, "puudugu Kullervo mis põhjustel tahes, tuleks ehk sellised üldisemad asjad ära rääkida.

Kümme sekundit vaikust.

„Sul, Johann, oli üks nägemus saarte kohta,“ ütles Kullervo. „Sa ütlesid, et sul oli algselt mingi aimdus ja sa pidid selle kallal tööd tegema“

Johann oli tätoveeringuga albiino.

„Ja-ja-ja-ja-jah,“ kokutas ta, „Te-te-tehniliselt nagu küll...“

„Johann on kuradi andekas Nägija,“ sosistas Michelle Guihenile kõrva „aga muudel aladel on tal raskusi. Näiteks kingapaelade sidumisel. Või rääkimisel.“

„...- se-see ju-juhtus saartel. Ülestõ-tõ-ülestõus. Ko-kodusõda. Jä-jälle.“

„Kes olid juhid?“

„Se-selleni mul tungida ei õnnestunud. Mi-midagi varjas pildi ära. Ma ür-ür-üritasin läbi tungida, kasutasin eri sorti nippe ja tungisin läbi Dahri madaliku, aga mingi väli varjestas juhtide näod ära, tu-tundub kuidagi kahtlane, aga võib-olla nad kasutasid mingisuguste maagide abi.“

„Varjatud maagid,“ ohkas Kullervo.

„?“ tegi Guihen.

„Noh, sa ju tead,“ alustas Kullervo rääkimist, „et iga hertsogi kohus on välja uurida, kas ja kui palju on tema hertsogkonnas maagilise talendiga inimesi ja kes nood on.

Tolle jaoks on harilikult olemas spetsiaalsed teadmamehed, kes ande ära tunnevad.“

Johann vaatas enda ette ja kõikus edasi-tagasi. Kuidas täpselt olid teadmamehed tema ande ära tundnud? Miks ta selline on?

„Igatahes, hertsogid peavad nondest inimestest kuningatele teada andma ja nonde soovi korral ka mõned inimesed kuninga teenistusse loovutama. Nii peab olema. Aga kui mingitel hertsogitel on plaan mitte alluda, luua iseseisev grupp või ise valitsevaks dünastiaks saada, siis nad otse loomulikult noid inimesi ei loovuta.“

Padaemand vaatas Kullervot oma kurbade silmadega. Mida ta näinud oli, et ta alati nii kurb oli?

„Või noh, võivad loovutada ka, kes neid nii hästi tunneb. Kuninglikesse arhiividesse noist mingit jälge ei jää ja nad jäävad meie jaoks varjatuks. Sellest ka siis selline termin. Muide, kuningad on kõik Nägijad enda teenistusse kutsunud. Kõik Nägijad teenivad kuningaid“

Michelle kergitas kulmu, naeratas irooniliselt ja vaatas Kullervole silma. Mida see tähendama?

„Või noh, selline on meie ametlik arvamus. Mõnedel meie seast on teooriaid teatava rahvajutu kohta – noh, tead küll, Kakskümmend Üks ja nii edasi – iseenesest ebausutav ja nii edasi – aga põhimõtteliselt idee, et Kahekümne Ühel on võimeid, mida harilikud teadmamehed ja talendikütid üles leida ei suuda, või et, noh, nad on mässuliste hertsogitega liidus või nii. Igatahes, me ei ole täna siin, et rääkida Kahekümne Ühest, kuivõrd võluv teema too ka poleks.“

Kas Kullervo hääles on kahtlust? Kas ta pole päris kindel selles, mida ta räägib?

„Niisiis. Saared. Kodusõda. Keegi varjab ära liidrite nägusid. Me ei tea, kes see on.“

Jaa.

„Me võiks võtta ühendust mingite muude kuninga teenistuses olevate võluritega,“ ütles Michelle. „Ma arvan, et keegi suudaks ikka abi pakkuda. Kas või mingid kohalikud agendid.“

Padaemand vangutas pead.

„Meie käsutuses on enamus kuningate artefakte ja meie ring ei saa ikkagi asja uurimisega hakkama.“ Enamus? Seega siis rohkem kui üks? Rohkem kui kaks? Kust nad niipalju saanud on?

„Pealegi on teised ringid üsnagi võimetud. Saartel on arvestavatest tegijatest ainult Konaturo kolmikud ja ma olen peaaegu kindel, et neid kahtlustatakse ja nad on ise valve all. Ja antud varjatud maagid on neile täiesti märkamatuks jäänud – iseenesest imelik fakt, arvestades, et tegelikult on nad siiski väga head teadmamehed. Võib-olla on nood maagid saartel tõesti Kahekümne Ühe seast – kui nad ikka saartel on.“

„Sa arvad, et reeturlus on hiilinud juba saartest laiemale alale?“ küsis Kullervo.

„Täiesti võimalik,“ ütles Padaemand. „Näiteks Rauametsas pole meie positsioon kunagi tugev olnud. Nad on saartele üsna lähedal, sinna võiksid mingid maagid end peita küll. Või siis Cotrait. Tucreanidel läks terve igavik, enne kui nad Guiheni siin üles leidsid. Käpardid. Ma ei imestaks, kui neil oleks teisigi jõude kahe silma vahele jäänud.“

Kui Tucreanid on käpardid, siis kes on oskajad?

„Kõik see on muidugi väga armas ja julgustav, aga kas sul, kuidas seda nüüd öelda, positiivseid plaane ka on?“ küsis Kullervo.

„Lihtne,“ vastas Padaemand. „Artefaktid.Kasutame neid kõiki.“

„Artefaktid on ohtlikud,“ protesteeris Michelle.

„Sinu Kullervo kasutab kana küll iga päev, tõenäoliselt vaatamaks, ega sa kedagi teist endale ei hangi.“

Michelle punastas. Ilusasti muide. Kuidagi tuttav tuli samas ette.

„Mul on kana kasutamiseks põhjuseid olnud,“ ütles Kullervo. „Pealegi, see pole nii ohtlik.“

„Mis siis saab, kui sa lähed kuhugi, kus sa kana enam üles ei leia, ah?“ küsis Michelle. „Iga artefakt on ohtlik.“
“Ma usun, et kodusõja vaos lämmatamine on riski väärt.“ ütles Padaemand.

„Ma ei usu, et meil too asi vaos lämmatada õnnestub,“ vastas Kullervo.

Kullervo, sa tõesti varjad midagi.

„Aga ma olen ikkagi artefaktide kasutamise poolt,“ jätkas ta. „Me peaks ehk hääletama. Või on veel mingeid sõnavõtte või ideid? Ei? No selge. Need, kes on kõikide käesolevate artefaktide kasutamise poolt antud asja lahendamise juures, tõstku käsi.“
Padaemanda ja Kullervo käed olid üleval. Michelle’i omad olid kindlalt tema ees; ta pigistas üsna tugevasti ühega teist. Johann tõstis ka käe.

„Ma arvan, e-et see võib päris lõbus olla.“

„Kolm häält kuuest?“ küsis Michelle. „See ei ole piisav.“ Ta vaatas Guihenile silma ja Guihenile näis, nagu oleks ta mõttes kuulnud hääleta vastu. Ja ta ei tõstnud kätt.

„Ma oleks nõus artefaktide kasutamisega, aga mitte päris kohe, kuna üks meie seast on veel kogenematu ja pealegi vajab selline asi vaimset eelhäälestamist,“ ütles Nähtamatu.

Kurat, ma unustasin ta täitsa ära.

„Nii et kui te nõustute kasutama artefakte nii umbes kolme päeva pärast, hääletan ma poolt.“

„Nõus,“ ütles Kullervo ja Nähtamatu käsi tõusis.

„Seega, kolme päeva pärast kasutame me kõiki artefakte uuesti, et koguda informatsiooni mässu üle saartel. Kas kellelgil on veel mingeid päevakorrapunkte üles tõsta? Ei? Sel juhul kuulutan ma tänase Nägijate ringi kokkutuleku lõppenuks.“

XVII: Nähtamatu mees

2007-09-11T01:25:00.000-07:00

Nähtamatu mees

Uus vürstipoeg pealinnas ei olnud õigupoolest midagi šokeerivalt uut – aeg-ajalt neid ikka tuli ja Nähtamatu oli piisavalt vana, mäletamaks aega, mil praegustest kuningatest üks enam-vähem sama vana klutina pealinna tulnud oli. Tegelikult olid nad kõik enamasti pisut liiga uhked ja samas ka pisut ärevil ja närvis. Sellegipoolest viibis Nähtamatu kuninglikul audientsil, kui uus poiss ühes saatkonnaga kuningat tervitas, sest nõnda nõudis komme ja need maksavad ka midagi, kuigi ta ise võinuks neid vabalt ignoreerida, sest tema oli ju Nähtamatu. Sellegipoolest, kombed teevad mehe, isegi kui too nõnda tähelepandamatu nagu Nähtamatu oli.

Nähtamatu ei olnud tegelikult nähtamatu. Igaüks, kes soovis, võis teda vaadata nagu süda lustis. Muidugi, see, kui palju keegi teda tegelikult vaadata viitsis, on iseasi. Nõks oli tegelikult selles, et teda oli kole kerge unustada ja tähelepanuta jätta. Nähtamatu nägi välja nagu mingi suvaline tüüp, selline tavaline, tavalist kasvu, tavalist värvi silmad, tavalised juuksed, tavaline nägu, tavaline iseloom, tavaline seisus, ilma eriliste tundemärkdieta. Küllap keegi ebaoluline, eks? Lausa hämmastav, et sellist tavalisusekoormat erilise tundemärgina arvesse ei võetud, sest tegu oli tõesti lausa üleloomuliku silmatorkamatusega ja seda sõna otseses mõttes.

Keegi ei suutnud teda pikemat aega meeles pidada või talle oma tähelepanu kontsentreerida, kui tema seda ei tahtnud. See oli maagiline võime, emaliini pidi tulnud, võime, mis teda kaitses, sest tal oli üks teine võime veel ja kui õukondlased seda teist võimet mäletaksid, poleks tal järgijäänud elupäevi just jalaga segada.

Uus vürstipoeg oli tõepoolest igav. Seda, kas ta praegu tapmiseks oleks võimeline, ei osanud Nähtamatu ütelda- liiga noor veel, alles väljakujunev isiksus. Vendi-õdesid oli tal tõepoolest mitu ja nendega oli ta ka üsna palju kokku kasvanud ja neist nõnda kaugel olemine tegi ta psüühika pisut ebastabiilseks. Mitte midagi revolutsioonilist.

Samas, noormees tema kõrval, tema sugulane, kes samuti oli pealinna saadetud – hoopis huvitavam. Singel, seda oli selgelt näha ja muidugi viitas sellele ka tema nimeosa Seul kui teda tutvustati. Nägija, üsna võimekas, aga alles hiljuti võime omandanud, samas, midagi oli ta näinud. Pähe oli mingi saladus lukustatud, mida ta seetõttu kõnelda ei saa. Isepäine ja üsna julm, samas ka heasüdamlik. Mõrvaks võimeline, aga see, kas ta juba tapnud oli, oli segane. Tuleb talt hiljem üle küsida, muidugi, on võimalus et noormees kui Nägija Nähtamatut näha võib, seega tuleb selle küsimusega taktitundeline olla. Mõni Nägija näeb teda. Kullervo näiteks, aga ka mitte kogu aeg, vaid siis, kui ta pingutab.

Nähtamatu oli üsna kindel, et siin läheb igatsugu kuninglike kombetalitlustega, etiketi ja muu kamarajuraga veel hea tükk aega ja enne, kui ta tüüpi lähemalt küsitleda saab, läheb veel hea pool päeva aega, mida tal siin passida mõtet pole. Ta võis minna ja vaadata, mis teistel Nägijatel plaanis on – ta oli omal kombel valvekoer - quis ipsodet....

- aga praegu ta ei viitsinud, sest viimane kord polnud kellelgil veel mingeid mõrvamõtteid või komplekse, tähendab, Nägijate jaoks ebaharilikke komplekse. Tulevikku näha ja samal ajal täiesti terve mõistuse jääda on liiga palju tahta. Seega, ta võib lihtsalt linnas ringi hulkuda, kõrtse külastada ja vaadata, kuidas on lood rahva kuningatesõbralikkusega. Viimasel ajal oli liikvel palju kuulujutte sellest, kuidas Kakskümmend Üks tulevad ja rahvale parema põlve toovad. Nähtamatu hoidis sellistel lugudel silma peal ja lisas omalt poolt midagi, mis asja õigesse suunda ajasid – fakt, et ta kellelegi meelde ei jäänud, tegi tema sõnadest enam-vähem folkloori. Noh, et keegi suvaline tüüp ütles nii. Lehma lellepoeg rääkis. Sõbra sõbraga juhtus. Ja nii edasi.

Hilisel pärastlõunal polnud kõrtsis just palju rahvast, aga natuke ikka. Nähtamatu ei viitsinud praegu teiste Nägijate järgi valvata – samuti nagu tal polnud tuju teiste kuningakoja liikmete järgi luurata. Ära tüütas. Rahva seas levival jutul oli vähemasti mingi spontaansus ja uudsus, harilikult küll mitte midagi revolutsioonilist, aga kelle teise järele sa ikka luurad? Kuningakoja intriigid tüütavad aja jooksul ära, see kõik oli lihtsalt nõnda labane ja igav. Uus tüüp on võib-olla ehk nädalake huvitav uurimisaine, aga arvatavasti on ta pärast selle aja möödumist üldisesse hämusse ära kadunud, kuningakoja intriigide ühetaolisus sulatab ta endasse, ikka needsamad hertsogite tülid ja võimuvõitlused, kõrvalehüpped, kiindumused, karjerism ja ülespoolepüüdlus, egotsentrism ja egoism, kired, armumised ja vihkamised ja üleüldine nüristav lollus. Igav ja eelkõige masendav, sest näod olid samad ja aja jooksul võtsid nad kõik mingi üldise sarnase ilme. Võib-olla oli see tema võime tagasilöök – teised ei suutnud teda isikuna meelde jätta, tema ei suutnud teisi isikutena eraldada.

Üks ilus päev saab ta sellest pessimismist üle(naljakal kombel oli Padaemand seda ette näinud), aga see, kas see just täna juhtub,on omaette teema. Nähtamatu kahtlustas, et ilmselt on tegu mingi Viimsepäeva-moodi juhtumiga, kus üleüldine kord hävib, kõik lepingud lõpevad, muist rahvast niisama maha lüüakse, katkud ja ikaldused, näljahädad ja sõda, mis iseenesest ei tähenda, et antud päev kuigi kauges tulevikus paiknema peaks.

Nähtamatu muutis end veidikeseks ajaks nähtavaks, et kõrtsmikult ühe õlle tellida. Nähtamatuna kippus kõrtsmik tema õlle ära unustama. Boonus oli muidugi see, et ta unustas ka ära, et ta selle õlle eest maksma peab, seega läks Nähtamatu kompromissile – tellimise ajal oli nähtav, maksmise ajal mitte.

Selles konkreetses kõrtsis polnud Nähtamatu juba ammu käinud ja näod olid kah suhtkoht uued.

Jututeemaks oli seni olnud üks laev, mis sadamas maabunud oli, mille kapten täis kui tinavile ja pool meeskonda surnud olnud olid(vähemalt kapteni väitel) ja kust üks vihane kass põgenenud oli. Kuigi ka see teema näis üsna huvitav olevat, tundis Nähtamatu meeste meeltest, et mingi osa neist selles kuningat süüdistada soovib ja nõnda võttis ta sõna.

Jutt kaldus sinnapoole, kuhu vaja, ja nõnda võis ta veidike aega niisama vait olla ja oma õlut juua.

Siis koputas keegi ta õlale.

Nähtamatu pidi peaaegu õlut kurku ajama.

Õlalekoputus oli intsident, mida Nähtamatul oma elus senini vältida oli õnnestunud. Talle ei koputatud õlale, et tüli norida (milleks?), et juttu teha (temaga?), et mingil vaatemängul ütelda kui enese ees istujale, et tema kogu varjab kogu lava ära, sest teda ei pandud lihtsalt tähele, isegi siis, kui lava tõesti sama palju kui oma kõrvu näha võis. Nähtamatule ei koputatud õlale.

Ta pööras ringi.

„Tervist,“ ütles Michelle lustlikult. „Levitad meelsust ja teed kõvasti propagandat, mis?“

Hämmastav. Michelle oli arenenud. Kõvasti. Või siis mingi artefakti mõju all, mis on tõenäolisem ja millele tema vaimu praegune kuju ka vihjab.

„Ära palun kasuta sõnu, nagu „meelsust levitama“ ja „propaganda“,“ vastas Nähtamatu „Nad on tõhusamad, kui ei teata, mis nad on – just nagu kärbseseen ämma seenekastmes. Ja erinevalt minust sinu sõnu kuuldakse.“

„Jajah,“ vastas Michelle, sellegipoolest häält tasandades, „Arvad, et tulin siia kuulama loengut meelsuse kohta või on mul siin targemat teha?“
“Ei,“ vastas Nähtamatu, „Ma arvan, et sa tulid ütlema, et meie kätte on sattunud mingi regaalia, sest ma ei usu, et sa iseseisvalt minu nägemisega hakkama oleks saanud. Ja peale selle tulid sa tõenäoliselt siia ka mehi lantima.“

Michelle ei teinud viimase lause peale teist nägugi. See oli tõsi ja ta ei eitanud seda. Tal oli püsivam suhe Kullervoga, aga temale Kullervost ei piisanud.

„See on Trumm,“ ütles Michelle. „Saabus koos tolle uue tüübiga sealt põhjast, Cotrait’st. Salaja, lasti sees, ma ei tea, kas nad isegi selle olemasolust teadlikud olidki. Aga igatahes on ta meil nüüd olemas ja me saame teda kasutada, eelkõige just Padaemand, et ta oskaks näha selgelt seda, mida ta oma unenäos nägi nõnda, et ta seda ei mäleta.“

„Sulnis,“ vastas Nähtamatu. „Veel midagi enne seda, kui sa lantima asud?“

„Jah,“ kostis Michelle. „Ka mina nägin und. See pole küll suur asi, aga ma tean, et see põuaperiood saab varsti läbi. Varsti tuleb torm. Suur torm.“

Tormid ei olnud sadamalinnas just väga kohtuav asi. Ikka vahepeal juhtus.

Aga selline torm, mis Nägija kujutustesse ilmub, ei pruugi ainult ilmastikunähtus olla. Segased ajad. Sõjad ja katkud. Revolutsioonid.

Nähtamatu näole ilmus ootamatu naeratus.

Varsti läheb õhk värskeks.

Ärge siit kuni augustini midagi oodake

2007-06-24T05:20:00.000-07:00

Vot.
Pealkiri ütleb kõik. Mul ei ole viimase kuu aja sees mingit vaimu peale tulnud ja pastakat imeda ka ei viitsi. Blokk on ees.
Vabandame.

XVI: Laeval

2007-04-12T12:38:00.000-07:00

Guihen

Sedamööda, kuidas pargas mööda jõge lõuna poole sõitis, muutus ka ilm palavamaks ja sääsed, kes jõel elutsesid, rohkearvulisemaks.

Sellest hoolimata leidis Guihen, et alusel oli üsnagi mugav. Käes oli kesksügis, septembri lõpp, mis palavust tasakaalustas, kuigi niivõrd lõunas ei olnud ilm nõnda karge, nagu Guihen oli jõudnud suve lõpuks igatsema hakata – mõnes mõttes selline valesuvi häiris Guiheni aga teisalt pakkus päike talle sellegipoolest rõõmu.

Viimast ei saanud öelda Emile’ kohta, kes oma ülbe suhtumise ja rahutusega talle pidevalt närvidele käis. Ta oli seda teinud ka juba kodus, kus asjalood olid olnud kuus korda hullemad, (veel viis tüütut kaheteistkümneaastast) aga miskipärast oli Guihen irratsionaalselt uskunud, et pealinn on võimeline Emile’i parandama – asjatu lootus. Poiss oli ikka sama suur tüütus nagu koduski. Ja mõelda veel, et säärane peab ühel õnnetul päeval nende hertsogkonda juhtima hakkama. Guihen raputas pead ja tõstis tekil istudes paberiköite uuesti silme ette – talle oli kaasa pandud mõned koopiad mõnedest tekstidest pealinna ajaloost ja geograafiast ja peale selle veel mõni maagiast, kuid neid viimaseid hoidis ta salajas ja nõnda avalikult ei lugenud.

Pargas kandis peale nende kahe veel ka mõningasi kaupu, teenreid, meeskonda, tavareisijaid ja muud sarnast rahvast– Guihen oli üsna kindel, et mõned neist olid meeskonna hulka sokutanud Tucreanid ja ilmselt nad hoidsid tal silma peal ja hoolitsesid muude oluliste asjade eest, mida talle polnud määratud teada, kuid seda, kes need olid, Guihen ei teadnud, ega osanud ka väga hästi arvata, sest need võisid olla ka hiljem peale tulnud reisijad –Tucreanid olid ju ikkagi kuningate mehed ja ilmselt leidus kuninga mehi ka muudes hertsogkondades.

„Ilus ilm täna,“ kuulis Guihen tervitust.

„Tõepoolest, ilus ilm. “ vastas Guihen ja vaatas üles. Rääkija oli lühikeste heledate juuste ja siniste silmadega mees.

„Kas tohib teie kõrvale istuda?“

„Miks ka mitte.“ Tutvuste soetamisest võis kasu olla. Muidugi oli võimalik, et ta oli kuningate või Kahekümne Ühe mees või hoopiski mingi tavaline lurjus, aga jõuad sa siis kõiki kahtlustada?

„Minu nimi on John Macklebury,“ tutvustas mees end. „Ma olen ühe Scarborough väikeaadliku noorem poeg ja ma sõidan pealinna.“

„Konkreetne,“ mõtles Guihen. „Ei ühtki sõna teemal, mis asjus ta pealinna sõidab. Kas küsida või mitte? Vahest ehk hiljem.“
“Mina olen Guihen Seul de Cotrait. Juhtum on analoogne, ainult selle väikese erinevusega, et ma olen hertsogi vanem poeg, kes tõenäoselt ei päri kunagi, sest ma olen singel.“
Nii, nüüd sai see välja öeldud. Mis näo meie sõber Scarborough’st singli peale teeb?

„Te olete oma hertsogkonnas ilmselt samasugune erand kui mina enda omas,“ sõnas Macklebury naeratades. „Teie hertsogkonnas on mitmikud tavalised, singlid, nagu Teie, aga haruldased. Scarborough’s on singlid tavalised, kuid kaksikud, nagu seda oleme mina oma õega, üsna haruldased.“
Õigus küll. Scarborough’s elasid singlid. Ja oli just tema õnn kohtuda ainsa mitmikuga, et tal tingimata poleks rääkida kellegagi, kes oleks tema moodi.

„Teate, mitmikud on Scarborough’s üsna kurja kuulsusega,“ jätkas Macklebury heatujuliselt. „Ma olen kuulnud, et seda on ka singlid mujal.“

„Tõsi ta on,“ vastas Guihen. Ent omaenda raskest elust rääkimine ei näinud small talk i, milles Guihen sugugi osav polnud, sest tal oli kasutada vaid ühe inimese intellekt, juurde käivat.

„Ma oletan, et ka Kakskümmend Üks on teil siis kohe eriti halva kuulsusega, kui mitmikud teil nii ebapopulaarsed on?“ küsis Guihen, ise pisut naerdes, et võõras arvaks, et Guihen selle küsimusega poolenisti nalja teeb.

„Vastupidi,“ sõnas mõne meetri kaugusel seisev heleda peaga naine. Ilmselt Johni õde, sest mitmikutel oli kombeks pidada end täieõiguslikuks osaliseks vestlusest, kus üks nende vendadest-õdedest osa võttis.

„Tegelikult on Kakskümmend Üks Scarborough’s üsnagi populaarsed,“ jätkas neiu. „Me oleme selline tagurpidi-hertsogkond. Linnud lendaksid meil kah, kõht ülespidi ja puud kasvaksid, ladvad mullas ja juured taeva poole, kui vaid saaksid.“

„Kui huvitav. Minu nimi on Guihen Seul de Cotrait, muide,“ juhtis Guihen neiu tähelepanu asjaolule, et ta polnud end tutvustanud. Ta teadis Guiheni nime oma venna mõtteid pealt kuulates, kuid vähemalt Scarborough’s kasvanud mitmikud võiksid sellistele tühistele detailidele tähelepanu pöörata.

Neiu punastas. Ta tegi seda hästi – lausa nii hästi, et lust vaadata. Põsed ja kõrvad õhetasid peaaegu veripunaselt.

„Vabandust. Mina olen Jane Macklebury, Johni kaksikõde,“ sõnas ta pilku maha heites. „Halb komme. Mõnikord juhtub. Vabandust.“
“Ei ole hullu, ei ole hullu.“ ütles Guihen ise vabandavalt. Tal polnud teadnud, et Jane’ile see vääratus niivõrd piinlikkust valmistab. „Sa rääkisid niisiis Kahekümne Ühest. Miks teie rahvale see niivõrd meeldib?“
“Hmjah, tead, nad on ikkagi kohalikud ju,“ sai tüdruk oma enesekindluse tagasi, „Ja tead, meil Scarborough’s ei armastata ülejäänud kuningriiki just väga. Nad on ju ikkagi erinevad, meie jaoks kasvavad nende puud, juured taevas.“ Jane itsitas.

„Nii et kohalikud kangelased?“ küsis Guihen lõbustatult. „Aga mis sellesse puutub, et nad jutu järgi kõiki hertsoge niitidest tõmbavad?“ Jutul oli tahtmatult pisut folkloorne maik. Tegu oli ju siiski legendiga.

„Aga mis saaks Scarborough rahval olla selle vastu, kui nende mehed ja naised kogu ülejäänud kuningriiki kontrollivad?“ küsis neiu silma pilgutades. „Pealegi veel ühtselt, sest vennad ju vendadega ei sõdi!“
Guihen pahvatas naerma ja Jane koos temaga.
“Väga õige!“ kiitis Guihen naerdes takka. „Tõepoolest.“

„Mida sa muuseas sina pealinna tegema lähed?“ küsis Jane. „Kui see just saladus pole, muidugi.“

„Selles lugu on küll, jah, et see on saladus,“ sõnas Guihen kergelt irvitades. „Mina olen selline pikk salapärane võõras...“

„Ei, tegelikult pole saladus ühti. Üsna igav amet on mul – ma lähen arhiividesse tööle.“

„Ooo, aga ma arvan, et ka sealt võib midagi huvitavat leida,“ sõnas Jane naerdes.

„Mina ise lähen aga niisama omamoodi lõbureisile, kuigi sellel on ka väike arhiveeriv väärtus. Ma kogun nimelt muinasjutte.“

„Kas tõesti?“ küsis Guihen. „Sulle meeldivad muinasjutud? Kui omapärane.“
Jane noogutas. „Ma võin sulle ka mõne rääkida. Kui sa tahad, muidugi.“

„No miks mitte. Laevasõit on just paras koht ja aeg muinaslugude rääkimiseks.“

Jane istus tema juurde tekile maha, suunas pilgu kaugustesse ja hakkas rääkima.

„Elas-oli kord...“

XV:Nägemus

2007-03-03T13:31:00.000-08:00

II osa

Kullervo

Tuba oli keskpäevaselt lämbe ja õhus oli tunda kerget kanasõnniku lõhna, kui Kullervo tuppa astus ja see häiris teda pisut. Ta tundis higi oma laubalt alla nirisemas ja pühkis selle oma varrukaga ära, samas teades, et sellel mingit erilist mõtet polnud, sest et mõnekümne sekundi pärast ta laup jälle higine oli. Ta ei talunud seda lõunamaist kuumust, see lõi mõistuse kokku. Isegi siinne meri oli soe nagu supp ega jahutanud inimest.

Lossi all, kus Nägijate Selts töötas, oli õnneks jahedam. Ta oli selle toa ekstra tellida lasknud, sest tema oli ju ometi Nägijate juht ja midagi ta endale ju ometi lubada võis. Ta oli andekas, taevas küll, neetult andekas ja riigile oli teda vaja ja ta võis teatud asju endale välja kaubelda.

Aga see tuba siin asetses kõrgel ja siin oli lämbe, sest räägiti, et kanale meeldib valgus ja soojus ja kõik see jura. Muidugi oli see kõik müüt ja puha, aga Valge Kana oli ju ometi ainus elusolendi-kujuline regaalia ja riskida ei tahtnud õigupoolest keegi. Kana oli purunematu ja hävinematu nagu kõik regaaliad, aga nägi väga hariliku kana moodi välja. Ja muidugi veel see pimedate elajate söömise tabu, mida mitte keegi ei julgenud rikkuda.

Uimaselt libistas Kullervo end tuppa ja sulges enda järelt kiiresti ukse. Kana ei püüdnud küll kunagi põgeneda, aga mine sa emakana tea.

Kullervo tammus pisut põrandal, et saapatallad sõnnikuga kokku saaks, võttis linnu kaenla alla, silitas teda ja lausus:
“Öö minu ees, päev minu taga.

Et ükski inimsilm mind ei näeks“

ning tundis kohe õhustiku muutust.

Muinaslugu rääkis vaid sellest, et kananõidus sind nähtamatuks muutis (kuigi räägiti, et kassid pidada ka nähtamatuid inimesi nägema).Muidugi, seda ta tegi ja ilmselt oli see ka väikestele inimestele kasulik ja muljetavaldav, kuid tegelikult võib seda pidada vaid kõrvalefektiks, sest kananõidus oli tegelikult palju vägevam.

See eemaldas sind maailmast – keegi ei näinud sind, aga sina nägid maailma, mis tähendas, et sa said maailmast tunduvalt parema ülevaate ja tajusid neid tuuli, mis infot tulevikust olevikku tõid, selgemini.

Nägijale tunduvalt kasulikum kui mingi labane nähtamatus.
Lisapluss oli muidugi ka see, et enam polnud Kullervol palav.

Kullervo pani kana maha ja lahkus vaikselt toast ning suundus troonisaali

Nüüd oli ta tulevikunägemustele eriti tundlik – ta nägi teenijaid, kelle kohta ta ei teadnud, kas nood on pärit tulevikust või praegusest ja seepärast hoidus ta igaks juhuks nende teele sattumast.

Treppidest alla ja siis teistest üles, mööda koridore ja tube, kuni jõuad troonisaalini ja ajapikku illusioon suureneb, kuni sa oled täielikult selle võimuses ja ei tajugi praegust olukorda.

Troonisaal oli tühi ja kõle. Suur laud oli põlenud ja näha oli vaid jäänuseid. Uhketest toolidest olid järel vaid mõned. Põrand oli kaetud pruunikate plekkidega, mis võis olla vein aga ei pruukinud ka.

Ruumis ei olnud inimesi.

Ilmselt oli öö või varajane hommik, sest muidu oli troonisaal alati rahvast täis, kuid see segadus? Mis oli toimunud? Mingi õnnetus? Ilmselt küll. Kuidas? Kurat teab. Ja parem ongi.

Kullervo taganes toast välja, et ta ei saaks kogemata infot, mis sellele kõigele pitseri vajutaks ja kinnitaks – praegu on ette määratud vaid see, mida ta näeb ja ei midagi enamat. Kui tal õnnestub midagi nägemata või kuulmata pääseda, on veel lootust, ehk on see vaid mingi veider saalikaunistus, ehk ütleb ta kuningaile, et ta saali nõnda kaunistaks, et ennustus täituks ohutult.

Kuradi Oidipus, miks pidid sa oraakli juurde minema? Kas sa siis ei teadnud, et hetkel, mil oraakel nägemuse saab, pitseeritakse su saatus?

Sul oleks veel olnud lootust, kui sa oleksid jäänud elama oma kasuvanemate juurde. Siis oleks sul olnud õnnelik elu.

Kullervo tõusis endamisi kirudes treppidest üles.

Kuradi loll Oidipus. Kuradi loll mina.

Ta jõudis kergendusest hingates kanasõnniku järgi haisvasse tuppa. Kiiresti võttis ta kana kaenlasse, trampis jalgu, silitas kana ja pomises:

“Päev minu ees, öö minu taga.

Et igaüks mind jälle näeks“

Õhk muutus uuesti lämbeks, aga olla oli ometigi kergem.

Ja ometigi nõnda raske, sest nüüd oli tema pärast saanud nii, nagu on.

Kes käskis mul hakata kuninglikuks Nägijaks? Kes, sa lollpea? Kes käskis sul hakata õnnetusekaarnaks?
Ei keegi.

Sa nägid seda saatust ju ette. Sa ei saanud midagi teha. See ei olnud sinu süü.

Kullervo tajus õrnalt oma surnud õe rahustavaid mõtteid.

Ma ei tea, õeke. Ma ei tea. Ma tahaks uskuda, et ei ole, aga mul on tunne, nagu oleks see kõik minu süü.

Sina ei muuda maailma, Kullervo. Maailm teeb seda ise. Sina lihtsalt vaatad pealt ja üritad kõige hullemat ära hoida.

Ma loodan, Pauline. Ma tõesti loodan seda.

XIV: Väikevend

2007-02-27T12:21:00.000-08:00

Langesin odava populaarsuse ihaluse võrku - toon lavale lapsed ja loomad. Loomad olid seal küll vist juba varem, tõsi küll, aga nüüd on lapsed ka, seega on siis labasus täielik.

Emile

Õhtul, kui ta juba päris väsinud oli, lasi isa Emile enda juurde tuua. Ilmselt oli ka isal palju tegemist olnud – ta nägi vägagi roidunud välja. Sealsamas toas istusid ka tädi ja vanaisa, aga nemad paistsid tegelevat omaasjadega – vanaisa luges mingit ürikut ja tädi kudus midagi.
Emile teadis, et see ei olnud ametlik troonisaal, kuid siin võeti vastu tähtsaid otsuseid ja räägiti inimestega; inimesele oli mugavam ja privaatsem rääkida oma valitsejatega väiksemas ja vähemkõledas ruumis kui suures saalis – siin põles kamin ja mitmed küünlad, seinu kattis riidest tapeet, toas paiknes kirjutuslaud, mille taga isa praegu istus, leidus ka küllaltki korrapäratult paiknevaid tugitoole. Valitsesid soojad toonid ja õhkkond iseenesest oli mahe ja soe. Sellegipoolest ei tundnud Emile mugavust, kui ta oma isaga rääkis. Mõnikord veetis Jacques oma lastega niisama aega, aga enamik aega tegeles ta poliitikaga – siis oli ta Hertsog ja Emile tundis end pigem sõdurina, kes oma komandörile raporteerib kui pojana, kes isaga rääkima tuli.
„Istu,“ ütles isa.
Emile lohistas üht tugitooli lähemale – see oli üsna raske, aga ta sai hakkama – ja istus ning vaatas isale silma. Tükk aega ei öelnud kumbki midagi. Emile sättis end paremini istuma. See liigutus otsekui lõhkus lumma.
„Poeg, me oleme su vanaisa, tädi ja onuga midagi otsustanud.“ Isa hääl oli aeglane ja pisut tuhm ja karm. Emile’ile meenus midagi, mida Tercero oli ütelnud – et karm ja külm kliima teebki inimesed nii karmiks ja külmaks – aga praegu oli ometigi septembri algus! Ilm oli soe ja selge ja inimese süda sai seda päikest, mida ta elamiseks vajas – ja mida iga talv napiks kiskus jääma, nii et mitmed ta vanematest tuttavatest masendusse langesid.
Aga võib-olla oli ka sellist talve, millel päikese ringkäikudega vähe tegemist oli.
"Me oleme rääkinud preilide von Mersternidega. Nad on kiitnud sinu edukust oma vendade-õdedega sideme loomise võime asjus. Sa oled väga tubli olnud, aga suur osa sellest võimest põhineb loomupärasel talendil mitte tööl, nii et väga palju ei tasu sul nina püsti ka ajada.
Natuke muidugi võib." Isa naeratas pisut nukralt.
"Sa muidugi tead, et kui meie, mina, Louise ja Francois oma vürstikohused maha paneme, langevad need teie, sinu ja su õdede-vendade õlule."
"Jah, tean küll," vastas Emile. Nad olid ju ometigi kuuikud - neil oligi kõiges paremad eeldused - vürstide, sõdurite, õpetajate, arstidena ja ka kaklustes jäid nad peale.
"Sa tead ka, miks Francois pealinnas elab." Emile noogutas. Loomulikult ta teadis - seda oli Tercero neile juba ammu õpetanud. Ta juba aimas, kuhu see vestlus välja viia võib.
"Ta on meie sild pealinnaga, tema kannab põhiliselt seda poliitikat, mis toimub vürstiriikide vahel. See on vahest olulisemgi kui kohalik poliitika." Isa teadis, et Emile seda teadis, aga ometi kordas ta seda kõike lausa masinliku järjekindlusega üle.
"Te tahate mind pealinna, saata, jah?" küsis Emile, ise salamisi lootes. Juba Cotrait linnad olid põnevad, aga pealinn! Pealinn! Ta tajus samas ka oma vendade-õdede pettumusega segatud elevust – nemad pealinna ei saa, aga vähemalt saab sinna Emile.
"Jah," vastas tädi Louise oma nurgast -nüüd ta enam ei kudunud. Õigupoolest polnud Emile kindel, kas ta üleüldse tema siinoleku ajal kudunud oli või oli lihtsalt tema ja isa vestlust pealt kuulanud. "Ma saan aru, et see on raske, aga see on meie vürstiriigile vajalik - sa pead pealinna eluga harjuma ja onu kõrvalt poliitikaga tuttavaks saama.
Emile noogutas rõõmsalt. Talle näis, nagu ei suudaks ta ise ka oma õnnest praegu hästi aru saada. Ta peab ilmselt selle üle hiljem järele mõtlema. Ilmselt koos vendade-õdedega.
"Kunas ma ära sõidan?"
"Ma usun, et nii pooleteist kuu pärast või nii," vastas tema isa.
"Miks nii hilja?" küsis Emile pisut pettunult. Poolteist kuud oli nii pikk aeg.
"Näed, Louise, poiss ei karda suurlinna tulesid, ta hoopis tunneb nende vastu huvi," ütles isa naerdes. "Aga pooleteise kuu pärast lahkud sa seepärast," ütles isa nüüd taas tõsise tooniga, "et meil on su ärasõiduks ettevalmistusi teha vaja. Pealegi peab Guiheni jalg paranema. Ta tuleb sinuga kaasa."
See teade mõjus nagu ämber külma vett.

"Miks tema?" küsis poiss, üritamatagi oma rahulolematust antud teema asjus varjata. “Ta on julm ja pealegi singel. See, kes pealinna saadetakse esindab ju meie hertsogkonda ja me ei taha ju ometi selliseid matsistsündinud värdjaid laiale ilmale näidata. ”

Järgmisel hetkel sai Emile vastu kõrvu.

„Sa ei räägi nõnda oma vennast,“ ütles isa vihaselt. „Ta ei ole su kaassündinu, hea küll, saame aru, aga ta on minu poeg ja sinu vend ja tema ema oli minu esimene naine ja ma armastasin teda, mis sest, et ta väikeaadliku tütar oli! Ja mida taipad sina poliitikast! Singel ei tähenda värdjat, õpi see heaga ära, enne kui sa kellelegi Scarborough’st seda räägid ja too selle sulle halvaga selgeks teeb. Lollpea! Idioot!“ Isa urahtas ja jäi vait.

„Vabandust,“ ütles Emile oma õhetavat põske katsudes. „Ma kogemata. Aga ta ei meeldi mulle ja mina talle.“
“Te õpite vendluse kiiremas korras ära.“ See oli rohkem kui käsk, see oli sedastus – nii saavad asjad olema ja igasugune vastuvaidlemine on ettekujuteldamatu.

„Mis Guiheni julmusesse puutub, siis see on eraldi teema,“ ütles isa juba rahunenumalt. „Loodetavasti kasvab ta sellest välja, kuigi ma seda väga ei usu. Sa pead lihtsalt õppima sellega elama, et ta julm on. Ja ma räägin temaga, ja hoiatan teda julmuse ja kättemaksuiha eest, sest perekond peab olema ühtne, eriti rasketel aegadel ja need tulevad. Viimasest kodusõjast on mõnikümmend aastat möödas, aga kaugel see järgminegi ole, sest vaata, mis juhtus. Kust sa tead, et midagi säärast ei või uuesti juhtuda? Kust sa tead, et ei või hävineda veel üks regaalia ja suguvõsa, mida me senimaani igavesteks pidasime? Segased ajad on ees.“
“Ja sina, Emile, pead olema sedavõrd targem ja kavalam, et selliseid asju juhtuda võib,“ sekkus juttu seni vait olnud Robert. „Sa pead õppima tundma poliitikat, et sellistel segastel aegadel paremini orienteeruda. Ja ma arvan, et sa peaksid õppima ka Guiheni käest julmust, sest sul võib ka seda minna.“

Emile oli vait. Säärasele mõttele polnud ta varem tulnud, aga võib-olla seepärast, et ta ei olnud sellega nõus. Ta ei lange Guiheni tasemele. Ta ei muutu julmaks. Tema jääb heaks inimeseks, ta teab, mis on õige ja mis vale, hoolimata sellest, et maailm kurje inimesi täis on. Aga oma hertsogiga sa moraaliküsimustes ei vaidle.

„On sul veel küsimusi?“ küsis Louise, nähes, kuivõrd vaikseks olid mehed Emile’i ehmatanud.

„Aga mida Guihen seal pealinnas siis ikkagi tegema hakkab?“ küsis Emile siis. „Olgu tema iseloomuga, kuidas on, aga vaatame tõele näkku, ta ei oska ju midagi.“
Oma viisakuspüüetest hoolimata tundis Emile endal oma isa pahakspanevat pilku. Aga vastas hoopiski Louise.

„Ta hakkab tööle arhiivides ja raamatukogudes. Ta hakkab uurima teatud teemasid ja aineid, mis meie hertsogkonnale huvi võivad pakkuda, valdkondades, millest me väga palju ei tea. Peale selle hangib ta sidemeid teiste omataolistega, mis meile väga kasulikud olla võivad.“

„Aga mis teemasid ta seal uurima hakkab, millest me väga palju ei tea?“ oli Emile ikka veel uudishimulik.

„Oh, sa oled veel liiga noor, et me sulle kõik ära rääkida saaks.“ ütles isa, „Aga ära muretse...“

„Eks tulevik näita.“ lõpetas Louise.

Ja miskipärast käis seepeale täiskasvanute huultelt läbi kerge ja lühike naer, nagu oleks Louise teinud nalja, millest Emile aru ei saanud.

Esimese osa lõpp

XIII

2007-02-27T12:20:00.000-08:00

Guihen

„Teed soovid?“ küsis keegi pimeduse lõppedes.

Silmade avamine põhjustas aga valulaine, mis algas silmadest, peegeldus kolbalt tagasi, liikus siis rindkeret mööda allapoole ja lõppes jalgades, et sealt siis omakorda tagurpidises järjekorras naasta.

„Aaah!“ tegi Guihen, aga silmad jäid lahti.

Virgumine andis muidugi valudele hoopis uue tähenduse – näis, nagu valutaks ta kogu üle keha, aga peale valutamise suutis Guihen ka muid asju teha.
Näiteks küsida: „Kus ma olen?“

„Ühes metsamajas,“ vastas hääl. „Ära muretse, ma olen sõbralik ja ei tee kahju.“

Guihen pööras pead hääle suunas. Rääkija oli vanemapoolne hallikate juuste ja punasekirjut pearätti ning metsarohelist ürpi kandev naine. Tema nägu oli kortsuline ja nähaolevad juuksed hallid, kuid ta naeratas ja tema erivärvi silmad sädelesid noorusliku, justkui ebamaise säraga.

„Kes sa oled?“ päris Guihen.

„Mina olen... nõid ja mu nimi on Rhea,“ vastas naine pärast pisukest pausi. „Ja sina oled Guihen Seul de Cotrait, Jacquesi poeg. Vürstipoeg. Ja Nägija.“

Guihen oli tükk aega vait. Tuba oli küllaltki väike, ent hubane. Laelauad olid punased. Ei tea, kas puit ise oli punane või oli see värvitud?

„Ma oletan, et sa tead piisavalt, et mulle seletada, mis toimub,“ ütles Guihen siis vaikselt, „Kas pole tõsi?“ ja tõstis pead, oiatas aga siis ja lasi sel uuesti langeda.

Rhea noogutas.

„Ma usun küll. Aga kõike ma seletada ei mõista ega saa.“

Guihen silmitses lage. Viimase ööpäeva sündmuste pöörase kuhjumise taktis tekkis tal soov tempot pisut maha võtta.

„Mis minuga juhtus?“

„Sa said Talvejõel viga. Punakuldi vaim ründas sind, aga sa paiskusid õnnekombel jõelt välja. Ma leidsin su teadvusetult ja vigastatult jõe ääres lamamas ja et sa verest tühjaks ei jookseks, panin ma su jalale sidemed, rohud ja loitsud ümber ja tõin su siis oma koju. Ma tunnen lossirahvast küllaltki hästi ja tean, kes on kes.

„Kuidas sa mind tassida jõudsid?“ päris Guihen. Juba tavalist inimest on raske kanda, aga nõia vanust ja Guiheni isegi singli kohta suurt kasvu arvestades näis ta kandmine päris vägiteona.

Rhea itsitas.

„Ma olen nõid, Guihen. Ja küllaltki tugev, kuigi see võib-olla välja ei paista. Nõiad ongi tugevamad kui tavalised inimesed. Pealegi oli mul abiline.“

Guihen suutis vaevu karjatust maha suruda, kui keegi talle sõrmega ribidesse torkas, nägi aga seejärel torkajat ja siis ta enam seda ei suutnud.

Olend oli väike nagu imik ja groteskset hallikat värvi õhukese nahaga, mille alt oli näha musti veresooni. Üks silm oli must ja teine valge, kogu liha oli aga ära kuivanud ja järel oli vaid luu ja nahk. Ta vaatas uudishimuliku näoga Guihenit.

„Mi..kes see on?“ küsis Guihen. Olend oli teda ehmatanud, aga ei näinud vaenulik välja, kuigi kurat seda sellise asja puhul teab. Külmajudinad jooksid vaadates ikka läbi selgroo.

„See on minu õde,“ vastas Rhea. „Tema aitaski mul sind tassida. Kuigi kerge polnud see sellegipoolest, aga ma nägin, mida sa olid jõele kirjutanud ja mul ei jäänud muud üle.“
“Mida ma siis kirjutasin?“ Päris kummaline oli säärastesse asjadesse nõnda stoiliselt suhtuda, sest uudishimu oli tegelikult päris suur, aga Guihen lausa tajus oma hääle tuimust. „Ja miks ma nii uimane olen?“

„Kui sa ise seda ei lugenud, ei saa mina seda sulle rääkida. Valiku neid mitte lugeda tegid sa enne juba ise ja see valik oli sinu oma. Mul on vaja see ise meeles pidada ja kui ma räägiks, siis ma unustaks. Pealegi“ – Rhea naeratas – „ongi vahest parem, kui sa ei tea, mis saatusel sinuga plaanis on. Magad rahulikumalt.

Aga uimasuse asjus – salvid ja rohud ja loitsud, millega ma sind ravinud olen, võivad sind tõepoolest uimaseks teha, aga see-eest leevendavad nad valu.“

„Hah!“ norsatas Guihen, „Leevendavad!“ kuigi valu oli nüüd juba täiesti talutav.

Ruumi sugenes mõneks ajaks taas vaikus.

„Kas sa tead midagi Kahekümne Ühest ja Tucreanidest?“ küsis siis Guihen „Ja kas sa räägid neist mulle?“

„Tean? Seda küll. Räägin? Iseasi,“ vastas Rhea. „Aga kui sa seda soovid, siis võin ma seda teha. Aga mitte kõike. Sest osa peab jääma ka mulle.“

„Räägi,“ ütles Guihen, „Palun.“

„Tucreanid on võlurid,“ rääkis Rhea „Väga osavad ja mitmekülgsed. Ma ei usu, et nad ühelgi alal võrratud oleksid, aga nad mõistavad paljusid maagialiike. Ja nad on kuninga mehed. Ma usun, et su isa, onu ja tädi ning vanaisa teab sellest.“

„Ja Kakskümmend Üks?“ küsis Guihen.

„Kas sa legendi tead?“ küsis Rhea vastu.

„Jah.“ vastas Guihen.

„Legend on enamjaolt tõsi. Ja nad on ka siin. Rohkem ma neist ei räägi.“

„Miks?“ päris Guihen.

„Sest see osa jääb juba mulle.“

„Kust sa seda kõike tead?“

„Kõige lihtsam vastus oleks see, et ma olen nõid,“ vastas Rhea pärast pisikest mõttepausi.

„Selles on päris kenake kogus tõtt. Aga mitte päris. Mul olid kaksikud lapsed, poeg ja tütar. Mõlemad Nägijad. Nagu sinagi. Väga osavad. Ja nad mõlemad viidi pealinna. Seal otsitakse Nägijaid ja muid võlureid tikutulega taga. Sind viiakse kah niikuinii ära.
Tütar on surnud, aga poeg on veel elus ja teeb pealinnas karjääri. Kui sa teda näed, tervita teda minu poolt. Nimi on Kullervo. Isa järgi.“

Isa kohta Guihen eriti küsida ei söandanud, tundus väheke liiga isiklik teema olevat.

Selle asemel küsis ta selle kohta, miks Rhea talle nii palju räägib.
“Tead, sa oled mulle nüüd võlgu, tahad või mitte,“ vastas Rhea muiates. „Ehk siis, räägi mulle seda, mida sa näinud oled.“

Guihen ei teadnud, kas trummist rääkida või mitte. Ühest küljest oli ta tõesti Rheale võlgu ja ta oli talle ka palju seletanud, samas oli trumm perekonnasaladus. Aga võib-olla teadis ta sellest niikuinii ja vaatas, kui palju Guihen teda usaldas. Ta ju teadis Tucreanide ja Kahekümne Ühe kohta päris palju ja ehk teadis ka trummi kohta.

Ehk räägib ta nõnda ääri-veeri ja siis jutu käigus vaatab, kas räägib trummist täpsemalt või ei.

Guihen alustas pudelikeerutamise ajal saadud nägemusest, sest varasemast nõid juba teadis.

„See vana ühesilmne naine oli tõenäoliselt Padaemand, meie kuningate ema,“ ütles nõid pärast väikest mõttepausi, „Ma ei saa aru, miks tema enese pojad tema üle kohut mõista lasevad. See näib segane, aga ma ei tunne ka kuningakoja poliitikat. Ta on muuseas ka Nägija, nii et võib-olla puudutab see otsus Nägijaid, sest sina olid ka seal ringis ja sina oled ka Nägija. Ainult sel juhul“- nõid peatus korra –„Miks seal Kullervot ei olnud?“

„Ehk oli ta see mees, kes silmatorkamatuks jäi,“ pakkus Guihen. „Ma tõesti ei mäleta tema kohta midagi.“

„Ei, Kullervol sellist oskust ei olnud,“ vastas nõid ja jäi vait.

Nõia ütlus näis pisut segasena, ent Guihen ei tahtnud ka rohkem küsida.

„Mis suga pärast pudelikeerutamist juhtus?“ küsis Rhea.

„Julian ja Henry mõisteti süüdi ja nad tapeti täna hommikul.“ Naljakas oli seda kõike nõnda neutraalselt rääkida, aga ilmselt oli see nõnda rohtudest ja Guiheni näole ilmus tahtmatu ilme selle väikese absurdsuse üle.

„Aga vahepeal?“ küsis Rhea.

„Vahepeal kutsusid nad mu alla ja rääkisid, et Tucreanid on võlurid. Ja peale selle rääkisid nad veel seda, et, noh tead, sellest et seal nad olid vangikongis ja...kurat!“Guihen ei suutnud juhtumit trummiga üldse sõnadesse panna. Kõik olulised sõnad olid ununenud.

„Mis nad siis rääkisid?“ päris Rhea.
“Ma ei tea,“ valetas Guihen. See oli kõige lihtsam. See kuramuse vanamoor ei pidanud ka kõike teada saama.

„Kui sa nõnda arvad,“ vastas Rhea lakooniliselt.

Ruumi sigines vaikus.

„Teed soovid?“ küsis nõid.

„Jah, palun,“ vastas poiss.

Vana naine võttis suure teekannu, mis kogu aeg sealsamas laual seisnud oli ja täitis kaks kannu kõrval asetsevat kruusi.

„Ma kardan, et see on pisut ära jahtunud,“ ütles ta üht kruusi Guihenile ulatades.

„Aitäh,“ vastas too ja rüüpas. „Täiesti paras.“ Tee oli kange ja naljaka maitsega ja pigem leige kui soe, aga Guihenile see maik meeldis.

Ta tõusis istukile, et korralikult teed juua saaks ja tegi valugrimassi.

„Kunas ma jälle normaalselt liikuda saan?“ küsis Guihen murelikult. See vigastus võis tal terve sügise ära rikkuda.

„Ma ei tea,“ vastas nõid. „Iga vigastus on ise loomuga, nagu ka iga loits, mis seda ravib. Aga ma arvan, et homme hommikuks saad sa ise püstijalu kepi toel koju minna.“

Guihen kergitas kulmu. Muidugi, põhilised valutegijad olid vaid muhud ja marrastused, kuid kuldi kihv oli päris sügavale jalga tunginud. Aga Rhea oli nõid.

„Ma olen sulle palju tänu võlgu,“ ütles Guihen, „See, mis ma rääkisin, oli vaevu tasu sinult saadud info eest, kui sedagi. Ütle, mida sa minust tahad?“

Rhea naeratas nukralt.

„Ma võiks ütelda, et mu tegu polnud omakasupüüdlik ja tuli lihtsast headusest, aga siis ma valetaksin.“

Nõia hääl muutus tungivaks sosinaks, mis oli ometigi selgem kui ta tavaline kõne.

„Palun, kui sa vähegi saad, ära tapa Kullervot. Palun, ära tee seda.“

Guihenile koitis midagi.

„Kas sa seda nägidki minu uisujälgedes? Et ma tapan Kullervo?“

Rhea jäi vait. Guihen kuulis tema kõrisõlme jõnksatust.
“Mul on vaja välja minna,“ pomises vana naine vastuseks ning siis, kui Guihen nägi nõia siluetti varasügisesesse päikeselisse pärastlõunasse astumas, mõistis ta, kui habras Rhea tegelikult oli.

XII: Vanaisa

2007-02-27T12:18:00.000-08:00

Hommikud olid need kõige raskemad.

Mitte alkoholi või varajase ärkamise pärast – selles vanuses polnud Robertil niikuinii kuigi palju und – vaid pigem reuma pärast, hommikuti olid need valud kõige hullemad. Tõsi küll, hilissuvel ei andnud liigesed end niivõrd palju tunda kui sügisel ja täna oli ka selge ilm, aga miskipärast oli täna need valud suve kohta erakordselt tugevad - või oli pika sooja suvega Robert lihtsalt hõlpeluga ära harjunud.
Aga pole midagi, ta on valuga harjunud, ta on kunagine sõjamees, kunagine hertsog, mis sest, et troon juba mitmeid aastaid laste käes on olnud, ta tuleb valuga toime, kui ta oma noorpõlves Safranisõjast osa võttis, oli ta mitmeid kordi haavata saanud ja see oli ju reumast tunduvalt hullem olnud.

Robert ajas ennast püsti ja põlvedest raksatav valu lõi hetkeks pildi mustaks ja ta vajus tagasi voodile istuli.

„Kurt!“ hüüdis ta teenrit.

Nooruses polnud meil küll kunagi riietumiseks teenrit vaja olnud.

Ei, aga siis ei olnud mul ka reumat. Ja me olime noored.

Mäletad seda väikest küla Helleros, kuhu me kunagi sõja ajal sattusime. Ja neid kaht punapäist õde?

Helde aeg, see oli ammu. Me polnud vist seitseteistki? Ma mäletan seda kaevu, kust nad tulid vett võtma ja meile silma tegid. Õhk oli väga selge. Täna on vist ka.

Ja siis polnud me ju veel troonipretendendidki ja võisime teha nagu tahtsime. Ei mingeid kohustusi.

Jah, aga pärilusliin võib kummalisi käändeid teha. Tead, täna, koidikul, kaks minu lapselast...

Ja siis kadus vend ära.

Robert leidis, et istub voodil, üleni riides ja pestud. Kurt oli vist ilmselt sellega juba harjunud, see tuli tal juba nii osavasti välja. Kurt oli kah juba nii suureks kasvanud. Teener oli ta olnud juba päris väikesest saati – kui kaua? Ei mäleta.

Nii-nii, mis meil siis täna plaanis on?

Hukkamine.

Robert sulges väsinult silmad.

Persse.

Hukkamiseni on veel aega. Kui ta nüüd läheb, siis ta jõuab Veitre väljakule... aga milleks?

Mis mõte sel oleks? Ta kurnaks lihtsalt oma liigesed ära ja näeks oma soo surma. Ta ei tahtnud seda näha. Ta ei tahtnud seda lihtsalt uskuda.

Sa näeks neid viimast korda.

Mis mõttega? Näha neid nõnda? Ei. Seda ei ole vaja.

Robert ajas pea kuklasse ja vahtis pisut lakke. Valgele krohvile kantud mustrid olid talle juba ammu pähe jäänud, aga kui sa mõelda ei tahtnud, olid nad heaks vahendiks mõtetest hoidumast - lage kattis seepiatindi pruunikat karva detailne rikutud sümmeetriaga põimornament, mille äkilised ebakõlad mustris päris huvitavaks tegid. Võis mõttes mängida. Alustasid näiteks sealt, voodi kohalt nurgast ja üritasid vastasnurka jõuda. Harilikult üsna tõhus vahend mõtetest hoidumiseks.

Vanasti oli see teda küll mõtelda aidanud, aga aeg muudab mõningaid asju.

Robert oli mustris jõudnud ukse kohale, kui see avanes (uks, mitte muster) ja sisse astus Paul. Või too teine Tucrean. Ta polnud neil kunagi vahet teinud.

„Tervist ja pikka iga“ tervitas mees teda, kumbiganes ta ka siis ei olnud.

„Sulle ka,“ ümahtas Robert talle vastu. See, et mees tema jutule tuleb, ei tähenda tõenäoliselt head. Kuninga saadikud ja agendid. Mida muud on neil öelda kui halbu uudiseid? Oleks see midagi muud, räägiks nad pigem tema laste kui temaga. Tõsi, ka tema oli otsustaja, aga põhiline poliitiline tegevus jäi siiski laste hooleks.

Egas siis midagi.

„Ole hea, jäta see ametlik jura ära ja mine kohe asja juurde,“ palus ta Tucreani.

„Asi puudutab Guiheni,“ alustas too.

Karta oli. Guiheniga oli viimasel ajal eriti palju jama olnud, aga kus juba oli, sinna tuuakse juurde.

„Mis siis temaga on?“

„Meil on alust arvata, et tal on võimeid,“ sõnas Tucrean. „Maagilisi võimeid.“

„Milliseid?“ küsis Robert lakooniliselt, laskmata emotsioonil,mida uudis talle põhjustas, välja paista.

„Me ei ole päris kindlad, sest ta ei ole neid välja näidanud, aga me tegime katseid ja nähtu põhjal usume me, et ta näeb tulevikku. “

Robert oigas vaikselt. Nägemine ei tähendanud head. See andis inimestele aimu sellest, mis tuleb, aga mitte võimalust seda muuta. Ja muidugi siis veel see asjaolu, et...

„Ta tuleks pealinna kuningate teenistusse saata,“ arvas Paul. „Ta pole niikuinii troonipärija. Ja Nägijatest on kasu.“

„Avalikkus arvab siiamaani, et kuningad ja Cotrait ei saa hästi läbi,“ vaidles Robert, „ja kui me kuningale Nägija saadaksime, rikuks see mulje.“ Väide oli nõrk ja nad mõlemad teadsid seda.

„Võimalusi on,“ vastas Tucrean. „Kõike võib näidata.“

„Kas tal oleks seal ka hea elu?“

„Aga muidugi. Ta on ju aadlik. Ilmselt elaks ta oma onu juures. Näeks pealinna ja elu ja puha. Niikuinii tuleb ta ära saata, ja kuninglik Nägija on hea ametipost.“

„Nojah, ilmselt on sul õigus,“ ohkas Robert. „Aga miks sa seda minuga räägid? Miks sa ses asjus mu lastega ei räägi.“

„Oh, ma räägingi,“ vastas Tucrean heatujuliselt, „Aga ma leidsin, et ka sina peaks sellest teadma ja nõusoleku andma.

Ja su lapsed on praegu hukkamisel. Tead küll, Juliani ja Henry omal.“

Robert oli veidi aega vait ja Tucrean tõusis ja läks ukse juurde, et lahkuda.

„Kuule,“ peatas Robert Tucreani.

„Jah?“

„Juliani ja Henry asjus.. See lugu Guiheni ja kuldiga...

„Jah?“

„Need olite teie, jah? Et nende suid sulgeda? Sest nad nägid liiga palju? “

„Mitte päris,“vastas Tucrean „Selleks, et inimeses võlurit äratada, on tarvis šokki, mingit reaalset ohtu tema elule, midagi, mis tema isiksuse põhjalikult läbi raputaks. Ja noh, me arvasime, et kui Guihen nõnda metsloomaga silmitsi seistes ei avane, siis ei avane ta kunagi.“

„Aga kui ta poleks avanenud?“ küsis Robert,“Siis oleks ta ju surnud.“

„Jah, tõenäoliselt küll. Aga mis siis?“ vastas Tucrean ja sulges väljaspoolt ukse.

XI: Return of the Pig

2007-02-27T12:17:00.001-08:00

Guihen vaatas, kuidas loom tema poole tormas.

Mida? Ta pidi ju surnud olema?

Tardunult jälgis Guihen, kuidas kuldi massiivne keha tema poole tormas, veri silmas klompunud, karvastik mudane ja verine, ent sellegipoolest tugev ja kiire. Liiga kiire.

Kult haihtus äkitselt jõelt ja ilmus otse Guiheni ette, nii, et ta vaevu reageerida jõudis ja vasakule astus – mis oli viga, sest nähtavasti oli kult just sedasama plaaninud ja nii tormas pool tonni metslooma täiskiirusel Guiheni poole ja ta ei jõudnudki eest astuda...

...ja kult ei olnudki teda pikali paisanud – ta tormas tema poole ja Guihenil oli veel aega nägemust mõistmaks enne kui ta viimasel hetkel paremale astus ja kult temast mööda vihises.

Udus polnud näha midagi muud peale kuldi, isegi mitte jõge– ja veidral kombel paistis metssiga väga selgelt. Too pööras end ringi ja sörkis nüüd Guiheni juurde, otsustades seda viga enam mitte teha. Tal pole vaja joosta, et Guihen tappa. Ka paigal seistes saab ta poisist jagu.

„Mida teha?“ jõudis Guihen mõelda, aga juba jõudis temani järgmine nägemus, edastades reaalsust vaid sekundi võrra ja Guihen täitis nähtud korraldusi masinlikult, higi laubal, lootes, et pimesi tehtud liigutused teda tõepoolest kaitsevad.

Kui nägemus lahtus, oli tema ja kuldi vahel umbes kümme meetrit – aga üleüldse – see loom pidi surnud olema.

Ongi. Aga see on vaim. Vihane vaim. Talvejõel juhtub kummalisi asju – tead ju küll.

Tean küll, teine mina. Aga mida ma teen?

Mine jõelt välja.

Hea nõuanne. Aga kus oli jõgi? Suunataju oli sassis.Guihen liikus mõned sammud vasakule, uisud püsisid õnneks hästi jalas, õnneks polnud ta veel kukkunud, aga kes teab, kauaks veel.

Uisud? Oot-oot.

Raud. Teritatud raud.

Vaimudele raud ei meeldinud.

Punakult oli ähvardavalt ligidale jõudnud. Aga seekord liikus Guihen talle vastu ja keeras viimasel hetkel ära, tõstis vasema jala ja tegi sellega kaare, mis kuldi kärssa tabas ja tundis samas, kuidas kuldi kihv tema säärt kriimustas ja siis lendas ta pikali.

Silmist lõi valuvahk läbi ja Guihen jõudis hetkeks imestada, miks ta veel elus on, aga kuldi poolt purskas mingit musta vedelikku, otsekui tinti, ja kastis ta märjaks. Jalg tuikas ja haav tegi valu, aga ometi suutis Guihenend kuidagi püsti ajada. Jalad vabisesid haavast ja saadud hoobist - jää oli kõva – aga silmad olid liigagi selged. Kult ise oli ka segaduses – tinti voolas ta kärsast ja ta näis pisut segaduses olevat.

Siis virutas Guihen talle uuesti.

Metssiga taganes. Guihen mitte – mõned asjad tuleb lihtsalt ära lõpetada.

Kolmas löök. Siga kaotas nüüd teise silma, pööras otsa ringi ja pistis ajama. Guihen üritas talle järgneda, aga kult oli isegi haavatuna Guihenist kiirem – ja pealegi oli ka Guihen haavatud ja šokis.

Metssea põgenemissuund oli talle enam-vähem öelnud, kus oli jõgi ja kus mitte. Guihen uisutas jõe äärde, et näha, kuhu poole ta minema peab ja võttis siis vastva suuna.

Nüüd peab ta oma kiirust alla võtma - ta on veel võitlusest nõrk.

Kummalisel kombel näis talle, nagu jätaksid ta uisud jõele jälgi – mustad tindijäljed Talvejõe valgel jääl.

„Varesejalad“ irvitas ta mõttes ja sõitis edasi, vaatamata, mida tema jalad kirjutanud olid.

Seepärast ei vaadanudki ta tagasi enne kui nägemuse pärast, aga siis oli juba liiga hilja eest hoida. Guihen tõstis veel enesekaitseks jala ja uisutera tungis küll sügavale kuldi ajju, aga samas paiskas hoop ta kaugele eemale ja Guihen ei jõudnudki enam lennates midagi mõelda.

Ja siis tuli pimedus.

X: Vestlus

2007-02-27T12:16:00.000-08:00

Talvejõe külmust võis isegi läbi uiskude tunda. Guihen ei uskunud, et Henry väga kaugele jõudnud oli. Talvejõgi tuli põhjast, tegi väikese tiiru ja läks siis põhja tagasi. Guihen oli praegu jõe ühel kõige lõunapoolsemaist osadest. Jõelt tõusis pisut auru, sest ümberringi oli suvi, aga Talvejõgi oli külm nagu ikka.
Ja Guihen asus teele. Varsti läheb külmemaks, aga praegu on veel ümberringi soe.

Kuused ja kõrged metsikud põõsad kihutasid mööda jõeääri mööda. Guihen oli kiiresti alustanud. Kaua ta seda tempot ülal hoida ei jõua, aga ehk jõuab ta enne Henryni.

Mets oli senimaani veel tuttav ja jalad mäletasid teekäänakuid lausa instinktiivselt ja Guiheni mõtted liikusid üsna varsti muudele teemadele.

Kõigepealt see trumm. Nii et me oleme siis tegelikult kuningatega liidus, kas pole?

See näib tõesti nii olevat. Aga kes tahab seda kõrvaldada?

Guihenile viirastusid hetkeks kakskümmend üks jalajälge tolmus ja trummihleid.

Kakskümmend üks, kes muu?

See tähendab, et neil on siin läheduses agent. Huvitav, kes?

Võimalusi on. Tegelikult võib ta olla kestahes, kes siin ilma venna või õeta on .

Või isegi mitte seda. Neid võib siin mitu olla.
Guihenile meenus Henry ja Juliani jutt Tucreanidest.

Huvitav, kas nemad?
Võimalik, aga kindel olla ei tasuks. Mulle tundub, et nad on kuninga mehed. Kakskümmend üks ilmselt ei ole.
Olgu Kakskümne ühe esindaja kes tahes, aga neil on nüüd igastahes trumm. Veel üks regaalia. Kuuldavasti on nad hakanud kadunud regaaliaid koguma.

Hüpoteetiliselt rääkides, mis siis saab, kui neil kõik regaaliad on?

Ma ei tea. Ja ma ei taha ka teada.

Jõe kohal hõljuv aur ei kadunud kuhugi. Pigem hakkas see uduks tihenema. Guihen tõrjus kõik mõtted Kahekümne ühest hetkel tagaplaanile. Udusse kerkis aeglaselt pudel ja selle ümber istuvad kujud.

Keda ma pudeli keerutamise ajal nägin?

Ja veel tähtsam, kuidas?

No ilmselt oli tegu mingi maagiaga. Aga kuidas? Kes selle korraldas?

Vaata tõele näkku, Guihen. Sa oled võlur.

Ja need inimesed?

Ilmselt näen ma tulevikku. Ja see tähendab, et me läheme kunagi kuningakotta.

Võib-olla. Mina sinu asemel ei usaldaks nägemusi nii väga.

Ma olengi sina.

Tõsi. Guihen, jälle räägid sa iseendaga.

Ja isegi iseendaga rääkides tunnen ma end heidikuna.
Singli saatus, pole midagi teha. Kelle muuga sa ikka räägid?

Uttu kerkis verise silmaga punase kuldi kuju.

Huvitav, kuidas see punakuldi asi korraldati.

Tucreanid oskavad ilmselt kuju muuta, kuidas muidu?

See tähendab, et nad on väga tugevad, kas pole?

Põhimõtteliselt küll.
Nii et nad võivad Kahekümne Ühe seast olla küll?

Põhimõtteliselt küll. Aga see võib-olla ka mingi erivõime. Kas sa pole mitte lugenud üht...

Aga rohkem Guihen iseendaga rääkida ei jõudnud, sest uttu tõusnud kuldi kuju tormas, pea ees tema poole.

IX: Hukkamine

2007-02-27T12:15:00.002-08:00

Guihen

Kohe, kui ta oli püsti tõusnud, tunnetas Guihen läbi kaela tungivat kiiret valulainet ja siis kadus pilt hetkeks ära. Pea tuikas.

Ah nõnda see siis ongi, kui sugulane sureb.

Eelkõige tunnetasid inimese surma muidugi ta koossündinud, muud õed-vennad, vanemad ja lapsed, aga ka kaugemad sugulased said oma jao. Guihenil oli ka varem sugulasi surnud, aga kunagi polnud see nõnda äkiline olnud ja seda, et keegi suri, sai ta alles hiljem teada.

Ta poleks praegu Henry nahas tahtnud olla. Juliani nahas ka mitte, aga Henry kaela langes see kõik kuidagi raskemini – kestis kauem.

Niisiis.

Juliani ta enam ei päästa. Keha tähendab. Vaimuna elab ta venna peas edasi, aga see tundus Guihenile ühe kuradi kehva variandina.

Henry võib ta veel päästa. Muidugi mitte kohe. Talvejõe ääres on liialt palju rahvast. Aga mõne tunni pärast küll.

Aga nüüd ta läheb ja vaatab vendade hukkamist vähemalt pealtki. Nad on selle ära teeninud, kui ta ka muud ei suuda.

Veitre väljak oli tühi, kui keset väljakut seisev hukkamispakk välja arvata. Arvata oli. Kõik olid liikunud edasi järgmisele lõbustusele – Henry Talvejõele aheldamise juurde. Verine pakk keset väljakut mõjus suure ja häirivana. Guihen ruttas peaaegu põgenedes edasi, et sellelt õõvastavalt väljakult pääseda; ometi näis väljakul veedetud aeg talle pikana. Tempot aeglustas ta alles metsa vahel, kui tema ja väljaku vahel oli juba hea tükk kuusemetsa, aga kõnnini ta oma tempot aeglustada siiski ei suutnud. Pea oli pisut uimane ja kui Guihen neid radu juba aastaid tallanud poleks, oleks hargnevad rajad ta selles olukorras kindlalt teelt eksitanud, aga teed olid tuttavad ja nii kuulis ta juba mõne aja pärast Talvejõe kriginat ja selle ääres seisva rahva kära. Guihen tegi viimase spurdi ja jõudis kohale parajasti siis, kui Henry’d Talvejõele kinnitati. Seda, mis toimus, polnud raske näha, sest rahvahulk oli küllaltki hõre ja jõgi oli täna kiire ning et sellega sammu pidada, tuli kas jõele endale astuda või siis kaldal kaasa joosta. Üldiselt eelistati viimast, Guihen astus aga jääle.

Kõigepealt löödi Henry jalalabad jämedate terasklambrite ja raske sepahaamriga jää külge kinni. Talvejõest õhkuv külm tungis läbi Guiheni õhukeste saabaste ja pani ta varbad külmetama. Guihen judistas end tahtmatult.

Siis jõudis järg Henry käte külge. Ta lamas lõdvalt jääl ega pannud ei teo ega sõnaga vastu. Klambrid olid sama jämedad ja seekord, kui klambrid kinni löödi, kuulis Guihen vaikset niuksatust ja nägi, kuidas Henry järsku krampi tõmbus. Muidugi. Randmed olid veel põletushaavadest verised ja tundlikud. Aga Henry ei karjunud ega teinud muud häält, ilmselt trotsist. Ta vaatas ka Guiheni poole, aga too ei osanud Henry pilgust midagi välja lugeda.

Siis järgnes veel klamber ümber rindkere, aga timukas (sepp?) ei lahkunud veel jäält. Justkui kõigele krooniks asetati Henry kõrvale tema venna laip ja eemaldatud pea. Siis astus sepp ja kõik muud jäält maha ja vaatas, kuidas vennad eemalduvad.

Hukkamistseremoonia oli toimunud selges vaikuses; hetkest, mil esimene klamber löödi, vaibus kogu kära ja hukatav saadeti ära vaikides.

Kui vennad olid vaateväljast kadunud, hakkas rahvahulk jällegi kohisema, natuke üksteistele midagi rääkima ja muud sarnast.

Pealtvaatajaid oli umbes kakskümmend ja nad olid kas perekond, vasall-aadlikud või kõrgemad tegelased lossist. Pööbel puudus. Ilmselt polnud Francois, poiste isa, tahtnud, et tema poegade surm iga matsi õlletoobrijutuks saaks. Süüdi võisid nad olla, aga vähemalt oli nende lõpp väärikas. Guiheni peast käis läbi ka mõte, et ehk oli see nii seepärast, et ta oli singel ja et singli tapmiskatse ei ole ju ometi nii tõsine asi, et mõrvareid täismahus karistada tuleks, aga siis peletas ta selle mõtte minema. Vennad polnud teda tappa üritanud, nad olid ohvrid, mitte süüdi.
Ja siis muidugi veel see trumm. Ja need jäljed. Ja Kakskümmend Üks. Ja see kuradima nägemus. Viimasel ajal oli liiga palju juhtunud, et ta kõige üle järele mõelda oleks jõudnud. Ja ega ta praegugi ei jõua. Ta peab leidma uisud ja Henryle järgi kihutama. Peale seda jõuab ta ehk mõtelda. Ehk. Loodetavasti. Võib-olla. Aega on vähe ja puha.

Ah, kuradile see kõik.

Ja Guihen pistis jälle jooksma.

VIII: Nõid

2007-02-27T12:15:00.001-08:00

Kui nõid metsast tagasi jõudis, teadis ta juba ette, et tal on külalisi. Seda esiteks jälgedest, mida nõia maja juurde viival jalgraja kruusa sees näha võis, aga eelkõige seepärast, et tema õde kodus ahju otsas magas.

Külaline oli viisakas ja ootas majaukse ees. Hea. Rheale meeldis, kui inimestel oli kombeid. Hoolimata sellest, et külaline oli nõia teadmata leidnud üles õiged teerajad, oli ta näinud vastu ust toetatud luuda ja polnud proovinud siseneda. Mitte et ta seda suutnud oleks. Sellegipoolest meeldis see Rheale.

Külaline oli umbes neljakümnendates pikka kasvu punase habemega kõhn meesterahvas, kes ukse kõrval seistes läbi puuvõra taevast jälgis.

„Tervist, külaline,“ hõikas Rhea juba eemalt.

„Tervist, kallis kaim,“ vastas mees.

„Kaim?“ küsis Rhea. Mees oli võõras. Sugulasi oli nõial vähe ja needki enamjaolt surnud.

„Aga muidugi,“ vastas mees, „Ehk läheme sisse? Ma toas selgitan.“

Rheale ei meeldinud sugugi võõraid oma majja lubada – kuradid teavad, kelle sa õigupoolest majja kutsud ja pärast on pahandust kui palju.

„Ei,“ vastas Rhea. „Kes sa oled?“

„Nagu soovite,“ lausus mees ja tegi võltsi kummarduse „Number Kolm.“

„Number Kolm?“ Rhea mõtles korra ja ütles siis: „Tõesta. Igaüks võib end Numbriks nimetada.“

„Aga muidugi.“ Mehe poolvõlts viisakus käis nõiale närvidele. Mees tuli Rhea juurde, pööras põse tema näo poole ja ütles: „Näed?“

Rhea pidi sünnimärkide sõõri tunnistama. Kakskümmend üks, nagu pidigi olema. Aga mõni asi tuli ikkagi ära teha.

„Tõota, et sa ei tee ei mulle ega mu õele midagi halba, Number Kolm,“ ütles ta.

„Hea küll, ma tõotan seda,“ vastas mees.

Seejärel läks ta ukse juurde, tõstis luua eest ära ja avas ukse. Sellesama, mida ta ilma Rhea-poolse sõnata kuidagi lahti poleks tohtinud saada.
“Teie järel,“ sõnas ta naeratades.

Rhea vantsis ukse juurde, vaatas mehele üles näkku ja ütles: „Tead mis? Ära tee seda. See käib mulle närvidele. Mõistad?“

Mees noogutas ja nad läksid sisse.

Nõia maja oli küllaltki väike, koosnedes kahest toast, suurest ahjust seal vahel, keldrist ja pööningust, kuid vajaduse korral võis sinna väga palju ära mahtuda. Nõia õde oli seni ahju peal maganud, ent ronis nüüd küünte ja kontide klõbinal alla. Õde oli sündinud surnult ja praegu oli temast järel vaid nahast ja luudest koosnev mustjaspruun imiku surnukeha. Kui Rhea kogukonnast välja visatud oli ja ta nõiateed käima hakanud oli, oli surnud õdegi hauast seltsi tulnud ja nüüd nad siis elasidki koos selles metsamajas.

Nõid pani teevee keema ja algas samal ajal juttu: „Asuks ehk asja juurde? Miks sa siia tulid?“

Mees põrnitses pisut põrandal ringiklõbistavat laipa ja hakkas siis rääkima: „Lugu selline. Juba päris tükk aega on siinkandis elanud ühed kaksikud mehed. Võlurid. Ma tean seda, kuigi nad seda varjavad. Seda on õhust tunda. Alguses mõtlesin ma, et tegu on lihtsalt rändvõluritega ja seepärast ei ajanud ma neid minema, kuigi ma nende tulemisele vastu olin.

Minul nägemisvõimeid ei ole. Mõnedel mu õdedel on, aga nemad on kaugel ja nendega on raske ühendust saada. Sina oled kõige lähemal.“
Mees asetas midagi lauale. Rhea võttis selle kätte ja vaatas vastu aknast tulvavat valgust. Juuksekarvad. Pruunikad. Terved.
“Mida sa neist tahad?“ päris ta, pilku juustelt võtmata.

„Kust nad pärit on? Kes nende isand on? Kelle heaks nad töötavad? Kust nad tulevad?“ vastas mees küllaltki rahuliku hääletooniga.

Rhea vaatas ikka veel juuksekarvu. Nendest hakkas juba aeglaselt minevik paistma, aga kõik see võtab tõenäoliselt aega.

Niisiis ta ootas.

Teekann hakkas vilistama. Rhea õde ronis pliidile – kuumus teda ei häirinud – ja tõi selle alla. Ainuke heli oli vaikne hingamine ja õe luude klõbin vastu laudpõrandat.

Siis keerdusid juuksekarvad Rhea sõrmede vahel aeglaselt lahti.

„See võib natuke haiget teha,“ ütles ta tasakesi.

Rhea torkas.

„Mida kur...“ alustas mees, sest traatkõvad juuksekarvad olid end tema silmadesse puurinud, kuid jäi siis vait, otsekui näeks ta midagi kauget või ebamaist.

Mees põrnitses vastasseina nagu igavikku. Veri voolas peenikeste niredena tema silmadest alla, aga ta ei pannud tähelegi.
Rhea maitses teed ja vaatas transisolevat meest ja itsitas. Selles oli midagi äärmiselt lõbusat – vaadata, kuidas võimas võlur sinu ees peaaegu abitult istub ja jälgib tühjust nagu lollpea. Selles oli midagi ülendavat ja head. Peale selle oli mees nüüd talle võlgu.

Siis, kui mees oli Rhea arust piisavalt kaugele näinud, võttis ta oma pikkade sõrmedega jäikade juuksekarvade otstest kinni, tõmbas, ja ütles: „Tercero. On aeg transist välja tulla.“

Ja mehe silmad muutusid selgeks ja pilk teravaks. Tema nägu oli mõtlik.

„Hmnjaa, nii ma kartsingi. Aimata oli. See külaskäik on liigagi hiljaks jäänud, aga varem ei teadnud ma, kus sa elasid.“

„Eks ta ole, eks ta ole,“ pomises Rhea toetavalt. Inimestele ikka meeldis, kui nendega nõus oldi. Talle enesele oli eriti armas aga lause, et isegi üks Kahekümne Ühest ei suutnud tema maja kohe üles leida.

„Tercero?“ küsis mees otsekui uitmõttena.

„See, et ma metsamajas elan, ei tähenda, et ma kohalikest tegelastest midagi ei tea.“ ütles Rhea. „Ma ei ole loll, kas tead?“
“Aga muidugi,“ vastas Tercero. „Aga aitäh igastahes. Sellest, mis sa mulle andsid oli palju kasu. Ma lähen nüüd. Head päeva.“ Ta tõusis püsti ja tõttas uksest välja.

„Oota,“ hüüdis Rhea, „Kas sa teed ei tahagi?“

„Ei, aitäh, mul on kiire,“ hüüdis mees juba väljast eemale tõtates. Rhea läks talle uksele järgi vaatama.

„Ära unusta, et sa mulle teene võlgu oled!“ hüüdis ta Tercerole järgi.

„Ei unusta!“ hüüdis mees vastu ja kadus mantli lehvides teekäänaku taha.

VII: Trumm

2007-02-27T12:14:00.001-08:00

Kaks treppi alla, koridorist minna vasakule kuni neljanda ukseni, mis pisut kulunud on, uuesti alla, paremale, mitte mõtelda lõhnale, mitte mõtelda rõskusele, mõtelda ainult juhtnööridele, mitte mõtelda äraeksimisele, kindlasti mitte mõtelda sellele, et kui ta ei leia seda trummi, seda kuradi Eltresside trummi, lüüakse Julianil pea maha ja see on tema süü, tema enese süü, mõtelda ainult juhtnööridele, mitte mõtelda sellele, ega keegi teda ei jälgi ja et kui jälgib, siis lüüakse ka temal pea maha, sest ta teab nüüd Seda saladust, mida ta õigupoolest teada ei tohiks...

Stopp!
Guihen seisatas ja vaatas ringi. Kõik oli vaikne, kuid isegi laternavalguses on lossipõhi küllaltki pime ja nurgataguseid pole näha. Nurgataguseid aga oli. Guihen ei kujutanud ette, miks peab lossipõhi, kus niikuinii keegi ei ela, ja ilmselt pole ka kunagi elanud, niivõrd sügav ja segase põhiplaaniga olema. Siinviibimine tegi närviliseks.

Ta hoidis hinge kinni ja kuulatas pingsalt. Ei mingit heli. Siis kompis ta ähmaselt selle riismega vaimusidemest, mis singlitele vahest nagu mõnituseks antud oli aga ka sellega ei tundnud ta midagi.

Talle näis, et keegi jälgib teda. Mitte selja tagant, aga kusagilt ukseavast, või jälitades, või üleüldse kuidagi kaudselt, võib-olla miski võlukunstiga.

Raisk! Ta on lõksus!

See on raudselt mingi Juliani ja Henry lõks. Teadsid, et tema, Guihen läheb õnge ja läheb seda kuradi trummi vahtima ja isegi proovima seda kasutada, ja nüüd tema lähebki nagu viimane loll ja jääb vahele Tucreanidele või oma isale ja kompaniile või Kahekümne Ühele või üleüldse kuratteabkellele, just nii nagu vennaksed tahtsid, tahtsid mitte üksi surra, tõmmata tema, Guihen hauda kaasa, et oleks lõbus ja kuradi kuradi kuradi kurat...

Guihen pidas mõttelõnga kinni, tõmbas hinge, raputas pead ja üritas maha rahuneda.

Nii ei tohi mõtelda. See kõik on... paranoia. Sellel pole mingit põhja all. Keegi ei jälgi teda. Kõik on korras.

Aga sellegipoolest tundis ta end närvilisena.

Ta tuletas edasisi juhtnööre meelde ja kõndis edasi, niipaljukest, kui ta neid mäletas.

Kui ta kohale jõudis, polnud seal muidugi midagi. Lihtsalt üks järjekordne ruum, pisut tolmunud tuba, Eltresside maagilisest trummist üsnagi tühi.

Tolmust rääkides...

Guihen langetas laternat. Põrandal olid jäljed. Ilmselt mitte mõne minuti vanused, aga üldiselt jäljed aastaid ka ei kesta – tõenäoliselt oli keegi siin hiljuti olnud – teadnud, et Julian ja Henry teavad trummi asukohta ja siis selle ära viinud. Loogika. Puhas loogika. Tema ise teeks ilmselt samamoodi.

Aga ainult et ilmselt ei kõnniks tema ringiratast. Jäljed siin põrandal käisid. Sissetulevaid ega väljuvaid jälgi polnud.

(Hrm.)

Guihen oleks nagu midagi kuulnud. Ta tõstis laterna ja pea, et selle allikat näha või kuulda.

Siis uuesti.

(Hrmm.)

Seekord oli Guihen heli olemasolus kindel. Meenutas pisut trummilööki. Tõenäoliselt oligi. Eltresside trumm. Kasutatakse tema vastu.

(Hrmmm!)

Uuesti. Guihen juba tundis endal trummilöökide uinutavat raskust, aga midagi oli temas siiski veel selget.

Löögid muutusid kiiremaks.

(Hrmmmm! Hrmmmm!)

Siis veel kiiremaks.

(Hrmmmm! Hrmmmm! Hrmmmm!)

Guihen istus maha. (Hrmmmm! Hrmmmm! Hrmmmm!) Pea oli raske. (Hrmmmm! Hrmmm! Hrmmmm! ) Uinak oleks väga teretulnud. (Hrmmmm! Hrmmmm!)

Trumm aeglustus, aga tema heli oli sügavam. (Hrmmmmmm!)

Midagi oli nendes jälgedes veel kummalist. (Hrmmmmmmmmm!)

Näis, nagu poleks need inimese jäljed, neis oli midagi väga valesti. (Hrmmmmmmmmmmm!!)

Guiheni pea hakkas juba rinnale vajuma, aga siis ta nägi.
Jäljed olid sümmeetrilised, nad polnud ei vasakud ega paremad.

(Hrmmmmmmmmmmmmmmmmm!!!)

Ja neid oli ringis paaritu arv.

Kakskümmend üks, kui täpne olla.

(HrmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmMMMMMMMMMMMMM...

Ja Guihen jäi magama.

Tema unenäod olid kiired, vägivaldsed ja kummalised, täis segaste värvide ebakõla, ja sedavõrd, kuidas aeg möödus, kiirenes nende hägu, kuigi nende rütm jäi ikka truuks tema südamelöökidele.

Ärgates ei mäletanud ta neist enam midagi.

Ta lebas väljas, lossi kõrval.
Hommik oli jahe, kuid karge ja puhas. Kusagilt kaugelt, metsade kohalt kostus rabapistriku kile hääl.

Guihen tõusis püsti. Õhk oli väga selge.

Ja siis kires kukk.

Käes oli koidik.

Juliani ja Henryd viidi hukkamisele.

VI: Mulle ennusta, ma niikuinii ei usu

2007-02-27T12:13:00.001-08:00

Guihen oli vait. See polnud mõttepaus. Pea oli mõteteist tühi ja tegelikult polnud ka eriti midagi tarka öelda.

Sellegipoolest: „Ma ei usu teid.“

„Mis mõtet oleks meil valetada?“ päris Juliani nägu teiselpool trelle. „Meil ei ole enam midagi kaotada ega võita. Meid hukatakse homme ja see ongi kõik.“

„Teil on võita minu surm.“

„Surmast pole surnuile palju kasu.“ vastas Julian. Tema hääl oli nüüd küllaltki argine, tuim ja väsinud. „Kättemaksul pole seda õiget mekki juures, kui sa kahtled sügavalt oma vihamehe süüs.“

Guihen kogus mõtteid. Tegelikult võisid Tucreanid võlurid olla küll, ta polnud lihtsalt varem neid võluritena kujutlenud. Aga nad polnud tõesti päris kohalikud – sündinud naaberhertsogkonnas, kus küll Cotraitide jahipidamistehnikaid tunti ja ka kasutati, aga mis oli ikkagi võõras ja kauge ja peale selle veel ka mere ääres ja tihedamalt asustatud.

Cotrait’de manu olid vennad tulnud kaheksa aastat tagasi. Kuna tuli välja, et võõramaa päritolust olid nad lausa suurepärased kütid, võtsid Guiheni vanaisa ja vanaonu nad algul tavaküttidena ja hiljem jahiõpetajatena tööle, kuna lapselapsed hakkasid jõudma ikka, kus neid jahioskustesse pühendama hakata tuli.

Võõralt maalt õpetajate hankimine tekitas mitmeiski Cotrait’de kaaskondlastes ja vasallides protesti – ennekõike oli vastu lossitark ja -õpetaja Tercero, kes samas ka ise väljamaalane oli. Ta ei seletanud oma vastalisust muuga, kui väitega, et Tucreanid talle lihtsalt isiklikul tasandil ei meeldinud, kuid ometi oli tema ebasõbralikkus kaksikute vastu selgelt näha. Loomulikult leidus ka tegelasi, kes oma ebasümpaatiat rohkem põhjendasid – näiteks Cotrait’de vasallid Flambian’d, kes uskusid, et sellist Cotrait’de jahikunsti, mille poolest hertsogkond kuulus on, ei saa võõramaalane lihtsalt saavutada. Pealegi ajab see esivanemate vaimud vihale ja Tucreanid ei õpetanud jahikunsti mitte ainult hertsogite lastele ja lastelastele, vaid ka mitmetele vasallipoegadele ja –tütardele, kes Cotrait’de juures mõne aasta kasulastena veetsid.
Vasallide ja teiste õpetajate vastuseisust ja vaenulikkusest hoolimata olid nad oma ametikohale jäänud ja seda juba aastaid pidanud. Aja jooksul paranesid nende sidemed rahvaga, kes neisse algul umbusuga suhtunud oli ja elu loksus tasakesi paika.

Guihen mäletas päeva, kui ta esmakordselt Tucreane näinud oli. Ta oli olnud kümneaastane ja pikast uisutamisretkest väsinud. Kodu poole jalutades oli ta märganud kahte täiesti sarnast meest, kes kõndisid temaga sama teed mööda. Ta oli püüdnud neile mitte silma jääda ja end pisut puude ja muu säärase taha peita, ent uudishimu tõttu ei tahtnud ta ka nendest väga kaugele jääda – identsed kaksikud oli juhtum, mida Guihen varem vaid korra näinud oli ja needki olid kolmeaastastena surnud.

Üks meestest oli teda sellegipoolest märganud.

Ta seisatas, pööras ringi ja osutas näpuga Guiheni poole: „Sina seal! Kus su vennad-õed on?“

„Kodus, hällides,“ vastas Guihen. Ta tuli mehe käeviipe peale peidust välja ja kõndis kaksikute juurde.

Üks neist laskus ühele põlvele ja vaatas talle uurivalt otsa.
“Sina oledki see kõrget sugu singel, jah?“ küsis ta.

„Jah,“ vastanud Guihen.

„Me läheme sinu vanaisa juurde,“ vastas püstiseisev vend. „Ma usun, et meil on ühine teekond.“

Võõrad mehed tundusid talle pisut võõrastavate ja hirmutavatena, aga kuna tee oli neil tõepoolest ühine, näis narr sammukiirust nii aeglaseks või kiireks teha, et ta kõndides meestest maha jääks või ette jõuaks.

Metsatee polnud kuigi pikk, aga selle läbimise jooksul olid Tucreanilt temalt juba mitmeid asju pärinud ja teada saanud – näiteks seda, et kuigi Guiheni ema polnud pärit Scarborough hertsogkonnast, mille hertsogid ja ka vähem rahvas olid tuntud selle üle, et peaaegu kõik neist olid singlid ja et Guiheni ema suguvõsas oli viimane singel üksteist põlve tagasi esinenud, kuid sellegipoolest oli sünnitus talle surmavaks osutunud ja palju muud, aga tegelikult Guihen sellest tuulisest talveõhtust palju ei mäletanudki.

Aga ta mäletas ühe venna uurivat pilku, mis tema näo kõiki detaili (vahest rohkemgi?) registreeris. See oli tõesti olnud piisavalt kummaline, et nõia silmina näida – vendade pilgud olid sügavad – muidugi, sellises situatsioonis võiks mälus kestahes võlurina näida.

Guihen raputas end mälestusest välja.

„Ütleme, et nad on võlurid,“ ütles ta, „Mis siis?“

„Võta seda infot kui... surija teenet.“ vastas Julian. „Mulle meeldib mõte, et sa mulle võlgu jääd, singel.“

Guihen ei saanud aru. Ta tajus lausa füüsiliselt, kuidas tema mõtted soikusid ja märgini ei jõudnud ja ilmselget ei taibanud. Ta kahtlustas, et oma osa oli selles ka tänases nägemuses, mis vestluses kaksikutega oli küll tagaplaanile nihkunud, ent ootas aeglaselt, kuid kindlalt oma järjekorda.

„Ma ei saa aru, mida see tähendab,“ pomises Guihen pead raputades. „Andesta.“

Julian sai tema sõnast nähtavasti teisiti aru, sest ta vaatas talle otsa ja ütles: „Ma ei tea, miks ma seda teen, aga sul on meie andestus, sest, noh, ma usun pigem Tucreanide võluriksolemist kui sinu pettust. Ma ei oska seda seletada. Võib-olla oled ka sina võlur.“
“Pudel jäi Tucreani peale pidama,“ pomises Guihen endamisi, taibates, „Mitte sinu peale, aga Tucrean seisis sinu selja taga.“
Ta raputas uuesti pead, üritades sellest kõigest sotti saada. Siis ta tajus.

„Andke mulle andeks,“ sosistas ta.

„Liiga hilja. Julian juba andis sulle meie mõlema nimel andeks,“ ütles Henry konginurgast.

„Aga võib-olla saaksid sa midagi teha.“ jätkas ta pisut mõtliku alatooniga, „Sest vaata, me võime sulle rääkida, kus on trumm. Võib-olla sa saaksid selle ära tuua ja äkki me saaksime selle abil põgeneda?“
“Sellises seisukorras? Nii uimasena? Ma kukun läbi. Ma jään vahele. Mind ei säästeta.“ oleks Guihen tahtnud küsida, aga ei suutnud omaenda hirmu ja hämarat olekut väljendada.

„Kuule, äkki oleks parem, kui ma tuleksin teile Talvejõele järgi ja päästaks teid vabaks? See peaks ju sama hea olema, kas pole? Sest vaimud jäävad teil mõlemal ju alles, eks?“
“Ma ei ole praegu selles niiväga kindel,“ ütles Julian ja irvitas siis mõrult „Ja pealegi meeldib mulle mu keha.“

Guihen ohkas jälle. Ta tundis end väsinuna, nagu poleks ta kaks ööd järjest maganud, aga ta oli kaksikutele ju ometi võlgu ja mis on väsimus inimese elu kõrval?
Või oot? Ega see olnud mingi kaksikute viimane kaval plaan Guihen endaga hauda kaasa tõmmata või ise välja pääseda ja Guihenile ära teha?
See oli risk ja Guihen tajus seda, aga tegelikult ta enam eriti ei uskunud, et kaksikud midagi sellist teha tahaksid. Saagu mis saab, aga ta ei jõudnud enam kahtlustada.

„Hea küll,“ vastas ta. „Kus see trumm täpsemalt on?“

Ja vennad juhatasid talle teed.

V: And now for something completely different

2007-02-27T12:12:00.000-08:00

Cotraitide loss asub keset metsa. Tema juurest väljuvad metsa mõned üksikud teed ja rajad, aga kaubandus ja side välismaailmaga toimub eelkõike jõgesid mööda. Kõikidel Cotraitide jõgedel ujuvad praegu, hilissuvel, rohked kaubaparved ja pargased.

Kõikidel peale ühe.

Talvejõgi on nimelt aasta ringi jääs. Pole vahet, kas tegu on kesksuve või südatalvega, Talvejõe jää ei sulanud ja püsis ühtlaselt siledana. Jää liikus aeglaselt põhja suunas. Tema lätted olid peidetud ilmselt kuhugi Cotraiti metsade sügavusse. Ta suubus ilmselt põhjamerre, mis ei olnudki enam meri, vaid juba ääretu jääväli. Keegi ei teadnud täpselt. Keegi ei julgenud vaatama minna.

Oktoobri lõpus või novembri alguses tuli mingil pimedal ja märjal ööl (ta tuli alati öösel) mööda seda jõge maale mustades ja punastes riietes kõhna näoga väsinud mees. Räägiti, et ta alati tappis ta oma saabumise ööl kellegi. Selsamal ööl hakkas taevast langema tihedat valget lund ja Talv – sest muud nime sel mehel ei olnud – liikus maad mööda edasi lõuna poole.

Sellelesama jõe külge kavatseti Henry köite ja teradega kinnitada. Julian teadis, mis venda ees ootab. Ta teadis, et see on praktiliselt surmaotsus, aga lihtsalt aeglasem. Tema enda lõpp on halastavam ja lihtsam, kuid samas, räägiti, et ta elab oma vennas edasi – kas ta jagab siis ka Henry külma, nälga, janu, igavust ja hullumeelsust, millega see paratamatult lõppema peab? Ei. Parem mitte. Julian mõtles, kas pole võimalust ennast ja ka Henry’d sellisest lõpust päästa.

Henry kuulis seda.

Enesetapumõte kaikus selle vaikuse sees, aga ei suutnud end valjusti väljamõeldavaks muuta. Enesetapjad olid neetud. Nende vaimud ei saa kunagi esivanemate vaimudega koos pidutseda, mööda maad ja merd ringi tormata ja uudistada või järeltulijate elusid mõjutada.
Mitte et neil järeltulijaid oleks olnud. Nüüd on nad sugupuu lõppev haru, just nagu oleks nad väikelastena surnud.

Ja kõik selle kuradi singli pärast.

Julianil oli raskusi, et mitte siinsamas kongis selle mõtte peale endast välja minna. Täies nooruses surra, täiesti mõttetut ja asjatut, kuulsusetut surma, mingi kuradi värdja eiteamillest põhjustatud... kuidas seda nüüd öelda, sellise alatuse jaoks ei jätku sõnugi.... Jah, täpselt, alatuse. Alatuse lihtsalt täiesti kummalisest ajest haaratuna neid süüdistama hakata. Võib-olla oli ta omaenese nõrkusest, võimetusest jahis ja kõiges muus, omaenese üksiklusest nii tüdinenud, et tahtis seda teistele välja valada.

Aga no kurat...

Julian surus otsaesise vastu seina ja kostitas seina mõõdetud, vihaste rusikahoopidega. Lõi, kuni sõrmenukid olid verised, aga homme lüüakse tal niikuinii pea maha, nii et sellest kehast pole tal niikuinii mingit tolku. Aga põhiliselt peksis ta seina, et oma vihast üle saada ja pisut mõtelda.

Niisama mõtelda. Asjade põhjuste ja omaenese elu üle.

Julian istus maha. Henry istus kongi teises nurgas. Nende vahel ei olnud enam mõtteid. Nad olid juba tema homse surma tõttu sügavamalt kui mõtted põimitud. Homme, kui ta tapalavale läheb, on tema praeguses kehas vähe teda ennast alles. Ta on siis oma venna hinge sulandunud.

Aga praegu oli ta veel tema ise. See oli tema viimne aeg iseendale.

Mõtteid ei tulnud, või kui tulid, siis raskelt ja neid oli vähe ja neil oli vähe tähendust – lihtsalt mingid suvalised mälestuskillud. Abitu tunne oli. Kuidagi väga alandav ja abitu oli teada, et homme sa sured. Ilmselt oleks see võinud teda innustada kangelastegudeks, sest kaotada polnud enam midagi, aga mis kangelastegusid saab teha kongis? Mis kangelastegusid saab teha tapalaval? Tema käed on seotud.

Käed küll, aga keel mitte. Võib-olla saab ta rahvale või valvurile või kellelegi rääkida sellest, mida ta oli kolm päeva tagasi näinud. Näinud siis, kui olid lossi sügavustes õhtul kogemata ära eksinud, valest uksest ära pööranud ja eksinud kuhugile keldrisse.

Ta poleks tohtinud seda näha. Ilmselt oli see olnud poliitiline saladus. Julian ei uskunud, et keldrisse oleks saanud peita midagi ilma hertsogite teadmata.

Ja peale selle, tal oli tunne, et peale ehmunud ringipööramist ja põgenemist oli keegi teda näinud. Mingid tuttavad silmad. Silmad, mis teadsid.

Ja Julian mõistis.

Teda ja ta venda poldud surma mõistetud üleüldse selle mõrvakatse, millest singel rääkis, pärast. See oli olnud lihtsalt üks kattevari. Singel oli ilmselt lihtsalt samuti mingi nupp selles poliitilises mängus; mõte neid süüdistada ei pärinenud tema pisikesest peaajust, keegi oli selle sinna pannud. See ei muutnud Guihenit tema jaoks muidugi meeldivamaks inimeseks. Orjalikul kombel perssepugemine ja alusetute süüdistuste esitamine mingi kõrgema positsiooni nimel oli Julianile vastik.

Neid tapetakse, et nad ei lobiseks välja seda, mida ta näinud oli. Eelmise suure kodusõja ajal varastatud nõiatrummi, Eltresside regaalia ja vapimärgi leidmine Cotrait’de lossist teeks kõigile selgeks, et Cotrait’id polnud valitseva kuningasuguvõsaga sugugi mitte väga ärevas ja konfliktiderohkes riius, vaid nende salajased ustavad toetajad ja kui selline saladus nende kaudu lekiks, siis oleks see väga raske löök. Julian ei tohiks nende säärast tapmist pahaks panna – tegu oli vaid otsusega suguvõsa nimel.

Julian pani seda väga pahaks. Nad poleks sellest kõrtsis lobisenud ega seda purjuspäi hooradele välja rääkinud nagu mõni matsisoost lollpea. Nad olid Cotrait’d, iidse suguvõsa liikmed. Nad olid kõrget päritolu ja uhket verd ja kui vaja, vaikivad nad oma perekonna heaks hauani. Muidugi, säärane alandus kõigutas tema usku oma perekonda ja loo väljarääkimisega mingile vangivalvurile või rahvahulgale hukkamisplatsil teeks ta asjalood perekonnaga tasa, aga nii madalale Julian ja Henry de Cotrait’d ei lasku.

Siiski, midagi võiks ju selle teadmisega teha. Hind, mis selle eest maksti, on ju vägagi kõrge.
Kuidas oleks, kui seda kõike singlile edasi rääkida ja nii, et vürstid näeksid? Siis tuleks ka singel samamoodi hukata, et saladus välja ei lekiks. Julianile mõte meeldis. Selles oli omaette õiglus. Kõik need singli nõksud mingi positsiooni nimel saavad nüüd mõttetuks, kui ka tema pea õlult langeb. Tõsi, singel käis märgatavalt vähem lähedases linnas ja seal asuvates kõrtsides kui nemad, aga olematu süü on neil sama. Nad peavad siis lihtsalt kuidagi singli süüdi lavastama, võib-olla mingi teise karjääriredelil ronijaga, võib-olla ise – no eks neil fantaasiat jätku.

Hetkeline mõttevahetus vennaga ja too oli nõus. Henry kahtles küll pisut – kas selline autu tüüp nagu Guihen suguvõsa saladust üleüldse pidada oskab – kuid Julian rahustas teda mõttega, et enne tapetakse singel maha.

Nüüd jäi ainult küsimus, kuidas seda singlile rääkida.

Pärast pisukest mõttepausi kolistas Julian ust ja hüüdis valvurit.

„Mes sa tahad?“ päris too. Ilmselt mitte päris aadliverd tüüp, aga ega Julianil sõnumiviijaks aadlikku vaja polegi.

„Tead, meil on säärane mure,“ seletas Julian nukralt valvurile, „Meil on väga kahju Guihenist“ - ja seletas valvuri mõistmatut nägu nähes - „tead küll, tollest singlist,“ ja jätkas, „ning me tahaksime temalt andestust paluda oma hirmsate tegude eest. Nüüd, kui surm ja pagendus suu juures on, mõtlesime oma elu üle järgi ja tahaksime oma vaenlastega rahu teha. Nii et, palun kutsu ta siia.“

Valvur vaatas teda alul pisut kummaliselt, aga kehitas siis õlgu ja läks pisut eemale oma vennaga mõtlema, et too singli alla kutsuda võiks.

Möödus vaikne pooltund ja siis kostusid koridorist singli lohisevad sammud.

„Nii,“ urises ta võreluugist läbi vaadates, „et vennakesed tahavad siis andeks paluda. Heakene küll. Kuulame siis.“

„Kas me võiksime selle vestluse privaatselt teha? “ küsis Julian valvurilt, kes Guiheniga kaasa oli sammunud, lootuses mingit huvitavat kuulata.

Guihen mõõtis pilguga trelle ja sõnas: „Tead, kui sa seda mõtlesid teha, siis su käed ei mahu esiteks trellidest läbi, teiseks hoian ma väikest distantsi ja kolmandaks pole mind sugugi nii lihtne ära kägistada kui paistab.“

Kägistamismõte polnud Julianile veel pähe tulnud, kuigi see tundus nüüd, kui singel selle välja öelnud oli, eriti ahvatlevana. Aga singlil oli õigus. Praegu tal teda kägistada ei õnnestuks. Tema tõeline plaan peaks tõhusam olema.

„Ma ei kutsunud sind sellepärast siia, et sind ära kägistada, lollpea,“ ärritus ta. „Saada valvur minema! Kohe!“

Hooletu viipega saatis Guihen valvuri järgmisesse koridori.

„Nii,“ pomises singel seejärel, „Mida tarka teil rääkida on? Ehk tahate te seletada, miks te mind tappa proovisite? Ma aiman siin mingisugust poliitilist mängu, aga huvitav oleks teada, keda ma segan.“

„Ära mängi lolli,“ kostis Henry. „Me teame väga hästi, kes siin võimuredelil ronija on.“

Guihen kortsutas kulmu. „Tegelikult, kui teid välja jätta, siis ei,“ lausus too pisut hämmastunult, „ja ma ei usu, et te iseenda kohta seda räägiks.“

„Kas sa tahad meid meelega sind kägistama provotseerida?“ küsis Julian vihaselt, „Raisk, kõigepealt lavastab süüdi ja siis tuleb veel süütukese nägu tegema ja mõnitama ka. Kas sa jumalaid ja esivanemate vaime ei karda?“

Nüüd jäi singel päris tükiks ajaks lolli näoga vahtima.

„Ma andestan teile,“ pomises ta siis, „sest teid hukatakse homme niikuinii. Aga ma ei saa aru, miks te nii jõngalt oma süüd tunnistamast keeldute? Te ju proovisite mind tappa.“

Sel hetkel tahtis Henry tõesti Guihenit läbi trellvõre kägistama hakata, aga Julian tajus seda ette ja haaras tal käest.

Selsamal hetkel käis vendade vahelt läbi hulk mõtteid.
“Kuule, aga äkki ta räägib tõtt? Äkki kasutati teda kah teadmatult ära?“
“Kuidas?“

„Ma ei tea. Võib-olla mingid metsavaimud? Läkitasid näivuse?“

„Metsavaimud ei sekku üldjuhul poliitikasse ja kui see poliitika järgi ei lõhna, on mu lõhnameel niivõrd kehv, et ma ka enese nina all oleva koera laipa ei tunne,“

„Võlurid?“

„Hmmm. Võimalik. Aga neid on vähe, neetult vähe. Arvad, et meie hertsogkonnas on mõni?“
“Miks mitte? Räägitakse, et Kahekümne Ühel on igas hertsogkonnas esindaja.“

„Ma ei tea. Kahekümne Ühele kogu loo taandamine on kuidagi liiga lihtne. Sama hea, kui metsavaimu näivust oma õnnetustes süüdistada. Paremgi veel, sest neil olevat poliitilisi ambitsioone.“

„Hmmh. Aga kes siis?“
“Ma vist aiman...“

„Tead, Guihen,“ rääkis nüüd Julian, „Usu või ära usu, räägi tõtt või ole lihtsalt hea näitleja, aga meie ei ole sinu tapmiskatses süüdi. Meid lavastati süüdi ja selle seletamiseks kulub mul natuke aega.

„Jah?“ Guiheni näis kahtlevat, aga oli sellegipoolest valmis neid ära kuulama.

„Esiteks, sa tead, misasi on Eltresside trumm?“ Küsimus oli retooriline. Kõik kõrgest soost sündinud ja vähegi haridust saanud inimesed teadsid peast kõigi kahekümne ühe hertsogkonna regaaliaid, võimsaid maagilisi võluesemeid, millest tehti küll nõrgalt töötavaid koopiaid, aga mis olid sellegipoolest ainsad maagilise väega esemed kogu senituntud maailmas. Eltresside trumm oli viiskümmend aastat tagasi kodusõjas röövitud ja sellega oli võimsa hertsogiriigi igasugused troonipretensioonid juba ette luhtumisele määratud – mitte keegi ei tunnistaks kuningat, kellel pole perekonnaregaaliat. Trummi asukoht oli praegu üldsusele teadmata.

„Trumm on peidus meie lossi keldris.“sõnas Julian tasasel, kuid selgel häälel. „Ja kas sina oled väga hea näitleja või on Tucreanid võlurid.“

Kakskümmend üks

2007-02-27T12:10:00.000-08:00

Kakskümmend üks.

Kes nad on, kust nad tulevad, mida nad tahavad ja mis neist saama peab?

Nagu rahvajuttudega ikka, päris täpselt ei tea, aga midagi ikka räägitakse.

Nagu kõik teavad, on kakskümmend üks vürstlikku-kuninglikku suguvõsa pärit maa- ja taevajumala ühinemisest. Maaema jäi rasedaks ja tõi ilmale kakskümmend üks last, kellest said tulevased suguvõsadele alusepanijad. Lihtrahvas sündis metsa-, mäe-, mere- ja kurat teab millliste vaimude ühendustest veel, kuid ükski lihtrahva ega ka kõrge soo seast pole seni suutnud sünnitada kahtekümment ja üht last.

Ühe erandiga.

Scarborough’s elas üks singlist naine nimega Mary-Jane, kes oli tuntud kui üle linna lits ja liiderdaja. Liiderdas seni, kuni juhtus see, mis juhtuma pidi – tüdruk jäi käima peale. Selle peale lõksusid linna klatšimooride keeled eriti vilkalt, kuna tüdruku ilu mitmeid abielumehi oma võrku püüdnud oli ja eks kahjurõõm ikka see kõige suurem rõõm ole.

Aeg läks.

Üheksa kuu pärast oli kogu linna üllatus suur, kui selgus, et neiu kahekümnele lapsele elu andnud oli. Kuid ema teadis, et mitte kõik tema lapsed sündinud pole, sest igal lapsel oli vasaku kõrva all rodu sünnimärke, mis moodustasid ringi, mille keskel oli täpike. Kokku oli sünnimärke igal lapsel kakskümmend üks. Ja nii oligi - kahe päeva pärast sündis veel viimane laps - tibatilluke, kuid tugev tüdruk.

Räägitakse, et Mary-Jane olevat nõid - või olevat tal vähemalt metsavaimude seas sugulasi, sest kõigest hoolimata õnnestus tal kõik kakskümmend ja üks maimu ära toita ja katta ja hoolitseda. Räägiti, et sageli puhunud tüdruku maja ümber tuuleiilid, mis mõningail hetkil justkui vanemaid naisi meenutanud oleks.

See andis aga kurjadele keeltele veel hoogu juurde. Linnas käies juhtus sageli, et laste emale solgipang aknast pähe valati, või et keegi talle „kogemata“ jala ette pani.

Kui lapsed aga kasvasid, hakkas aga nendega, kes nende ema kiusasid, õnnetusi juhtuma, ja mida suuremaks lapsed kasvasid, seda julmemaks need õnnetused muutusid. Neid otse loomulikult kahtlustati, aga kuidas sa nii suure karja vastu lähed ja isegi kui piisavalt suur kamp mehi kokku saadi, olid Kakskümmend Üks vilkad ära jooksma ja peaaegu jäljetult kaduma, kodunt neid igatahes ei leitud.

Kogukond ei teadnud, mida selliste needustega teha ja ründas siis nõrgimat lüli- laste ema. Ja mida rohkem naist kiusati, seda julmemaks läksid lapsed, mis omakorda õli tulle valas.

Lugu lõppes siis, kui Mary-Jane’i turuplatsil hooraks ja nõiaks sõimanud mehe maja öösel süüdati ja kui ta oma vendade, õdede ja nende abikaasade ja lastega surnuks põles. See ajas linnakodanikud lõplikult marru.

Mary-Jane’i maja pandi põlema ja ta püüti kinni, kui ta põgeneda üritas, kuigi see vaevaliseks osutus, sest majast tormas välja mitmeid Mary-Jane’le sarnanevaid naisi, kes kinnipüüdmisel tuuleks pudenesid. Kuid linnakodanikke oli palju ja lõpuks õnnestus õnnetu naine kinni püüda. Äkitselt puhkenud vihmavalingu tõttu ei suudetud teda põletada. Poomine ebaõnnestus samuti, kuna köied kippusid katkema, võllased murduma ja poojad äkitselt haihtuma.

Lõpuks võeti haljast rauast mõõk ja selle vastu ei suutnud lapsed enam midagi teha ja nii löödi Mary-Jane’l pea maha.

Lapsed aga põgenesid linnast metsadesse ja siis, kui nad olid piisavalt kasvanud, liikus igaüks neist eri hertsogkonda ja igaühest sai vägev nõid või võlur. Nad kontrollisid telgitaguseid ja mõjutasid hertsogeid nagu hüpiknukke, ilma et hertsogid nendest üleüldse teadlikud oleks olnud ja tegid palju muud kurja.

IV: Otsus

2007-02-27T12:09:00.000-08:00

Guihen jälgis üksisilmi pudelit. Näis olevat hea aastakäik, ehkki seda tormikiirusel pöörlevalt pudelilt välja lugeda ei saanud; ta oli pudelit lihtsalt enne keerlemapanekut vaadanud. Tema meelekohtadel kumises, Guihen oleks tahtnud neid pisut hõõruda, ent praeguse olulise protsessi juures ei saanud seda teha – seda võiduks näha kui lugupidamatust kohtuvõimu vastu.
Guihen tõstis korraks pilgu, et oma nõbude ilmeid näha - ja kohkus hoopiski, kui nägi, et pudeli ümber istusid täiesti võõrad kujud.
Esimene neist oli kahe pika patsiga punaste juustega suurt kasvu noor naine. Naise põski katsid tedretähed, aga need pigem kaunistasid kui rikkusid tema väljanägemist. Naise pilk püsis hoolega pudelil, kuid Guihen nägi hetkelist kõrvalpilku enda poole ja talle näis, et selles oli etteheidet.
Teine oli täiesti valge naha ja juustega ga ja punaste silmadega keskealine mees. Tema meelekohal ilutses keeruline ja peen šamaanitrummi kujutav tätoveering. Guihen mõtles korra, kas tegu võib olla mingi võõra häbimärgiga, ent need põletati harilikult rannetele mitte ei tätoveeritud oimukohale ja seega oli tõenäoliselt tegu esindusfiguuriga. Mehe nägu oli rahulik, ent aeg-ajalt näris ta pisut oma huult. Tema pilk ei eksinud kordagi pudelilt.
Kolmas mees oli niivõrd harilik, niivõrd silmatorkamatu, et Guiheni pilk liikus kohe edasi järgmisele.
See oli ühe silmaga – ta kandis silmaklappi – vana naine. Tema juuksed olid lühikesed, ent mitte niivõrd, et seda võiks varga või häbistatud naise soenguks pidada. Tema ei jäginud pudelit. Ta vaatas otse Guihenile silma. Ta oli väga, väga väsinud. Guihen teadis seda. Praeguseks hakkas ta juba peaaegu mäletama, kes need inimesed on ja kuidas need temaga seotud on. Ta hakkas kartma hetke, kui pudel seisma jääb.
Aga pudel keerles veel.
Mingi kauge kolmekordne meeshääl kuulutas midagi ametlikul häälel. Guihen ei kuulnud mida, kuid vaatas üles ja teadis, et need kolm olid kuningad.
Siis jäi pudel seisma. Guihen tundis kohtuotsuse konteläbiraputavat jõnksatust.
Guihen vaatas alla, et näha, kelle peal see oli peatunud.
Pudel ei osutanud konkreetselt küll kellegi peale, aga kõige lähemal oli ta Julianile.
Poiss vahtis jahmunud silmi pudelit ja kõik teised Juliani.
„Oh, kurat küll,“ sosistas ta.
Louise vaatas pudelit ja teadustas siis selge häälega: „Pudel on määranud süüdlaseks Juliani Cotrait’ st, Cotrait hertsogi Francois poja. Kohus läheb nüüd arutama kohtuaja süü ja vastavate karistuste asjus.“
Seda kohus tõepoolest tegi – kohturuumi kõrval oli veel mingi väiksem ruum, kuhu Louise ja Jacques läksid, ühe Tucreani veel miskipärast kaasa võttes.
„Me ei teinud ju seda,“ kähises Julian nõrgal häälel peale kohtu lahkumist. „Guihen, miks sa niiviisi tegid?“
“Julian, paraku on veinivaim otsustanud, et õigus on Guihenil, mitte sinul ja su vennal,“ vastas ruumijäänud Tucrean, kes nüüd Juliani taga seisis. Mina ei saa pead anda sinu süü eest, aga ma nägin jälgi ja veinivaim näib ka teie süüd uskuvat.“
„Sina ei anna jah pead,“ torkas Julian selle peale, „aga mina annan küll. Saad sa aru? Mul lüüakse selle kuradi jama pärast pea maha. Persse küll, ma ütlen. Persse, raisk!“ Ta võttis pea oma käte vahele ja toetas küünarnukid põlvedele, ise samal ajal sosinal vandudes.
„Sina elad vähemalt Henrys edasi,“ sai Guihen nüüd keele suhu tagasi, sest kohtuotsus ja nägemuse kummalisus oli ta päris tükiks ajaks sõnatuks võtnud. Ta otsustas selle üle siis mõelda, kui ta on üksi ja hetkel praegusele kohtuotsusele keskenduda. „Aga mina? Kui singel sureb, siis on kõik, kaputt, krõška, the end, mõistad? Mina ei ela oma kuradi vendades edasi.“
“Ja selles on sul ka vedanud,“ ironiseeris Julian, pea ikka veel käte vahel. Hoolimata olukorra raskusest tõmbus Guiheni huul hetkeks ülespoole kõveraks. Tema kaheteistaastased kuuikutest poolvennad- ja õed olid tõesti üks talumatu nuhtlus.
„Arvad sa, et see on mingi elamisväärne elu, mis Henry’d ja mind ees ootab? Ilmselt ta märgistatakse, saadetakse hertsogkonnast välja ja kuulutatakse lindpriiks. Üks ütlemata sitt elu. Ja kõik sinu pärast, värdjas. Oled nüüd õnnelik?“
Henry istus vaikides oma venna kõrval. Ta oli näost valge ja näis sama väsinuna kui Julian.
Guihenil hakkas sel hetkel nõbudest isegi pisut kahju, aga nemad olid ta äärepealt maha tapnud. Söögu ise oma suppi, mille nad olid täiesti ise kokku keetnud. Ta tõusis püsti.
„Jah, ma olen õnnelik! Õnnelik, et sinusugused hõimtapjad lõpuks oma otsa leiavad. Te olete selle ise ära teeninud ja ärge tehke nägu, et ei ole! See. On. Teie. Enda. Süü!“
Kuid see näis Juliani jaoks juba liig. Kiiresti nagu kättemaks oli ta rätsepistest taas püsti tõusnud, nuga peos ja ainult mingi kummalise aimuse abil suutis Guihen tema käsivarrest kinni haarata, et oma kõri poole suunduvat nuga kinni pidada.
„Kurat, kui mind juba üles puuakse, siis juba mõrva eest, mida ma olen sooritanud,“ lõrises Julian samal ajal nuga Guiheni kõrile lähemale surudes. Aga juba oli juures Tucrean, kes samuti Juliani käsivarrest haaras ja noa peost välja väänas.
„Rahu, ainult rahu,“ pomises ta sealjuures. „Sellel ei ole praegu mingit mõtet.“
Ja siis naasid kõrvaltoast auväärt tiitliomanikud ja teine Tucrean.
„Me oleme oma otsuse langetanud,“ teadustas Jacques. „Julian de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotraiti poeg on määratud süüdi ja surma mõrvakatse eest. Otsus viiakse läbi homme, koidikul, Veitre’ väljakul pea maharaiumise läbi.“
„Peale selle oleme me leidnud,“ jätkas Louise, „et süüdlast aitas tema kuriteos temaga peaaegu võrdsel määral tema vend ja kaassündinu Henry de Cotrait, Cotrait hertsogi Francois de Cotrait poeg. Tema karistuseks saab olema häbimärgistamine ja pagendus. Pagendus viiakse ellu süüdlase Talvejõele kinnitamise ja minemakandmise laskmise läbi. See toimub kohe pärast Julian de Cotrait hukkamist. Kohus on oma otsuse teinud. Istung on lõppenud.“

III: Kohtumõistmine

2007-02-27T12:08:00.000-08:00

„Räägi!“

Ja Guihen rääkis.

„Hmmmh,“ ümises, Louise, Guiheni tädi. „Karm süüdistus, ütleksin ma. Ja tõendeid ei ole, jah?“

„Ma kardan, et mitte,“ vastas Guihen. „Aga võib-olla nägid Tucreanid minu nõbude jälgi?“ Lootus oli tegelikult tühine. Tucreanid olid rohkem punakuldile kui nõbude nõrkadele jälgedele keskendunud. Aga mine tea. Äkki nägid.

„Me ootame,“ lausus Guiheni isa vaikselt. „Mis sa arvad, kui palju aega neil tagasijõudmiseks läheb?“

„Umbes pool tundi?“ vastas Guihen, „Ma ei tea, kui kaua neil selle kuldiga aega läheb.“

„Kui ta ellu jääb,“ kostis isa mõtlikult, „on sul verivaenlane. Senimaani, kuni üks teist sureb. Ja võib-olla isegi kauem.“ Ta ei täpsustanud, kas ta mõtles kulti või nõbusid ja Guihen ei julgenud küsida.

Umbes tunni aja pärast saabusid jahilised koju. Näis, et jaht oli õnnestunud. Kamba peale olid nad kuldi kinni püüdnud, tapnud ja tükeldanud ja kandsid selle nüüd lossi.

Neil ei lastud isegi riideid vahetada. Veriste jahiriietega kutsuti nad kõik ametituppa. Louise vaatas sellele pisut kõõrdi. Ilmselt võis see toa sisustust rikkuda, aga praegu oli tähtsamaidki küsimusi. Selle tunni aja sees oli ta mõttes võtnud ühendust Francois’ga, Henry ja Juliani isaga, kes praegu nende vürstkonda pealinnas esindas. Ta tundis, kuidas Francois läbi tema ja Jacquesi silme läbi seda kõike jälgis.

Kõik algas formaalselt.

„Mina, Guihen Seul de Cotrait, vürst Jacquesi poeg, süüdistan teid, Henry ja Juliani Cotrait’st, vürst Francois de Cotraiti poegi, minu tahtlikus tapmiskatses,“ alustas Guihen. Ta oli otsustanud rääkida niivõrd vähe, kui võimalik, ja loota, et nõod kogemata midagi säärast räägivad, mida nad teada ei tohiks, „Ma süüdistan teid mind teadlikult ja ilma mingi abikatseta punakuldi meelevalda jätmises. Auväärt Cotrait vürstid ja vürstinna, ma süüdistan Henryd ja Juliani minu tahtlikus tapmiskatses ja ma soovin enese, perekonna ja vürstkonna kaitseks ning õigluse nimel, et neid selle teo eest karistataks. Kas te võtate mu süüdistuse vastu?“

Tema isa ja tädi laususid nagu ühest suust: „Me võtame su süüdistuse vastu. Henry ja Julian de Cotrait, vürst Francois de Cotraiti pojad, mida on teil enda kaitseks öelda?“ Guihen ei sallinud sääraseid trikke ja üleüldse kõike, mis rõhutas koossündinutele nii loomulikku sidet, aga praegu säilitas külma ja ametliku näo.

Julian köhatas ja alustas: „Ma eitan meie vastu esitatud süüdistusi. Palun luba kõnelda asjust nii, nagu need toimusid.“

„Teil on see luba,“ vastas Jacques.

„Mina ja Henry, minu vend ja koossündinu, olime erinevates metsa osades jahil. Härrased Tucrainid olid meid kõiki eraldi lähetanud. Meie pidime pidama sidet Guihen Seuliga, kuid meie pingutustest hoolimata, side meie ja Seuli vahel katkes. Omavahel suutsime hästi sidet pidada ja tajusime ka vendi Tucreane. Me ei leidnud saaki ja kuna jahiaeg hakkas läbi saama, saime kokku ja naasime Tucreanide juurde. Siis kuulsime Seuli appihüüet ja tormasime tema juurde. Ta istus tammepuu otsas, mille all seisis punakult, mille ta oli ilmselt ebaõnnestunult lummutanud. Me ründasime siga odadega ja loom põgenes seepeale ja pärast väikest pausi me jätkasime jälitamisega. Ma usun, et Seul ei suutnud lihtsalt meieni oma mõtetega jõuda ja esitas selle kaebuse kadedusest, et ta on sündinud üksi ja ei valda mõtete sidumise võimet. Lubage täheldada, et Seul oli kaotanud jahisarve, mis oli meie regaalia ja vapimärgi vähem teisik. See peaks näitama tema suhtumist meie perekonda ja meie kohtuvõimu, mis võib seletada, miks ta säärase asjatu kaebuse on teinud. Ma tänan enda ärakuulamise eest.“

„Kas, sul, Guihen Seul de Cotrait, on selle tunnistuse kohta midagi öelda?“ küsisid kohtumõistjad.

„Jah, on küll,“ vastas Guihen. „Esiteks, Julian ja Henry kuulsid minu abihüüdu ja tulid kohale, ent lahkusid sündmuspaigalt kulti kordagi vigastamata. Nad rääkisid natuke valjusti omavahel, aga kulti nad ei rünnanud, hoolimata sellest, et too korralikult lummutatud oli. Julian isegi kuses minu silme all, aga ei tema ega Henry ei teinud vähimatki katset mind päästa. Suutsin ise sarve ohverdades oma elu päästa puu otsa ronimise läbi."

Isa ja tädi noogutasid ühes taktis. Ilmselt oli selleks hetkeks nende ja pealinnas viibiva Francois' mõistused ajutiselt üheks sulanud.

"Kas kellelgi pealtnägijaist on juhtunu kohta mingeid kommentaare?" küsisid nad unisonis.

Üks vendadest Tucreanidest köhatas rituaalselt.

"Palun luba rääkida," kostis ta kohtu poole pöördudes.

"Luba antud, räägi!"

"Mina, Paul Tucrean, tahan tunnistada seda, et täheldasin enne kuldi ja puu, mille otsas Guihen Seul de Cotrait istus, juurde jõudmist maas kahte paari jalajälgi, mis sealtsamast kohast lahkusid. Jäljed olid värsked ja ma usun, et tegu võis olla Henry ja Juliani jälgedega, kuid ma pole selles kindel."
Kõigi tähelepanu püsis tunnistajal, kuid Guihen nägi silmanurgast Henry ja Juliani hämmeldunud nägusid. Ilmselt polnud nad oodanud, et Tucreanid kiiruga jälgi jõuavad vaadata.

Jacques, Francois ja Louise mõtlesid veidi.

"See ei ole kahjuks piisav tõendus. Me teeme ettepaneku kasutada otsuse langetamiseks pudelit. Kas sina, Guihen Seul de Cotrait, oled nõus?"
"Jah," vastas ta. Tal oli ju ometi õigus. Šansid on tema kasuks. Vaimud ei valeta.
"Kas teie, Julian ja Henry de Cotrait'id, olete nõus?" küsiti nüüd tema nõbudelt.
"Jah." Nõod näisid olevat küll pisut närvis, kuid samas üsnagi enesekindlad.

Vürst Jacques avas kapi ja võttis sealt välja ühe veinipudeli. Pudel oli avamata ja kohalikku päritolu ja veinivaim oli ilmselt ikka veel seal sees.

Guihen, Henry ja Julian istusid maha, moodustades ringi. Vürst asetas ringi keskpunkti veinipudeli ja ütles selge kõlava häälega: "Veinivaim, mõista õigust nende isikute üle, kes siin on rääkinud ja osuta selle peale, kes on selles protsessis süüdlane ehk rääkinud kõige rohkem valet. In vino veritas!" lisas ta loitsu lõppu pealinnakeelse vormeli.
"In vino veritas," pomisesid Guihen, Julian ja Henry üheskoos.
Ja pudel pandi keerlema.

II

2007-02-27T12:06:00.000-08:00

Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.

„Mõtle!“ liikus iseenda käsk läbi uimase aju. „Ignoreeri oma nõbusid! Ära vihasta! Ära satu raevu! Mõtle!“

Olukord näis sellegipoolest lootusetu. Ta võiks küll taganeda, aga punakult oleks kaasa tulnud. Pikka maad ta niiviisi läbida ei jõuaks. Kodune loss oli väljaspool küsimust. Järsku leida mingi puu, tugev, kindel puu, mille otsa ronida?
Muidugi, iseasi, kui hästi ta uimase peaga ja kahe kinnise käega (sest sarvest lahti lasta ei saanud. See oli raske ja üks käsi pidi otsa suus hoidma, et raip sealt minema ei libiseks, nagu ta vahetevahel nagu kiuste tegema kippus, ja teine kaugemalt toetama.) ronida suudaks, on iseasi. Sellegipoolest piidles Guihen ümbruskonda, et sobivat puud leida.

Seal! Ilus vana jändrik tamm, paari üsna madala tugeva oksaga ja jämeda tüvega, mida isegi punakuldi määratu jõud üles juurida ei suudaks.

Ülesronimisega läheb tõenäoliselt raskeks ja võib-olla ärritab liikumine kulti piisavalt, et ta transist välja tuleks, aga midagi polnud teha. Guihen otsustas riskida. Aeglaselt roomas ta vana tamme poole, tundes kuklas punakuldi õõvastavat hingeõhku, kui see aeglaselt tema kannul sammus, aga siiski õnneks veel transsi jäi. Guihen sosistas mõttes kiire tänupalve esivanemaile ja metsahaldjaile, pööras puu jalamil end ringi ja vaatas seale uuesti näkku. Kult seisis temast umbes kahe jardi kaugusel, aga see vahemaa oli praktiliselt eimidagi, sest tema viha Guiheni ja sarve vastu oli nüüd juba täiesti selgelt näha.

Guihen oli oma arvestustega eksinud. Tamme madalaimad oksad olid umbes Guiheni lõua kõrgusel. Ühe käega ei jõua ta sarve puhudes end iialgi üles tõmmata. Tema huuled või käsi vääratab – ja lõpp tal ongi.

„Mõtle, raisk!“ sundis Guihen veel enne lõppu end, sest ta ei tahtnud kergelt alla anda. Ja ta mõtleski, ehkki kuldi põlevad silmad seda ülesannet lihtsamaks ei teinud.
“Oot! Ta vihkab nüüd mind ja sarve, jah? Aga huvitav, kumba ta rohkem vihkab? Järsku... järsku ta vihkab sarve rohkem? Ja siis, kui ta peaks valima, valiks ta sarve? Siis mina pääseks...“

Guihen teadis, et sama hästi, isegi tõenäolisemalt ründaks kult pigem teda kui sarve – tema on ju inimene, elus asi, parem vihata. Aga lootus see oli.

Guihen keskendus, haaras parema käega tammeoksast, jättes sarve hoidma vaid vasaku käe. Huulik võbises tema hammaste vahel ebameeldivalt.
Ühe ropsuga tõmbas Guihen sarve hambust ja heitis selle kaugele kurakätt.

Metssiga vaatas sarve trajektoori, siis Guihenit, kes oli peapööritusest, ehmatusest ja lootusest kulti mitte ärritada, veel paigale jäänud, ja tormas siis sinna, kuhu sarv oli lennanud.

Kähku tõmbas Guihen end oksale üles ja ronis võbisevi jalu ülespoole. Maailm näis pöörlevat. Punakult purustas taamal metsiku jõuga sarve, aga Guiheni jaoks oli see vaid tagaplaan. Tal jätkus tähelepanu vaid tammeokste- ja lehtede jaoks ja jalgade värisedes ülespoole ronimise tarvis. Hetkeks jäi ta vaatama lehetäid, kelle lepatriinu oli kinni püüdnud.
Punakuldi hoop vastu tammetüve tõi ta transist välja. Tamm oli jändrik, aga värises sellegipoolest pisut. Guiheni käed tõmbusid okste ümber kramplikult kinni. Ta vinnas end üles paremasse istumiskohta, ootas ühe hetke, sest veri kohises ikka veel kõrvus ja vaatepilt kõikus sedavõrd, nagu oleks tal toop märtsiõlut hinge all, ja tõi siis kuuldavale küll pisut kähiseva, kuid siiski võimsa hüüde.

„Appi!“

Punakult puskis tammetüve ja vaatas vahepeal teda oma pisikeste tigedate silmadega.

„Appi!“
Metssiga taipas vast nüüd, et tamme maha rammida ega üles juurida ta ei suuda, aga vihatud inimene ei saa ju ometi igavesti puu otsas istuma. Tamme all on talle aga muud toitu küll. Guihenil pani selline kassilik intelligentsus kõhu seest keerama, aga sellegipoolest oli tema järgmine appihüüd sama võimas kui eelmisedki.

Seejärel, leidnud, et kõvemini ta enam hetkel ei karju ja et kui keegi kuulis, siis kuulis, jäi ta puu otsa end koguma ja abi ootama.

See saabus umbes kümne minuti pärast.

Vennad Tucreanid, Julian ja Henry ja veel paar jahiõpilast sabas sörkimas, hiilisid kohale, igaühel paar varuodagi kaasas. Nad hiilisid ümber metssea parajatele positsioonidele. Sarvepuhumisega ei julgenud nad riskida. Loom, kes oli juba kord ebaõnnestunult lummatud, võis järgnevatele katsetele immuunne olla ja pealegi oli ta praegu niivõrd puu otsas istuvale Guihenile keskendunud, et teisi kütte peaaegu ei märganudki.

Ühe Tucreani (Guihen ei suutnud neil kunagi vahet teha) märguande peale tungisid mehed peale. See taktika polnud samuti ohutu, aga odad olid tugevad ja karastatud ja esivanemate altarilt õnnistuse saanud ja ühisrünnak tegi metssea jaoks tagasirünnaku raskeks. Vihase röhkimisega, veritsevate külgedega ja kõigest ühe silmaga põgenes punakult väljakult.

Guihen ronis aeglaselt puu otsast alla. Alles maa peal kokku varisedes tundis ta, kui nõrgaks ta jalad olid muutunud.

„Poiss, see metssiga tuleb kätte saada ja maha tappa, muidu ei saa sa siinkandis enam kunagi metsa minna,“ seletas üks Tucreanidest, „Me peame teda kohe jälitama hakkama. Leiad sa ise kodutee?“

„Jah, ma arvan küll,“ arvas Guihen. „Muuseas, ma tahaksin esitada ühe kaebuse...“

„Mitte praegu ja mitte mulle. Selleks on liiga kiire. Aga räägi seda oma isale, jah?“ vastas teine Tucrean. „Aga igastahes, mehed, läki!“

Jooksusammul kadus rühm väljakult.Guihen vaatas pisut ringi, nägi oma sarve purustatud jäänuseid, mähkis need oma särgipõue sisse ja hakkas aeglaselt kodu poole kõndima.

I: Jaht

2007-02-27T12:05:00.000-08:00

Singel kuningas ei võta peaaegu kunagi tihi.

Cotrait' ide loss asub keset metsa. Lossi juurest väljuvad mitmed teed ja rajad, aga nad kõik on väänlevad ja kitsad ja metselajate ja röövlite tõttu üsnagi ohtlikud. Mets elab. Mets täidab peaaegu kogu Cotrait'ide valdused, kui välja arvata sootasandikud, üksikud põllud, (sest vürstkond ostab peaaegu kogu leivavilja sisse ja elab põhiliselt jahist) järved ja arvukad laiad jõed, mida mööda kogu vajalik transport toimub.
Cotrait'il on alati palju vürste olnud. Jaht on vanade traditsioonide kohaselt ohtlik ja ega jaht ainuke tapja pole. Eksimised, haigused, nälg, poliitika, sõjad ja kohalikud lahingud ning külm talv nõuavad palju ohvreid ja mitme vürstiga on olukord tunduvalt stabiilsem. Üksik vürst on mõeldamatu.
Guihen Seul de Cotrait teadis seda. Ta oli juba ammusest ajast aimanud, et ühel ilusal päeval leiavad tema mingi astme nõod põhjuse tema ärasaatmiseks, kas kuhugile kaugele mingit ametit õppima või mingisugusele temast kaks korda vanemale lesele või ülejäänule meheks või leiavad mingi muu vahendi temast lahtisaamiseks. Tõenäoliselt saadetakse ta ära mingisugusesse põllupidajate vürstkonda, kus tema jahioskustest vaevalt et mingit kasu on.
Sellegipoolest õppis ta koos teiste vürstide lastelaste ja lastega jahikunsti. Nende õpetajaiks olid vennad Tucraine'd, identsed kaksikud, mitte küll väga sagedane, aga samas tuntud ja arusaadav nähtus. Tucraine'd jäid Guiheniga harva rahule. Ta oli kehv jahimees, ükskõik kuidas ta ka ei püüdnud. Jaht nõudis mitme inimese pidevat, peaaegu telepaatilist koostööd ja Guihen ei suutnud kunagi oma jahipartneritega piisavalt kiiresti suhelda.
Guihen oli nimelt singel. Üksi sündinud laps, mis oli kogu vürstkonna piires imeasi. Harilikult sündisid lapsed ikka koos, kaksikutevõi kolmikutena, harvem ka nelikute või viisikutena. Singlid olid haruldus ja seda pigem sõna negatiivses mõttes. Koos sündinud lapsed tajusid ikka üksteist. Omavahelist telepaatiat õpetati, aga harilikult oli see ühe pesakonna puhul pigem oskuste lihvimine ja poleerimine, kui tõeline õpetamine. Guiheni puhul mitte. Guihenit oli selles valdkonnas aastaid eri õpetajate poolt koolitatud, aga kus midagi ei ole, sealt ei võta surm ka, nagu üks tema õpetaja oli öelnud ja nii vabastati Guihen neist tundidest.
Jahiõpetajad olid Guiheni võimetusest hoolimata kannatlikumad.
Täna olid nad Guiheni ja tema kaks jahikaaslast, tema kaksikutest nõod, eraldi saaki otsima saatnud, et nad leiu korral üksteist kutsuksid.
Mõningase ringiuitamise järel kuuliski Guihen oma selja taga oleva sarapuusalu tagant mingit krõpsu.
Ta tõstis ettevaatlikult jahipasuna ja puhus. Sellest ei tulnud mingit kuuldavat heli, aga Guihen teadis, et suurtarvaste sarvedest tehtud maagilised jahipillid ongi sellised. Aeg möödus. Guihen jätkas puhumist. Siis kostis põõsastest raginat ja Guiheni ees seisis rebasekarva hiiglaslik metskult. Ta vaatas Guihenile võlutult ja samas vihaselt silma. Kuuldamatu sarvehüüd oli ta kohale toonud ja paigale naelutanud, aga see oli ka tema ainukene ahel ja kohe, kui Guihen väsib ega jõua enam tsirkulaarselt hingates puhuda, saab ta selle naeruväärse inimese oma sõrgade alla tallata ja vihatud sarve väikesteks tükkideks purustada.
Guihen keskendus mõttes oma jahikaaslastele, oma onu kaksikutest poegadele. Ta tajus ähmaselt nende mõtteid ja asupaika, aga eduka sõnumi saatmine oli raske. Samas ei tohtinud kuuldamatu sarvehääl katkeda. Guihen pani nüüd oma nõbude asukoha täpselt paika ja saatis neile mõtte: "Mina olen siin! Punakult!" See oli väsitav ja nii kuradi ebaõiglane. Miks tuli mõtteside koossündinutele nii kergesti kätte?
Kulus umbes minuti jagu aega ja siis nägi Guihen kergendusega võsastikust, punakuldi tagant välja rühkivaid kaksikuid. Julian oli pikk ja kõhn ning heledapäine ja Henry lühike, tüse ning pruunide juustega, aga ometi oli esimesest hetkest näha, et nad on vennad. Mõlematel olid käes pikad lintidega ehitud raudodad, mis olid esivanemate altaril jahiks erilise õnnistuse saanud.

Kummalisel kombel ei torganud Julian kohe oma oda punakuldi külje sisse, vaid võttis selle kätte, uuris tippu ja proovis sõrmega teravust. Oli terav küll, aga sõrm verd jooksma ei hakanud.
"Sina esimesena, kallis vend," ütles Julian näiliselt hajameelselt oma relva uurides ja puhastades.
Henry näole ilmus rõõmus, kuid parastav irve.
"Oh, mis sa nüüd," vastas ta tehtud viisakusega, "Sina kuulsid ju Seuli hüüdu esimesena ja ma arvan, et esimese löögi au peaks jääma sulle. Eksju, Seul?"
Guiheni põlved värisesid, kui ta hirmunult pead noogutas. Nõod kiusasid teda aeg-ajalt ikka, aga hetkel oli ta puhumisest ja sõnumi saatmisest väga väsinud ja ei jõudnud enam kaua pillihüüdu jätkata ja kui nõod nüüd kohe varsti ei löö, siis on temaga lõpp. Loomad vihkasid alati sarvega kutsumist ja kui nad ellu jäid, oli sarvepuhuja nende igavene vaenlane.
"Noo, ma ei tea nüüd," vastas Julian odaotsa edasi uurides. "Tegu on ikkagi suure auga. Äkki pakume Seulile esimese löögi au? Tema selle kuldi ju leidis."
Seda, et sarvepuhuja ei jõuaks tõenäoliselt iialgi samaaegselt sarve puhuda ja odaga lüüa, teadsid kõik kolm.
Guiheni pea hakkas ringi käima. Aeglaselt vajus ta põlvili, aga sarvehüüd kestis edasi.
"Hmm, näib et meie palavalt armastatud nõbu hakkab ära väsima," irvitas Henry, "Või on ta hoopis sellest suurest aust meelitatud? Mida sina arvad, Julian? Need singlid ei suuda ju kunagi oma mõtteid muidu kui suu või pliiatsi abil väljendada ja näib et käed ja suu on tal kinni. Mine võta nüüd kinni, mida tema arvab."
"Singlid on tüütud," kostis Julian, torkas oma oda maasse, kõndis lähima puu juurde, pööras selja ja kuses häälekalt. "Kuidas peaksime me aru saama, mida nad mõtlevad? Võib-olla oleks parem, kui otsus jääks tema enda õlule? Mul hakkab siin varsti igav. Läheks äkki ära koju ja jätaks Seuli siia mõtisklema."

Guihen teadis nüüd, et see ei ole enam nali või kius. Nõod olid otsustanud ta ära tappa. Seda oleks kerge lasta õnnetusena paista. Ta ei taibanud küll nende motiive, sest vaevalt et tema singlina mingi vürstipretendent oleks, aga võib-olla pidasid nad teda lihtsalt üheks tüütuseks ja lahtiseks otsaks. Võib-olla ei tahtnud nad lihtsalt koos temaga jahti pidada. Võib-olla tapsid nad lihtsalt tapmislõbust, olles omaenda nutikusest joobnud? Kurat teab. Võib-olla oli mingi metsvaim neile tapmismõtte kõrvu sosistanud?

Julian lõpetas kusemise, kohmitses natuke püksipaeltega ja pöördus tagasi Guiheni ja Henry poole.
"Kuule, Seul," alustas ta näiliselt sõbraliku tooniga, "Saad ju aru küll, et me natuke pelgame punakulti odadega torkida, äkki ärkab veel üles ja ründab sind ja see oleks ju küll väga paha, eks?"
"Me läheme kutsume Tucraine'd, eks?" ütles Henry sama sõbralikult "Siis on kõik turvaline, jah. Pea siis senini vastu."
Vennad keerasid selja, võtsid odad selga ja lahkusid väljakult.
Guihen põlvitas, puhus sarve ja vaatas kuldiga tõtt.